Lisaks sellele, et Eesti hangib Saksamaalt IRIS-T keskmaa õhutõrjesüsteeme, on juba eelmisest kevadest teada, et on kavas hankida ka kaugmaa õhutõrjesüsteeme, millel oleks võime tõrjuda ballistilisi rakette.
Sellise õhutõrjesüsteemiga saaks kaitsta strateegilisi sihtmärke, mille hävitamine võib Eesti ja liitlaste võimeid oluliselt halvata. Sellisteks sihtmärkideks võivad olla näiteks lennuväljad, sadamad, kaitseväe juhtimispunktid või raudteesõlmed.
Riigi kaitseinvesteeringute keskus on praegu lõpetamas ballistilise õhutõrje hankimiseks vajalikku turu-uuringut. See tähendab, et kõigi tootjatega on võetud ühendust ning neile on selgitatud, mida meil täpsemalt on vaja.
“Oleme infopäringus kirjeldanud Eesti vajadust ja soovi, milliseid objekte, alasid ja milliste ohtude eest soovime kaitsta. Iga ettevõte läheneb ülesandele oma parema äranägemise järgi. Seal peaks kajastuma ettevõtte pakutud täpne konfiguratsioon: mitu laskeseadet ja millised komponendid tulevad. Samamoodi on kirjas tarneaeg,” ütles ERR-ile riigi kaitseinvesteeringute keskuse (RKIK) õhukaitse ja lennuvahendite kategooriajuhi kohusetäitja Sander Suik.
Märtsi lõpuks esitatakse tootjatelt saadud tagasiside põhjal kaitseministeeriumile ja kaitseväe juhatajale põhjalik turu-uuring. Selle analüüsi põhjal peab sündima ka otsus, kuidas potentsiaalse hankega edasi minna.
Kaitseminister Hanno Pevkur ütles, et turuolukord muutub iga kuu, sest ka näiteks Ukrainal on seda väga palju vaja.
“Mida kiiremini me selle turuanalüüsi kätte saame, seda adekvaatsema otsuse me saame teha, kas ja mis ajaraamis me endale ballistilise õhukaitse soetame,” rääkis kaitseminister ERR-ile.
Soetada alla miljardi või üle miljardi euro eest?
Muuhulgas võiks Pevkuri sõnul aprillis või mais ka ära otsustada selle, millises mahus Eesti endale ballistilist õhutõrjet hangib.
Kui baasvõimekuse loomine jääks sadadesse miljonitesse eurodesse, siis suurema hulga rakettide ja lisavarustuse korral oleks tegu juba miljardiinvesteeringuga.
“See vahe miinimum- ja maksimumprogrammi vahel võib ulatuda tõesti sadadesse miljonitesse. See sõltub väga palju sellest, kui palju me rakette soetame, millise hoolduslepingu me saame ja väga paljudest muudest detailidest, kas või sellest, mitu patareid me hangime,” rääkis kaitseminister.
Pevkur ütles, et riigil on planeerimises ette nähtud ka konkreetsemad rahanumbreid, aga neid ei saa avaldada. “Ma ei taha ühelegi pakkujale anda valet signaali, millise hinna nad võivad meile ette joonistada,” rääkis ta.
Otsuse tegemisel ei vaadata vaid seda, palju süsteemi hankimine maksab, vaid ka seda, milline on selle elutsüklikulu. Ehk siis arvesse tuleb võtta nii personali, väljaõpet kui ka pikaajalist hooldust.
Toodangu osas on endiselt kaalumisel nii USA Patriotid, Iisraeli Taaveti ling kui ka Prantsuse-Itaalia SAMP/T.
Nende kõrval on tabelis teisigi tootjaid, kuid kes täpsemalt, see pole avalik.
“Täna on kõik pakkumised ja ettevõtted võrdselt laua peal. Me ei ole kedagi kõrvale jätnud ega pannud eelisseisu. Vaatame neid kõiki kui võrdseid võimalikke tulevasi partnereid,” rääkis Suik.
Patareid jõuaks Eestisse järgmise kümnendi algul
Kui kaitseministeerium on ballistilise õhukaitse mahu kevadel ära otsustanud, siis asub riigi kaitseinvesteeringute keskus ettevõtetega juba konkreetsematesse lepingu läbirääkimistesse.
Sander Suik RKIK-ist ütles, et seda, millal võiks leping sõlmitud saada, on väga keeruline hinnata. Eesmärk on aga, et sõlmida leping võimalikult kiiresti.
Siis, kui hankeleping sõlmitud, läheb omakorda mitmeid aastaid, kuni õhutõrjepatareid Eesti pinnale jõuavad.
“Ettevõtted, kellega oleme koostööd teinud, on indikeerinud, et lepingu sõlmimise hetkest võime saavutamiseni kulub hinnanguliselt kolm kuni viis aastat. See on ajaraam, millega täna arvestame,” ütles Suik.
See tähendab, et reaalselt jõuaks hakkaks uus raketikilp vaenulikke rakette Eesti kohal tõrjuma alles järgmise kümnendi alguses.
“See on hinnanguline aeg ja sõltub ka ettevõtetest. Mingit garantiid tegelikult ei ole, sest see sõltub ka kaitsetööstuse turust ja maailmas toimuvast,” ütles Suik.
Kümne aastaga suunab riik kaitsesse 24 miljardit eurot
Hanno Pevkur ütles, et riigil on plaanis ballistilise õhutõrje hankimist rahastada samadel alustel, nagu teisigi olulisi kaitsevõimeid. Ta rääkis, et see, kas õhukaitse maksab kinni vaid Eesti maksumaksja või saab kasutada näiteks Euroopa ühislaenu, on praegu pigem teisejärguline küsimus.
“Meie teame ja arvestame, et saame planeerida sõjalise võime arendusi viie pluss protsendi raames sisemajanduse kogutoodangust. Selle sisse peame me selle ära mahutama. Kust raha täpselt tuleb – kas Eesti maksumaksja kogutud maksudest, laenuna või Euroopa ühislaenu mehhanismist – on antud hetkel teisejärguline, sest see meile raha planeerimisse juurde ei too,” rääkis kaitseminister.
Pevkur ütles, et riigieelarve strateegiat võimaliku miljardiinvesteeringu tõttu ümber ei pea vaatama.
“Me planeerime kaitsevõimet nende numbrite sees, mis meil on. Kui mingi asi läheb kallimaks või hankes odavamaks, siis vastavalt sellele korrigeerime kas jooksva aasta eelarvet või järgnevate aastate hankeid ja planeeritud soetusi. See on igati loogiline, sest hinnad relvaturul muutuvad pidevalt,” rääkis ta.
Pevkur ütles, et järgmise nelja aasta peale ehk 2026-2029 on Eestil võimalus kaitseinvesteeringuteks kasutada umbes kümme miljardit eurot. Praegu koostatavas riigikaitse arengukavas arvestatakse, et kümne aasta peale on Eestil kasutada aga 24 miljardit eurot.
“Need on raamid, mida oleme hoidnud ja mille sees riigikaitset planeerime,” lausus ta.