Tänavune, 2026. aasta võib ajalukku minna kui aasta, mil Euroopa vigade tagajärjed realiseeruvad. Tekkimas on kriitilised julgeolekuprobleemid ja halvimad ohud on saamas tõelisuseks, kirjutab Iltalehti sõjandusekspert Emil Kastehelmi.
Julgeolekuolukord Euroopas muutub aasta-aastalt üha hullemaks. Poliitilise reaalsuse raames pole enam vahendeid, millega Ukraina sõja sünget tulemust käesoleval aastal ära hoida.
Samal ajal kasvab oht Venemaalt. Käesolev aasta on tõenäoliselt valusate otsuste aeg.
Praegune võitlus käib selle üle, kas Ukraina kogeb kaotust ainult territoriaalsete järeleandmiste näol või mureneb ka tema suveräänsus. Territoriaalsed järeleandmised oleksid valusad, kuid isegi pärast neid oleks Ukrainal nähtav tee Läände.
Kahjuks pole teekond kerge ega kindel. 2026. aasta algul ei ole Lääne prioriteet enam Venemaa alistamine, vaid ta on leppinud kaotusega.
Ameerika Ühendriigid on hakanud suruma peale Donbassi alistumist agressorile ja Euroopa järgib tõenäoliselt peagi eeskuju. Erinevatest suundadest tulevad dokumendid pakuvad Venemaale üha vähem piitsa ja üllatavalt palju präänikut. Soome juhtkond, kes varem kiitles Ukraina toetuse ja võiduga, tuletab meile nüüd meelde, et Ukraina tõenäoliselt õiglast rahu ei saavuta.
Idee, et diktaator rahuneb maha pärast seda, kui on kingituseks saanud paar tuhat ruutkilomeetrit maad, on ajaloo tragikoomiline versioon. Samal ajal on Venemaa-vastaste sanktsioonide järkjärguline kaotamine juba laual. Kurjuse peatamise idee näib olevat unustatud lähiajaloo mingis varjatud osas.
Ukraina võiks ehk territoriaalsete loovutustega nõustuda, kui tal oleksid tugevad Lääne julgeolekugarantiid ja Ukrainas paiknevad sõdurid. Seni, kuni see element puudub, tundub Donbassi üleandmine Ukrainale tõenäoliselt liiga suure riskina võrreldes teoreetiliste eelistega.
Lääne relvajõudude kasutamine julgeolekugarantiides on kõige keskmes, kuid viimastes avaldustes mainitakse neid vaid väikese detailina. See ütleb meile ilmselt midagi konkreetset jutu kohta. Aeglast protsessi tuleks kiirendada, sest ilma julgeolekugarantiideta on Ukrainal rahuprotsessis keeruline positsioon.
Üks Euroopa suuri strateegilisi vigu on olnud diplomaatilise initsiatiivi õhku rippuma jätmine. Vladimir Putiniga pole soovitud rääkida, seega haaras initsiatiivi USA administratsioon, mis on oma välispoliitikas kiire ja mõistab sageli Venemaa seisukohti.
Muidugi poleks dialoog Kremliga olnud kohustuslik. Kui soovite sõda lõpetada, aga ei soovi seda arutada, peaksite jõudu näitama ja kasutama. Euroopa pole ka seda leidnud, seega oli see määratud jääma enamasti teiste ettepanekutele reageerima.
Alternatiiviks oleks võtta vastutus kriisi eest oma kontinendil. See võimaldaks küll taotleda õiglast julgeolekukorda, kuid teisalt nõuaks see sihipärast otsust haarata initsiatiiv ja vastata kõige raskematele küsimustele. Ameerika Ühendriikide pakutava välise abi tagaajamine on lihtne lahendus.
Nõrkus ja vaikimine ei ole sõdades võidukombinatsioon. See on aga 2026. aasta alguspunkt. Kirjeldav termin võiks olla ohtlik aasta, sest kogu kontinendi julgeolekuarhitektuuri kujundavad tükid on liikumises teistmoodi kui varem.
Erinevalt poolt on kuulda lootusrikkaid avaldusi selle kohta, kuidas rahu on lähemal kui kunagi varem. „Lähedal” võib aga olla suhteline mõiste ja praegu tundub see suuresti läänemaailma sisearuteluna. Sõja lõppemisele ei tasu suuri lootusi panna.
On raske näha, kuhu oleks kadumas Venemaa stiimulid sõja jätkamiseks. Ta teab, et Lääs on valmis mitmesugusteks alistumisteks ja järeleandmisteks ning täiendav surve on olnud poolik.
Lääne poliitika on auklik ja näiteks Ukraina rahalise toetamise põhiküsimused põhjustasid EL-is konflikti. Huvide vastandlikkust on palju ja mitte kõik liikmesriigid ei ole Ukraina toetamise suhtes eriti kirglikud. „Sõjaväsimus” on rahuajal elavate riikide kohta groteskne termin, kuid seda on siiski tunda. Nähtus tõenäoliselt süveneb.
Venemaa 2025. aasta lõpus esitatud ebamõistlikud rahutingimused lükati tagasi, kuid 2026. aasta edenedes on ebatõenäoline, et Ukraina saaks oluliselt paremaid pakkumisi. Sõja jätkamine ei paranda Ukraina läbirääkimispositsiooni ja seetõttu on ta avatud mõistlikele relvarahule. Kui Venemaa ei saa aasta alguses piisavalt soodsat läbirääkimistulemust, võib ta lihtsalt sõda jätkata.
Teisisõnu, rindel olev hakklihamasin ei lakka töötamast. Ukraina suudab sel aastal võidelda, kuid armee on iga kuuga üha kurnatum. Kuigi ka Venemaa sõjalise materjali kvaliteet ei parane, on tal piisavalt inimjõudu ja muid ressursse, erinevalt Ukrainast.
Käesoleva, 2026. aasta suvel võib sõja olukord tunduda oluliselt süngem kui 2025. aasta lõpus, kui halvimad stsenaariumid täituvad.
Otsustajad üle Euroopa kordavad, et Venemaa eesmärgid on pikemaajalised. Putini võimuiha silmapiir ei piirdu kaugeltki Donbassi halduspiiride ja praeguse rindejoonega.
Julgeoleku hinnasilt tulevikus ei odavne. Euroopa saaks nüüd haruldase efektiivsusega otsustada, kus, kuidas ja millal kontinendi julgeoleku eest arve makstakse, sest ukrainlased panustavad sellesse oma verega.
Kremli ambitsioonide kahjustamine ei muutu tulevikus odavamaks ega lihtsamaks. Venemaa lüüasaamine või isegi sihikindel peatamine Ukrainas praegu tähendaks, et ka tulevased ohutasemed Euroopas väheneksid. See idee ei tundu aga valitud strateegia esirinnas olevat.
Kui sel aastal saavutatakse relvarahu, ei ole see ilus ega õiglane. Kiire ja üllatav relvade vaikimine võib tähendada, et Venemaa näeb Ukrainast kergema sihtmärgina mõnda teist riiki.
Kremli pilk liigub juba mujale. Venemaa idapiiril on mitu väikeriiki, mille suhtes ta on üha vaenulikum.
Üks neist on Soome.
The post Soome analüüs: Euroopa tegi palju vigu, mistõttu on Soome suures ohus appeared first on eestinen.