Paljud soomlased on Ukrainale pakutud rahulepingu karmidest tingimustest šokeeritud. Šoki põhjust võib otsida ajaloost.
Ukrainale antud karmidel rahutingimustel on palju sarnasusi 1944. aastal Soome ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud Moskva rahulepinguga, mis lõpetas Jätkusõja, ütleb politoloog Timo Miettinen.
Mõlemal juhul on väiksem riik (Soome, Ukraina) sunnitud loovutama territooriumi suuremale riigile (Venemaa/Nõukogude Liit) ja nõustuma sõjaliste piirangutega. Ukrainalt nõutakse oma sõjaväe vähendamist ja NATO liikmelisusega hüvasti jätmist, vahendab Iltalehti.
Suure riigi julgeolekuhuvid seatakse väikese riigi suveräänsusest ettepoole, võtab Miettinen kokku.
Miettineni sõnul on Ukrainal nüüd ainult halvad valikud, nagu Soomel 1944. aastal.
Kas ebaõiglane rahu või oht, et Ameerika Ühendriigid lahkuvad ja Venemaa vallutused liiguvad veelgi kaugemale, sõnab ta.
USA president Donald Trump andis Ukrainale nädal aega rahuplaani allkirjastamiseks, mille tingimusi on peetud Venemaale soodsateks.
Näiteks peaks Ukraina loovutama Krimmi, Donetski ja Luhanski oblastid – isegi need osad, mida Venemaa veel ei ole okupeerinud.
Kirill Dmitrijev, kes oli üks Venemaa peamisi läbirääkijaid, on vihjanud, et plaan võtab lõpuks arvesse Kremli muresid.
Plaanis mainitakse, et Venemaa „julgeolekuprobleeme” tuleb arvesse võtta. On kardetud, et see võib tähendada isegi Ukraina juhtkonna asendamist Venemaale soodsama valitsejaga.
President Volodõmõr Zelenski on kirjeldanud olukorda kui „ühte raskemat hetke Ukraina ajaloos”.
Meil ??võib tekkida vajadus valida oma väärikuse või meie olulise liitlase Ameerika Ühendriikide vahel, ütles Zelenski oma kõnes ukrainlastele.
Ameerika Ühendriikide roll on oluline erinevus Moskva rahulepingu ja Ukraina „kokkuleppe” vahel.
Moskva rahuleping oli ennekõike Soome ja Nõukogude Liidu vaheline leping, ütleb Timo Miettinen. Ameerika Ühendriigid on seevastu olnud tugevalt seotud läbirääkimistega Ukraina ja Venemaa vahel.
Muidugi võib arvata, et see plaan on väga kooskõlas Vladimir Putini administratsiooniga. Kuid kolmanda osapoole mõju on selge erinevus, sõnab ta.
Miettineni sõnul on teine ??erinevus see, et kuigi olukord Ukrainas on keeruline, pole riik sõda selgelt kaotanud.
Eriti kui Euroopa Liit suudab tuge pakkuda, ei ole Ukraina olukord tingimata nii halb kui Soomel 1944. aastal.
Kolmas erinevus seisneb selles, et Ukraina rahutingimused sätestavad selgesõnaliselt, millistes rahvusvahelistes organisatsioonides ta saab osaleda.
NATO mitte, aga EL on võimalik. Soome puhul mõjutasid Paasikivi-Kekkoneni liin ja YYA leping küll välispoliitikat, kuid need olid pigem üldine raamistik.
J.K. Paasikivi ja Urho Kekkoneni liin viitab Soome presidentide pärast Teist maailmasõda järgitud neutraalsuspoliitikale. Nõukogude Liidu, Varssavi pakti riikide ja Soome vahel sõlmitud YYA leping seadis samuti riikide välispoliitikale piirangud.
YYA leping ja Paasikivi-Kekkoneni liin kristalliseerisid nn soometumise ajastut, mil Soome püüdis Nõukogude Liidule meeldida.
Ukraina soometumise küsimus on keerulisem. Timo Miettineni sõnul võib soometumine tähendada kahte asja.
Üks on struktuurne soometumine, mis tähendab, et me jääme väljapoole mitmesuguseid Lääne liite ja piirame oma rahvusvahelist ruumi institutsioonide kaudu.
Selles osas vastab Trumpi kokkulepe soometumise definitsioonile.
Teisest küljest oli soometumine ka väga paljuski kultuuriline nähtus, märgib ta.
Miettineni sõnul vaieldakse teadlaste seas palju selle üle, kas Paasikivi-Kekkoneni ajastu oli edukas välispoliitika või oli allaandmine üle võlli.
Soometumise kuldajastu alguseks peetakse 1970. aastaid, aastakümneid pärast Moskva vaherahu. Soome võttis Miettineni hinnangul mingil määral initsiatiivi soometumise kultuuri edendamiseks „kogu maailma Soome-Nõukogude Liidu sõprusnädalatel”.
Millegipärast tundub, et pärast seda sõda pole Ukrainas sellise soometumise või kultuurikoostöö järele suurt nõudlust, märgib ta.
Arvan, et pahameel on seal üsna sügav, sõnab ta.
The post Asjatundja: Ukrainat ootab Soome saatus appeared first on eestinen.