Juku-Kalle Raid (edaspidi J.K.Raid): …Kui on olemas sünnipäev, siis on ka laps, sest ilma lapseta ei ole mingit sünnipäeva ja lapse rollis on JMKE ning Villu Tamme. Tere, Villu!

Villu Tamme (edaspidi Villu): Nii, minul ei ole juubelit.

J.-K. Raid: Sinu algatatud kollektiivil on neljakümnes juubel.

Villu: Jaa, mina olen selle neljakümneaastase lapse siukene kunstiline isa, mitte niimoodi… geneetiline.

J.-K. Raid: 18. jaanuar, 40 aastat tagasi, andis JMKE Vinnis esimese kontserti, kus soendati ansamblit Turist.

Villu: Tegelikult ongi niimoodi, et põhimõtteliselt selle bändi päris esimene koosseis pandi kokku sama kuupäeva alguses. Põhiliselt nagu öösel. Enne oli nagu teine koosseis plaanis, aga selle koosseisuga me väga kaugele ei jõudnud ja siis nagu tuligi ootamatult kutse, et kas me tahame soojendada Turisti. Me muidugi tahtsime.

J-K. Raid: Algul oli vokalistiks hoopis Mati Pors. Üldse oli palju segadust.

Villu: Nojah. Me laulsime kordamööda seal jupp aega. Siis tuli vahepeal ja laulis ka (Tõnu -toim.) Trubetsky. See on hiljem nagu pandud kohe eraldi bändiks, et Vürst Trubetsky ja JMKE. Tegelikult oli nii, et JMKE läks lavale ja need, kes kohale jõudsid, need laulsid. Mina olin tavaliselt alati kohal. Ühekorra ei olnud, aga siis jäi üldse ära.

Ka on laulnud näiteks Munk, Ivo Uukkivi algusaegadel. Mõnel kontserdil on laulnud ka Mätas (Ülari Ollik). Meil on üks päris huvitav 1986. aasta Kose kontserdi salvestus alles, mis oli ikka täitsa koomiline. Mängisime kogu huvitav on sellepärast, et oligi mitu lauljat. Oli nii Munk kui ka Mätas. Ta laulis grupi Verine Pühapäev lugusid tegelikult.

J.-K.Raid: Nagu Ivo Linna. Tõnis Mägi ja Jaak Joala kolmekesi tuuril.

Villu: No mitte päris niimoodi. Tegelt ma ei tea, äkki neil on ka nii juhtunud, et bassimees laulab edasi, kui Tõnis Mägi kukub, aga seal Kosel oli niimoodi, et Mätas laulis ja poole laulu pealt heitis põrandale ning siis enam ei laulnud. Siis otsustas Nähvits, bassimees, edasi laulda ja laulis ka laulu lõpuni. Peaksin üles otsima selle kasseti. See oli päris naljakas.

J.-K. Raid: eestis oli palju punkbände, mis esimese proovini ei jõudnudki.

Villu: Mul endal oli ka sihuke bänd, mis kunagi proovini ei jõudnud. Selle nimi oli SH Dispanser.

J.-K. Raid: Suguhaiguste Dispanser?

Villu: Jah, see oli sellepärast, et meil on seal dispanseris prooviruum, kus me proovi ei teinudki. Prooviruumi saime sellepärast, et trummari isa oli seal mingisugune tähtis nina. Seal bändis olid siis noor 13-aastane Mihkel Raud ja Eerik-Niiles Kross veel peale minu. Proovi ikkagi ei teinud, aga üks lugu oli olemas. See oli Mihkel Raua lugu ”Minge putsi pseudopunkarid”. Päris pikk tekst ja korralik lugu.

J-K. Raid: Mis ajast me Eesti pungi lugu üldse arvestada saame?

Villu: Sa arvad, et see info oli kuidagi üleval kuskil, nagu vanasti ajalehed olid tahvlitel väljas?

J.-K. Raid: Jah, et “Esimene punkar on saabunud!”

Villu: Kui ma hullumajas olin, siis seal oli üks tüüp, venelane, pikkade heledate juustega. Tema rääkis, et tema oli 1977. aastal Tallinna esimene punkar.

Temal oli kaelas vetsu-kett, millest vanasti vett peale tõmmati. Tema tõmbaski. Bussis, kui peatus tuli ja tahtis väljuda, siis tõmbas keraamilisest käepidemest ketti ja uks läks lahti.

Aga ma arvan, et neid oli varem ka. Meil oli 42. keskkooli bänd Türann, mille kitarrist Sirel rääkis, et neil oli maal kunagi üks mees, kelle nimi oli Õllari Villu – hästi lahe nimi, mida ma tahaksin endale nagu võtta endale pseudonüümiks –, kes riputas ennast nääriehteid täis ja siis käis küla peal. Ma täpselt ei mäleta seda juttu, aga see oli juba enne, nagu protopunk.

J.-K. Raid: Kuidas punk sinuni jõudis? Sa enne meenutasid siin, et sulle meeldis väga ABBA näiteks, aga see oli siis, kui sa ei olnud veel punki jõudnud.

Villu: Ei, see oli pikk areng ja alguses meeldis ABBA kõigile. Lasteaiast ma üldse ei mäleta, et mingit muusikat oleks olnud ja siis tuleb meelde, et enne roki ajastut või ABBA-t oli õige mitu lugu, millest üks oli ”Nüüd enam Mustamäel”. Siis oli Heli Läätse ”Tsirkus”, millest FIX kaveri tegi, kuigi teiste sõnade ja teise viisiga. Oli veel Andres Otsa ”Puurida, puurida, puurida”.

J.-K. Raid: Kurat, see lugu puurib peaajus, kui see kummitama jääb.

Villu: Pagan, see mul üldse lapsepõlve lemmiklugu vist.

J.-K. Raid: Joppenpuhh. Õudne lugu

Villu: See ei ole õudne lugu. Kuidas sa niimoodi ütled minu lapsepõlve lemmikloo kohta?

J.-K. Raid: Kuna su esimene bänd tekkis, mis ka proovi tegi ja millest midagi järgi on?

Villu: See oli ansambel Türann, mille aastal 1980 kokku panime koolis. See ikka tegi proovi kogu aeg. Kontsertidega oli kesisem, kokku vist kaks tegime.

Ühe, kusjuures, kui olid koolis mingisugused Läti või Leedu sportlased külas. Siis me esinesime, nagu niimoodi, et ilma eelnevalt võimuorganit teavitamata. Läksime peale ja plännisime seal, trummar läks ära pärast esimest lugu. Õige mitu lugu tegime, kuni välja visati. Mäletan, et üks Läti tüdruk tõi pärast lilli Sirelile. Ta vist nägi kõige parem välja seal laval.

J.-K. Raid: Mis stiili see bänd ajas?

Villu: Stiil oli punk, aga seal oli ka mingit rocknrolli. Minu lood olid põhiliselt, paar Sireli lugu. Kavereid polnud vist üldse. Need tulid hiljem.

J-K. Raid: Laupäeval 24dnal jaanuaril on siis Paavlis JMKE sünnipäevapidu.

Villu: Küll me ära mängime! Vaata et sa ei unusta, et sa oled seal õhtu juht!

J-K: Raid: Mul on kaasas ka õhtu jurist! Katariina Kuum Soraise büroost. Nad panevad su kinni!