Mükobakter

Mükobakter
TEM-i pilt: Mycobacterium tuberculosis
TEM-i pilt: Mycobacterium tuberculosis
Taksonoomia
Riik Bakterid Bacteria
Hõimkond Aktinomütseedid Actinobacteria
Selts Actinomycetales
Alamselts Corynebacterineae
Sugukond Mycobacteriaceae
Perekond Mükobakter Mycobacterium
Lehmann & Neumann 1896

Mükobakter (Mycobacterium) on perekond happekindlaid grampositiivseid, eoseid mittemoodustavaid pulgakujulisi baktereid. Nad on looduses laialdaselt levinud ja võtavad osa mitmesuguste orgaaniliste ainete lõhustamisest.

Tuberkuloosi kirjeldas esimesena Hippokrates ning juba Aristoteles kahtlustas haiguse põhjusena halba nakkavat õhku. Esimese mükobakterite liigina avastas Norra arst Gerhard Armauer Hansen 1873. aastal Mycobacterium leprae ja ligi 10 aastat hiljem leidis saksa teadlane Robert Koch tuberkuloosi tekitaja Mycobacterium tuberculosis'e. Mycobacterium bovis'e avastas T. Smith 1896. aastal.

Klassifikatsioon

Looduses leidub ja teadlased on tuvastanud üle 100 mükobakteri liigi. Kuid nende süstemaatika pole päris selge.

Aeglase arenguga

Tuberkuloosi mükobakteri kompleks

Mycobacterium avium'i kompleks

Mycobacterium gordonae klaad

Mycobacterium kansasii klaad

Mycobacterium nonchromogenicum/terrae klaad

Mycolactone-tootvad mükobakterid

Mycobacterium simiae klaad

Klassifitseerimata

Vahepealse arenguga

Kiire arenguga

Mycobacterium chelonae klaad

Mycobacterium fortuitum klaad

Mycobacterium parafortuitum klaad

Mycobacterium vaccae clade

CF

Klassifitseerimata

Klassifitseerimata

Morfoloogia

  • Varieeruv suurus 0,2–0,6 x 1,0–10μm
  • Grampositiivsed
  • Saledad, sirged või veidi kõverdunud pulgakesed
  • Ühe- või kahekaupa koosolevad
  • Liikumatud
  • Ei moodusta kihnu ega eoseid
  • Happekindlad – Ziehl-Neelseni järgi värvides säravpunased
  • Enamus kultiveeritavad söötmetel aeroobsetes tingimustes, kuid nõudlikkus erinev

Rakuseina ehitus

  • Paks rakusein, suur lipiidide ja mükoolhapete sisaldus
  • Paks peptidoglükaani kiht
  • Plasmamembraanile kinnitunud proteiinid ja lipoarabinomannaan
  • Väliskeskkonna tingimuste, füüsikaliste ja keemiliste desinfektantide suhtes väga resistentsed

Tundlikud UV-valgusele ja kõrgele temperatuurile. Efektiivseimad desinfektandid 70% alkohol ja 2–5% fenoolilahused.

Vaata ka

Viited

  1. Vasconcellos SE, Huard RC, Niemann S; et al. (2010). "Distinct genotypic profiles of the two major clades of Mycobacterium africanum". BMC Infect. Dis. 10: 80. DOI:10.1186/1471-2334-10-80. PMC 2859774. PMID 20350321. {{cite journal}}: et al.-i üleliigne kasutus kohas: |author= (juhend)CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)

Välislingid

  • LANE BARKSDALE ja KWANG-SHIN KIM, Mycobacterium, Bacteriological Reviews, märts 1977, lk 217–372, 41. väljaanne, nr 1
  • Irja Lutsar, Marika Mikelsaar, Tõnis Karki, "Meditsiiniline mikrobioloogia II osa: bakterioloogia ja mükoloogia.", 2007, Tartu Ülikooli Kirjastus, ISBN 9789949115617
  • G. Soldati, Z. H. Lu, L. Vaughan, A. Polkinghorne, D. R. Zimmermann, J. B. Huder ja A. Pospischil, Detection of Mycobacteria and Chlamydiae in Granulomatous Inflammation of Reptiles: A Retrospective Study, Veterinary Pathology, juuli 2004, 41. väljaanne, nr 4 388–397, doi: 10.1354/vp.41-4-388, veebiversioon (vaadatud 05.10.2014) (inglise keeles)