Euroopa vajab kiiremas korras otsekontakti Venemaaga, millised on olemas nii USA-l kui Ukrainal, kirjutab Berliini Carnegie Venemaa Euraasia keskuse direktor Alexander Gabuev väljaandes Financial Times.
Kuna Donald Trumpi ja Vladimir Putini vahel on järjekordne isiklik tippkohtumine käsil, on Ukraina sõda jõudmas uude pöördepunkti. Kreml annab ka märku, et on nüüd, mil Euroopa on Kiievi enesekaitse peamine päästerõngas, valmis Euroopale riske ja kulusid tekitama. Samal ajal kui Euroopa püüab Venemaa sõjategevust heidutada, puudub tema tööriistakomplektist üks instrument: diskreetsed suhtluskanalid vastasega.
Alates 2022. aasta veebruarist on Läänes olnud mitu kriitilist hetke, mis oleksid võinud viia otsese vastasseisuni Venemaa ja NATO vahel. Koalitsioon kasutas riskide maandamiseks igal sammul Kremliga suhtlemise kanaleid. USA riikliku julgeoleku spetsialistide ja nende Venemaa kolleegide vahel olid pidevad ja diskreetsed suhtluskanalid, mis tagasid, et iga NATO samm Ukraina toetuse suurendamiseks oleks toetatud konfliktidiplomaatiaga.
Kui selline sündmus nagu hiljutised Venemaa droonide sissetungid Euroopasse oleks toimunud aasta tagasi, oleksid Euroopa juhid teadnud, et keegi pädev inimene Atlandi ookeani teisel kaldal suhtleb venelastega telefonitsi, tehes neile selgeks, et tahtlikul massilisel inimohvritega sündmusel Euroopas oleksid rängad tagajärjed – ja kehtestades mõned reeglid.
Nüüd aga NATO-l neid kanaleid enam kõrgemal tasemel pole – välja arvatud muidugi Trump ja tema leitnandid. Paradoksaalne on see, et kuigi Euroopa nõuab õigustatult osalemist Euroopa julgeolekuküsimuste arutamisel, on see ainus osapool, kellel puuduvad Venemaa julgeolekuasutuste ja Kremliga suhtlemiseks regulaarsed funktsionaalsed kanalid. Isegi Kiievil on need olemas vahendajate kaudu Lähis-Idas ja otse läbirääkimiste kaudu venelastega Istanbulis: kõnelused võivad praegu olla küll külmunud, kuid meeskonnad on säilitanud sideliinid.
Kriisiohjekanalite loomine peaks olema Euroopa jaoks iseenesestmõistetav ajal, mil kasvab otsese vastasseisu oht Venemaaga – sealhulgas valearvestuse tõttu või kogemata – ja mil Trumpi meeskond hoiab eurooplasi Kremliga suheldes sageli pimeduses. USA valitsus on loobunud Ameerika traditsioonilisest täiskasvanu rollist Venemaa ohu osas.
See oht, lisaks Ukraina sõja õudustele, on Euroopa jaoks üha teravam. Võtke näiteks hiljutised droonirünnakud. Kremli arvates tugineb Kiievi kaitsemasin paljudele Ukraina sõjaväe tootmisrajatistele, mis asuvad Euroopa tagalas – ja nüüd on viimane aeg näidata seda haavatavust. Droonide sissetungid NATO riikidesse on mõeldud selleks, et anda eurooplastele omaenda rohtu maitsta ja tekitada Ukraina vastu tagasilöök. Praegu on sellel vastupidine mõju: Euroopa riigid suhtuvad droonide vastasesse sõjategevusse tõsisemalt ja mõned suurendavad vastuseks koostööd Ukrainaga. Kremli võimet valesti arvestada ei tohiks aga kunagi alahinnata. Kui Putin näeb, et tema strateegia ei toimi, võib ta panuseid ohtlikumal viisil tõsta.
Lisaks, isegi kui sõda lõpuks lõpeb, võivad vaenulikud suhted Euroopaga jääda Venemaa julgeolekupoliitika osaks vähemalt seni, kuni Putin on võimul. Seetõttu võivad Kremli katsed mandrit hübriidsete vahenditega kahjustada jätkuda pärast Ukraina sõda. NATO ja Venemaa vahelise tavapärase ja tuumarelva suhteline stabiilsus on nihutanud vastasseisu hübriidvaldkonda, kus eskalatsiooni juhtimise reegleid pole kehtestatud. Venelased võivad proovida piire nihutada katse-eksituse meetodil – millel võivad olla potentsiaalselt laastavad tagajärjed.
On mõistetav, et idee Venemaa julgeolekuasutustega suhtlemisest tekitab eurooplastes lõhesid. Alates 2022. aastast on juhuslikud katsed seda teha toonud kaasa vaid frustratsiooni. Samuti on olemas mürgine pagas sõjaeelsest ajastust, mil Berliin ja Pariis võtsid Moskvaga suhtlemisel juhtrolli, tekitades NATO idatiiva riikides kahtlust ja tagasilööki. Väga vähestel praegustel Euroopa juhtidel, sealhulgas kaitse- ja julgeolekuasutustes, on kogemusi venelastega suhtlemisel või peetaks neid venelaste poolt usaldusväärseteks. Lisaks peab Euroopa enne kanalite loomist Moskvaga kokku leppima selgelt määratletud tegevuskavas, mis peaks hõlmama riskijuhtimist, ning juhtpõhimõtete kogumis – tekitamata samal ajal USA-le üllatusi.
Kuid radikaalselt muutuv keskkond muudab need sammud kiireloomuliseks. On viimane aeg, et Euroopa õpiks uuesti oma vastastega suhtlemise kunsti.
The post Arvamus: Euroopas suureneb sõjaoht, kuna Venemaaga ei räägita appeared first on eestinen.