Viru vanglast helistavad kinnipeetavad tunnevad muret korduvalt meediast tapmisjuhtumiga läbi käinud kaasvangi pärast. Üks neist olla vanglas tema tugiisik.

«Silmanähtavalt on tal vaja muud abi, kui siin vanglas olla. See ei ole tema koht!» räägivad nad kaaskinnipeetavast. «Inimesel ei ole peas kõik korras, ta ei saa aru, miks ta siin on, vigastab end pidevalt, kukub, aga keegi justkui midagi ette ka ei võta. Ravimeid talle ka vist õieti ei anta,» väidavad nad.

Meeste sõnul on nad vanglatöötajatega selle korduvalt teemaks võtnud ja ka märkusi teinud, aga midagi justkui ette ei võeta. «Siuke tunne ongi, et kõik on nagu käega löönud, et ei jõua tegeleda ja las olla… aga seda kõike on nii kurb vaadata,» on mehed löödud. «Ega see vangla seda inimest ei muuda, kui ta isegi ei saa aru, miks ta siin on. See pole tema koht! Loodetavasti võetakse ikka midagi ette!»

Vanglateenistuse kommunikatsioonispetsialist Alvar Loog sõnab toimetusele, et isiku- ja terviseandmete kaitse tõttu ei saa vangla konkreetset juhtumit kommenteerida.

Küll aga selgitavad nad laiemalt, kuidas selliste olukordadega vanglas tegeletakse.

«Vanglates viibib väga erinevate probleemidega inimesi – paljudel neist on elus olnud keerulisi kogemusi, sõltuvusprobleeme, traumasid ja vaimse tervise muresid. Selle tõttu ei pruugi iga kinnipeetava käitumine alati vastata sellele, mida ühiskonnas tavapäraseks peetakse. Mõnel juhul viitab see abivajadusele, tihtipeale aga ka soovile mõjutada keskkonda enda kasuks. Oluline on rõhutada, et sellised olukorrad ei jää tähelepanuta,» kinnitab Loog. Ta lisab, et kui vanglaametnikud märkavad, et kinnipeetava käitumine viitab võimalikule probleemile või kui kinnipeetav pöördub oma murega ise, siis sellele reageeritakse. Vajaduse korral kaasatakse meditsiinitöötajad, sealhulgas psühhiaater, kes hindavad inimese seisundit ning teevad soovitusi tema raviks ja toetamiseks.

«Igale pöördumisele otsitakse lahendus ja selgitatakse tehtud otsuste või korralduste põhjuseid,» kinnitab Loog veelkord.

Millisel juhul vabastatakse isik karistuse kandmisest?

Küsimusele, mille alusel ja kas üldse on võimalik suunata vang karistust kandma psühhiaatriakliinikusse või mõnda teise raviasutusse, selgitab justiits- ja digiministeeriumi vanglate osakonna õigustalituse juht Laura Glaase: «Vanglas kannavad karistust isikud, kes on süüdivad, st nad on võimelised oma tegude keelatust mõistma ja oma käitumist vastavalt sellele juhtima.»

«Inimese süüdivust hinnatakse juba kohtumenetluses karistuse mõistmisel. Kui aga vangistuse käigus need asjaolud muutuvad, on võimalikud erinevad õiguslikud lahendused,» märgib ta.

«Kui isik on pannud õigusvastase teo toime süüdimatus seisundis või kui ta on pärast kohtuotsuse tegemist, kuid enne karistuse ärakandmist, jäänud vaimuhaigeks, nõdrameelseks või kui tal on tekkinud muu raske psüühikahäire, samuti kui tal on eeluurimise või kohtus asja arutamise ajal tuvastatud nimetatud seisundid, mis ei võimalda kindlaks teha tema vaimset seisundit õigusvastase teo toimepanemise ajal, ning ta on oma teo ja vaimse seisundi tõttu ohtlik endale ja ühiskonnale ning vajab ravi, määrab kohus talle psühhiaatrilise sundravi. Sundravi osutab tervishoiuteenuse osutaja.»

«Samuti näeb karistusseadustiku paragrahv ette, et kui inimene on kuriteo toime pannud süüdivana, kuid jäänud enne või pärast kohtuotsuse tegemist vaimuhaigeks, nõdrameelseks, või kui tal on tekkinud muu raske psüühikahäire ja ta ei ole võimeline aru saama oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima, vabastab kohus ta karistusest või selle kandmisest,» selgitab Glaase.