Lehola mõis

Lehola mõis, ka Kulna mõis[1] (saksa keeles Lehhola), oli rüütlimõis Keila kihelkonnas Harjumaal[1]. Tänapäeval asub kunagine mõis Lehola küla lähedal[2] Lääne-Harju vallas Harju maakonnas.

Lehola mõisa valitsejamaja
Lehola mõisa viinavabrik

Peaaegu kogu mõisakompleks on kultuurimälestisena muinsuskaitse all. Nüüdisajal on kasutusel ainult kaks hoonet: Lehola mõisa valitsejamaja (viimastel aastatel restaureeritud) ja Lehola mõisa viinavabrik. Mõisakeskuse kujunduslikuks eripäraks on Lehola mõisa park[3], mis ei asu mõisa taga, vaid sellest paremal, samuti Lehola mõisa sepikoda, millelaadseid on Lääne-Harjumaal vähe säilinud.

Lehola mõisa sepikoda

Ajalugu kuni sundvõõrandamiseni

Mõisa asutas 1626. või 1627. aastal Casper Krämer (u 1580 – u 1665), kui tema isa Nils Jönssoni (Rootsi kuninglik kammerhärra Soomes ning Eestimaa ja Ingerimaa kammerhärra) pärand (Ohtu ja Lehola) jagati tema poegade Johann ja Caspar Nilssoni vahel. Caspar sai oma valdusse Kulna ja Lehola küla. Peatselt rajas ta Lehola küla maadele oma eluaseme, mida on mõisana nimetatud juba samal, 1627. aastal. 1652. aastal Johann aadeldati ja Krämerid introdutseeriti tituleerimata aadlisuguvõsana Rootsi rüütelkonda perekonnanime Tallberg all (nr 1757). 1662. aastal aadeldati ka nende onupojad Johann ja Peter ning 1664. aastal introdutseeriti Krämerid Rootsi rüütelkonda vabahärrasuguvõsana rootsipärase perekonnanime Cremer all (nr 713).

Casper Krämerile kuulus ka Koikla mõis Karja kihelkonnas Saaremaal.[4] Casperi poeg Niclas (Claus) Krämer (aadeldatult von Kraemer) tegutses Saaremaal Koikla ja Kudjape mõisnikuna ning Saaremaa maanõunikuna. Ta oli 1679. aastast Kuressaare bürgermeister ning 1691. aastal ta aadeldati ja introdutseeriti Rootsi rüütelkonda kui von Kræmer (nr 1959).

Rootsi aja lõpul, 18. juunil 1707 immiteeriti mõis pärast mitut omanikuvahetust vabahärra Otto Schedingi võlgade katteks Tallinna magistraadile. Pärast Põhjasõda, 1726. aastal läks mõis Tallinna bürgermeistri Joachim Gerneti ja Gernetite perekonna valdusse, kelle kätte jäi see kuni 1897. aastani. Siis omandas mõisa Woldemar Kirschbaum.

Alates 27. septembrist 1910 kuulus mõis prantsuse juurtega Girard de Soucantoni paruniperekonnale. Parun Edmund Girard de Soucanton müüs mõisa 14. aprillil 1917 sõlmitud lepingu alusel 250 000 rubla eest kahe eestlase kaasomandisse. Üks ostjaist oli Keila talupoeg August Busch ja teine agronoom Eduard Laur. Neilt kahelt mõis maaseaduse alusel ka sundvõõrandati ning kinnistati 6. veebruaril 1926 Eesti Vabariigi nimele.

Mõisakompleks

Peahoone

Ühekorruseline poolkelpkatusega kivist Lehola mõisa peahoone[5] kerkis mõisa hoonete keskele 18. sajandi teisel poolel, kui omanikuks oli aadliperekond von Gernet. 19. sajandi algul ilmestati esifassaad klassitsistliku kolmnurkfrontooniga. Suuremad ümberehitustööd tehti 19. sajandi lõpul: peasissekäik viidi keskteljelt hoone paremale tiivale, rajati hoonet pikisuunas jagav keskkoridor, tehti historitsistlik peauks ning interjöör kaunistati kahe ümarsambaga. Algsest sisekujundusest olid kuni viimase tulekahjuni säilinud mõned baroksed oinasarvhingedega uksed. Härrastemajale said saatuslikuks 1990. aastate alguses toimunud riigikorra muutus ja selle tagajärjed. Kolhoosikorra kadumisel hakkasid mõisa omanikud vahetuma. Natuke aega töötas hoones raamatukogu, kuid selle väljakolimisel jäi hoone tühjaks. 2000. aasta veebruaris süttis hoone põlema ja hävis peaaegu täielikult. Püsti jäid ainult seinad ja kaks mantelkorstent.

Kõrvalhooned ja objektid

Lehola mõisa kelder 1[6] 2[7], Lehola mõisa tõllakuur[8], Lehola mõisa aednikumaja[9], Lehola mõisa sepikoda[10], Lehola mõisa viinavabrik[11], Lehola mõisa kuivati[12], Lehola mõisa abihoone[13], Lehola mõisa tall[14], Lehola mõisa teenijatemaja[15], Lehola mõisa valitsejamaja[16], Lehola mõisa puidust ait[17], Mõisa tuulik, Lehola mõisa piirdemüür[18], Lehola mõisa park[3].

Galerii

Viited

  1. 1 2 Lehola mõis Rahvusarhiivi Eesti ala mõisate registris (vaadatud 17.05.2020)
  2. ↑ Lehola ms, www.eki.ee
  3. 1 2 2764 Lehola mõisa park, 18.-20. sajand, Kultuurimälestiste riiklik register
  4. ↑ Casper Kraemer, till Kaeküll i Goldenbecks socken, Estland, www.adelsvapen.com
  5. ↑ 2763 Lehola mõisa peahoone, 18.-20. sajand, Kultuurimälestiste riiklik register
  6. ↑ 2773 Lehola mõisa kelder 1, 19. sajand, Kultuurimälestiste riiklik register
  7. ↑ 2776 Lehola mõisa kelder 2, 19. sajand, Kultuurimälestiste riiklik register
  8. ↑ 2775 Lehola mõisa tõllakuur, 19. sajand, Kultuurimälestiste riiklik register
  9. ↑ 2774 Lehola mõisa aednikumaja, 19. sajand, Kultuurimälestiste riiklik register
  10. ↑ 2771 Lehola mõisa sepikoda, 19. sajand, Kultuurimälestiste riiklik register
  11. ↑ 2770 Lehola mõisa viinavabrik, 19. sajand, Kultuurimälestiste riiklik register
  12. ↑ 2769 Lehola mõisa kuivati, 19. sajand, Kultuurimälestiste riiklik register
  13. ↑ 2768 Lehola mõisa abihoone, 19. sajand, Kultuurimälestiste riiklik register
  14. ↑ 2767 Lehola mõisa tall, 19. sajand, Kultuurimälestiste riiklik register
  15. ↑ 2766 Lehola mõisa teenijatemaja, 18.-20. sajand, Kultuurimälestiste riiklik register
  16. ↑ 2765 Lehola mõisa valitsejamaja, 18.-20. sajand, Kultuurimälestiste riiklik register
  17. ↑ K2772 Lehola mõisa puidust ait, 19. sajand, Kultuurimälestiste riiklik register
  18. ↑ 2777 Lehola mõisa piirdemüür, 19. sajand, Kultuurimälestiste riiklik register

Välislingid

allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Lehola_m%C3%B5is