Foajaure järve ei pidanudki kunagi eksisteerima. See asub sõjalisel katsepolügoonil, mis on peidetud Rootsi Lapimaa kõnnumaale Jokkmokist lõunas, ning selle olemasolu on jäänuk kaitsepoliitika ajastust, mida hoiti aastaid salajasena.
See kraater sai nime Rootsi Kaitseuuringute Agentuuri (FOA) ja sõna „jaure” järgi, mis tähendab põlisrahva saami keeles järve. Algselt oli see kraater, mis tekkis ühest riigi suurimast plahvatusest, vahendab Times.
Aastatel 1956 ja 1957 detoneerisid võimud salaja võimsaid pomme Nausta küla lähedal eesmärgiga simuleerida väikest aatomiplahvatust, mis oli osa riikliku tuumarelvaprogrammi ettevalmistamisest. Pärast katseplahvatusi täitus kraater aeglaselt veega ja sellest sai järv.
Kuna sõda ja geopoliitiline turbulents naasevad Euroopasse, hakkavad need kaua varjatuna olnud saladused pinnale kerkima ning pärast hiljutisi artikleid riigi ajalehtedes on puhkenud arutelu selle üle, kas Rootsi peaks tegema uue katse tuumapommi hankimiseks, kas üksi või koos oma uute Euroopa NATO liitlastega.
Kuigi arutelu on praegu spekulatiivne ja pole tõendeid selle kohta, et valitsusel oleks tõsine isu tuumalõhkepeade arendamiseks, on arutelu levinud ka poliitilises sfääris.
Märtsis oli parempoolse Rootsi Demokraatide partei juht Jimmie Akesson, kelle toetusest valitsev koalitsioon sõltub, esimene silmapaistev poliitik, kes selle ideega flirtis. „[Rootsil] oli juba ammu palju tuumatehnoloogiaalaseid teadmisi,” ütles Akesson väljaandele Goteborgs-Posten. „Kuid poliitiline tahe ütles midagi muud. Ma arvan, et praeguses olukorras peaks kõik laual olema.”
Mõni nädal hiljem ütles FOA teadur Robert Dalsjö seminaril: „Nüüd peame arutama iseseisvaid tuumarelvi, millel oleks ka Rootsi komponent.”
Seda meelsust jagab ka valitsusse kuuluva parempoolse Kristlike Demokraatide partei Euroopa Parlamendi liige Alice Teodorescu Mawe, kes soovitab, et Rootsi peaks andma oma panuse ühisesse Euroopa tuumarelvastrateegiasse.
See pole ainus Euroopa riik, kus neid küsimusi kaalutakse. Poola on kutsunud üles osalema nii Prantsuse kui ka Ameerika tuumarelvasüsteemides. Poola peaminister Donald Tusk vihjas samuti, et Poola võib kaaluda oma tuumarelvade ehitamist, kuigi eksperdid leiavad, et see võimalus on nii tehniliselt kui ka poliitiliselt ebatõenäoline.
Ka Saksa poliitikud on arutanud osalemist mingisuguses Euroopa heidutussüsteemis, kuid avalik arvamus on igasuguse riikliku sõjalise tuumaprogrammi vastu.
Pole selge, kas Rootsil on tehnoloogilist või tööstuslikku võimekust tuumarelvade ehitamiseks ilma olemasoleva aatomiriigi märkimisväärse abita. Kuigi riigis on kuus tuumaelektrijaama, mis annavad peaaegu kolmandiku elektrist, ehitati viimane selline 40 aastat tagasi.
„See oleks väga suur tööstusprojekt,” ütles FOA tuumarelvaekspert Martin Goliath. „Palju on vaja arendada, eelkõige kogu tuumarelva materjalide tootmiseks vajalik infrastruktuur, mis nõuaks suuri investeeringuid. Ma arvan, et ressursse oleks peaaegu võimatu eraldada.”
Rootsil on aga sügav institutsionaalne ajalugu selle teema üle mõtisklemises, sealhulgas aastakümneid kestnud salajane külma sõja aegne tuumapoliitika planeerimine ajal, mil riik oli ametlikult neutraalne, kuid tal oli salajane Ameerika Ühendriikide aatomijulgeoleku garantii.
