Ernst Jandli “Õnnesoov” tuli Maarja Kangro vahendusel (tõlkinud, kirjastanud) välja parasjagu enne aastavahetust, nii et oleks võinud ka eripakkumiste, allahindluste ja uuskirjanduse aastalõpueelse tulva all märkamata jääda. Aga ei jäänud. Jaanus Samma kujundatud valgusfoorid kollaste, ettevaatusele manitsevate valgusvihkudega raamatu kaanel köitsid tähelepanu ja tekitasid sobiva pausi, et raamatusse sisse vaadata. Tõsi, Jandli tekste on perioodilistes väljaannetes avaldatud varemgi, sellist ülevaatlikku kogu saksakeelse luule XX sajandi ühest olulisemast esindajast pole aga varem avaldatud.

Üks põhjus, miks raamat kätte jääb ja seda enam ära panna ei taha, on teksti ökonoomsus. Tekstid Jandli mitmekesisest loomingust aastakümnete pikku on paigutatud luulele kohaselt piisava ruumiga, originaal vastakuti tõlkega vastaslehel, köidab aga nende lingvistiline tihedus ja selles peituv vaimukus. Ehkki Jandl mängib saksa keele grammatika, lauseehituse ja kõlaruumiga, on tema tekstid kirjutatud piisavalt lihtsad, et neid lahti muukida ka keeleoskuse algtasemel, rääkimata Maarja Kangro tõlkeist, mida võib algupärandiga julgelt samastada.

Nagu Maarja ka ise järelsõnas nendib, avanevad keele varamud tõlkides uuel tasandil ja me võime leida ootamatuid uusi kokkupuutepunkte meid tugevalt mõjutanud geograafiliselt kauge kultuuriruumiga. Siinkohal ei saa viitamata jätta tekstile “Schmerz durch Reibung” / “Valu läbi korduse” (lk 28–29), kus saksakeelsest sõnast “frau” ja selle keskmes olevast valuhüüatusest “au!” saab eestikeelne “ai!” ja “naine”. Nii võib öelda, et see luuletus oleks justkui oodanud, et keegi ta eesti keelde paneks ja ega siin mitut varianti ka pole, ehkki Maarja loob algupärandi põhjal ka vastuluuletuse “Mehe” ümber (lk 29). Üks Jandli menukamaid luuletusi “Otto mops” (lk 22–23) saab Maarjalt isegi mitu järge (“Anna ahv”, “Liisi spits”), andes lugejale eeskuju ja inspiratsiooni midagi samasugust kirjutada proovida.

Aga proovige, polegi nii lihtne häälikute ja rütmiga mängida. Jandli tekst ja selle tõlkimine võib olla ka omalaadne ristsõnamõistatus (lk 50–51), kus kokkukirjutatud sõnadest tekib uus lugu ja omamoodi kvaliteet. Lugejast saab tõlkija, algupärandi kõrvutamise kaudu kaasatakse ta protsessi, paralleelselt tekste lugedes ta kas läheb tõlkija ette antud rada pidi või hakkab vaidlema, tekib dialoog, kui ta seda soovib. Algupärandi äratoomine vastasleheküljel rikastab lugemisprotsessi, tehes lugejast omamoodi kaasautori. Luule intiimsus ongi peidus tema tihedas seoses keelega, mida igaüks käsitleb omamoodi.

Jandl ja ka Kangro oma loomingus tegelevad tihti sõnade ja mõistete dekonstruktsiooniga, lahti võtmise ja kokku panemisega, pannes seeläbi küsimuse alla ka kivistunud stereotüüpe kultuuris. Näiteks kasvõi üha teravamalt päevakorda kerkiv poliitiliste maailmavaadete liigendus “vasak” ja “parem”, Jandlil “lechts und rinks“, Kangrol “pasak”, “varem” (“Lichtung”, “Su(u)nd” lk 8–9). “Õnnesoov” on läbilõige Jandli loomeetappidest ja selle kaudu ka teemadest, mille üle see Austria kirjanik aastakümnete jooksul mõelnud. Sealjuures ka kirjutamisest endast ja kogust leiab ka tekste, mis näivad justkui ise ennast kirjutavat: “Urteil” (lk 234), “Mit Korrekturen” (lk 236).

Tõlkija on kui giid, kes korraldab ekskursioone uutesse maailmadesse, millest oled seni ehk vaid pealiskaudselt kelleltki kuulnud või kusagil mõnda pilti näinud. Avastatud maailm tuleb tasapisi muuta enda omaks, see pole võrreldav koloniseerimise või hõivamisega, pigem on see justkui suvekodu rajamine, mida käid kõpitsemas, kui aega on. Aeg-ajalt tuleb aga ka otsast alata, sest ajast, mil viimati lugesid, on juba möödunud omajagu aega.