“Ma olen alati arvanud, et mõistuse pimestumine on nii üksikisikute kui rahvaste ja nende valitsuste puhul olnud nende peatset allakäiku ettekuulutavaks märgiks. Ma usun, et Jumal lööb neid, keda ta hukatusse saadab, kõigepealt pimedusega. Ta teeb kõigepealt sõgedaks nende mõistuse, et nad ei näeks kuristikku, mis nende jalgade all avaneb.” (1949 Juan Donoso Cortes).
Mina ei saa aru, mis maa see on, kus me elame, mingid kääbikud on selle kaaperdanud ja juhivad meid kuristiku poole.
Kas see ongi see liberaalne demokraatia?
Idiotokraatia?
Autistokraatia – sõnast poliitautism?
Kõrged poliitikud on lõplikult sulgenud oma kõrvad, nad ei kuula ei rahvast ega rahva prohveteid, tarku, kes ikka veel julgevad väljendada OMA mõtteid ja hinnanguid meie õnnetule diskursusele, niipalju kui seda neile vahel võimaldatakse meie suuresti valikulises, ühesuunalises sõnavabaduses.
Mitte ühelegi valusale küsimusele ei vastata, mitte ühtki murelikku avalikku kirja ei arvestata. Rahvas võib mäe all valust ja vihast karjuda, üleval mäe otsas jätkub tuim enesekiitmine. Ja teerull muudkui sõidab.
Kõik meie valud on mitmeid, kümneid, sadu kordi ära seletatud, teerull ei kuule mitte midagi. Harvester muudkui lõikab, räpane lageraie plats jääb maha.
Kultuur, haridus, majandus, poliitika, normaalne suhtlemine, igapäevane toimetulek – kõik hääbub.
Meie kõige suurem õnnetus tänapäeval on valetamine. Kunagi piisas mehe ausõnast, ja teda usuti. Kes seda murdis, sellest ei peetud enam lugu. Au oli mehele kullast kallim.
Tänapäeval ei saa inimesi enam uskuda ega usaldada, nad räägivad seda, mis on neile kasulik, õigemini, mis tundub neile kasulik olevat. Materiaalses mõttes kasulik, tulus, kaasinimest tahetakse eelkõige oma huvides ära kasutada. On ju üsna levinud mõte, et «lollidelt tulebki raha ära võtta».
Miks? Kas lollid ei vaja toitu ja riiet, ja katust pea kohale? Miks nendelt tohib raha ära võtta? Kas nende jaoks ei ole meie seadustes olemas võrdset kohtlemist?
Pealegi, kui ta suutis selle raha teenida, mida sa tahad temalt ära võtta, siis ta ju päris loll ei ole?
Tegelikult ei ole see kellelegi kasulik, vastupidi – valetamine teeb küll halba nendele, kelle kohta valetatakse, ja nendele, kes valet uskuma jäävad, aga kõigepealt õõnestab ja hävitab valetamine valetajat ennast.
Ja röövel tapab oma elava hinge, kui tal see enne veel alles oli.
Tema ohver jääb küll vaesemaks, aga ta on oma hinge ülendanud, usaldades kaasinimest, kes teda pettis. Ta on sellest petisest mõõtmatult kõrgemal.
Kumb neist siis tegelikult targem on? Kuidas saab targaks pidada seda, kes teise inimese usaldust ära kasutades ta paljaks röövib?
Rõõm osava pettuse õnnestumisest on üks suuremaid enesepettusi.
Mõte, et «lollidelt tulebki nende raha ära võtta», on alatu petise eneseõigustamine, mis näitab, et kuskil alateadvuses on sellel ütlejal veel mingi südametunnistuse killuke alles, ja ta püüab seda endas maha rahustada.
Loll ei ole see, kes teist inimest pimesi usaldab. Loll on see, kes teise inimese usaldust kuritarvitab, teda omakasupüüdlikult petab. Sest materiaalne kasu, mis ta sellest saab, ei kaalu üles tema hingelist kaotust.
Kui sa kedagi petad, siis see ei tähenda, et sina tark oled ja tema on loll, vaid tähendab seda, et ta usaldas sind rohkem, kui sa seda väärid.
See maailm oleks imeline paik, kui kõik inimesed oleksid ausad ja head ja targad ja omakasupüüdmatud. Kahjuks see nii ei ole. Inimestes on palju ebaausust, isekust, omakasupüüdlikkust, rumalust, raha- ja võimuahnust, vägivaldsust, salakavalust, silmakirjalikkust, labasust ja veel palju muid halbu omadusi.
Üheks riigivõimu tähtsaimaks ülesandeks peaks olema kodanike halbade omaduste ohjeldamine ja heade omaduste esiletõstmine.
Õiglane ja arukas riik on see, kus on kerge elada ausalt ja on raske kurja teha. Kus seadused kaitsevad ausat ja viisakat kodanikku, mitte kurjategijaid. Kus karistatakse kurjategijaid, mitte nende ohvreid.
Kas maailmas on veel praegu olemas mõni selline riik?
Malle Pärn