Rohkem kui kaks aastakümmet pärast Teise maailmasõja lõppu otsis see patsifismi ja rahvusvahelise tuumarelva leviku tõkestamise etalon vaikselt vahendeid aatomipommi kokkupanekuks. See algas 1945. aastal, kui FOA-le tehti ülesandeks uurida, millist uut relva USA oli Hiroshima ja Nagasaki rünnakutes kasutanud.
„Asi oli selles, et mõista, milline uus relv oli tulnud,” ütles Goliath. „Aga üsna pea tekkis ka soov uurida võimalusi: kuidas saaks seda Rootsis teha”
Jäänud sõjas Natsi-Saksamaa vastu neutraalseks, väljus Rootsi sõjast suuresti vigastusteta. Riigi majandus oli täies hoos, tal polnud vaja infrastruktuuri ümber ehitada ja tal olid ka oma uraanimaardlad, ehkki madala kvaliteediga.
1948.aastal andis Rootsi kaitseväe juhataja FOA-le ülesandeks uurida Rootsi võimalusi tuumarelvade omandamiseks ja plutooniumil põhineva aatomipommi tootmiseks. Riigi tolleaegsed juhid uskusid relvastatud neutraalsusesse – ja et selle neutraalsuse säilitamiseks võidakse vajada tuumarelvi.
Rootsi riigikaitse kõrgkooli politoloogia dotsent Antoine Bousquet ütles, et tol ajal oli mõtteviis järgmine: „Rootsi ei saa NATO osaks, kuid tal peab olema tugev ja iseseisev võime end potentsiaalse Nõukogude rünnaku eest kaitsta. Seega tundusid tuumarelvad tõhusa võimalusena.”
Järgnevatel aastatel liikus Rootsi oma eesmärgi poole toota tuumarelvi ja projekt levis üle kogu riigi. Uraani kaevandati Kesk-Rootsis ja ehitati kaks tuumareaktorit, üks Stockholmist lõunas asuvasse Agestasse ja teine ??Norrköpingi lähedal asuvasse Marvikenisse, kuigi viimast ei pandud kunagi tööle. Plaan oli lihtne: plutooniumi saadakse uraani lõhustumise teel tuumareaktorites.
Seejärel viis FOA läbi salajased mittetuumarelvakatsetused Rootsi Lapimaal. Kõige võimsam neist hõlmas 61 tonni lõhkeainet ja tekitas peaaegu kilomeetri kõrguse suitsusamba.
1957.aastaks jõudis CIA järeldusele, et Rootsil oli „piisavalt arenenud reaktoriprogramm, mis võimaldaks tal järgmise viie aasta jooksul tuumarelvi toota”. Kaheksa aastat hiljem hindasid analüütikud, et riik oli pommi ehitamisest vaid kuue kuu kaugusel.
Ometi oli projekt juba hakanud hääbuma. Bousquet ütles, et see oli osaliselt tingitud Rootsi avalikkuse tugevast tuumavastasest liikumisest; osaliselt kaasnevatest kolossaalsetest kuludest; ja osaliselt USA salajastest julgeolekugarantiidest.
„Kuigi Rootsi ei olnud ametlikult NATO liige, sai ta mitteametlikke garantiisid, mis andsid teatava kindlustunde, et Ameerika Ühendriigid toetavad Rootsit ja seetõttu ei pruugi Rootsi tingimata tuumarelvadest sõltuda,” ütles Bousquet.
Rajatised kas lammutati või kasutati neid muul otstarbel ning 2012. aastal saadeti plutooniumi viimased jäänused üle Atlandi ookeani USA-sse ladustamiseks.
Goliath leiab, et programmi täna taaselustamine oleks ebareaalne ning ütles, et Rootsi peaks sisuliselt uuesti nullist alustama.
„Muidugi võib arhiividest leida infot, aga inimesi, kes sellega tegelikult töötasid, pole enam seal ja ilmselt pole nad isegi enam elus,” ütles ta. „Palju on vaja arendada, eelkõige kogu vajalike materjalide tootmiseks vajalikku infrastruktuuri. Ma arvan, et tuleb otsast alustada.”
The post Rootsi tahab nüüd endale kaitseks tuumarelva appeared first on eestinen.