
Ott Aardam rääkis kultuurisaates “OP” VAT Teatri uuslavastusest “Lühis” ja tõdes, et erivajadusega inimeste elu on vaja lavale tuua seepärast, et nad ei tunneks ennast kõrvaleheidetuna. Näitleja Maarja Mitt-Picheni sõnul on lavastuse žanriks interaktiivne komöödia, mis oli tema jaoks väljakutse.
“Kui ma seda materjali lugesin, oli minu jaoks kõige suurem ohhoo-moment, kuidas need kaks asja omavahel kokku võiksid sobida. Tundus alguses natuke hirmutav, aga samas ka huvitav väljakutse,” kommenteeris näitleja Ott Aardam uuslavastuse “Lühis” žanri, milleks on interaktiivne komöödia.
VAT Teatri lavastuse “Lühis” keskmes on lapsevanemad, kelle ühel lapsel diagnoositakse autismispektri häire. “Sellest teemast rääkides ei pea ju käima kikivarvul. Nii palju kui mina erivajadusega inimestega kokku olen puutunud, on nad üldjuhul ikkagi päris hea huumorimeelega ja suudavad ka oma erivajaduse üle nalja visata, mis ei tähenda, et me naeraksime selle teema üle, vaid et inimesed julgeksid sellest rääkida,” nentis Aardam.
Interaktiivne tähendab seda, et näitlejad kaasavad mängu ka publiku. “Kindlasti on see väljakutse, sest enamasti oleme harjunud olema selle turvalise neljanda seina taga, aga on väga värskendav proovida midagi, mida sa ei ole varem teinud,” ütles näitleja Maarja Mitt-Pichen. “Kindlasti ei pea vaataja teatrisse tulles kartma, et ta rebitakse lavale ja ta peab vastu tahtmist midagi tegema.”
Aardami sõnul on kõikidel lapsevanematel keeruline. “Mina ei ole näinud ühtegi sellist last, kes käib ainult nööri mööda, täpselt nii nagu sina oled mõelnud. Lapsevanematele on selles lavastuses ikkagi väga palju äratundmist.”
“Näidendi autoril Noa Lazar-Keinanil endal on autismispektriga laps ja seepärast on see lugu ka hästi inimlik. Autori poolt on materjal hästi läbitunnetatud,” tõdes Aardam.
Erivajadusega inimesi on meie ümber aina rohkem, ja sellest Aardami sõnul ka räägitakse aina rohkem. “Meie ühiskonna ja tehnika tohutult kiire areng seab inimestele nõudmisi, millega nad võib-olla ei suuda kaasas käia ja sellepärast on need teemad ka olulised. Et inimene, kellel on erivajadusega laps või kes on ise erivajadusega, ei tunneks ennast kõrvale panduna ja meie oskaksime ja julgeksime neile ka silma vaadata,” nentis Aardam.