Kõik tundus paljulubav, kui 33-aastane soomlanna Jemina enne koroonaviiruse aastaid uue ettevõtte asutajana sellega liitus. Ta õppis rakenduskõrgkoolis kehalise kasvatuse juhendajaks ja otsis oma lõputöö jaoks partnerit.
Tuttavate kaudu avanes suurepärane võimalus ettevõtlusega tegelema hakata ning ettevõtte heaks rühmatreeninguid, töötubasid ja koolitusi teha, vahendab Iltalehti.
Ettevõtte toodetud torurull Highroller valiti 2015. aasta sporditooteks ja see võitis ka võistluse. Toodet müüdi suurtes Soome kauplustes nagu Prisma ja Intersport, erinevates veebipoodides, spordiprofessionaalide vastuvõttudel ja jõusaalides. Laitinen sai käia messidel ja teha spordi valdkonnas oma armastatud tööd. Ettevõte võttis sadu tuhandeid eurosid võlgu.
Alguses oli müük suurepärane. Tundsin end entusiastliku ja paljulubavana, sest tundsin, et olin suutnud teha ja luua midagi täiesti uut, ka rahvusvaheliselt, sõnab ta.
Siis kõik muutus. Pärast kiireid algusaastaid polnud müüki piisavalt ja ettevõtte tegevus vajus kahjumisse. Müügist ei piisanud kulude katmiseks.
Veetsin ettevõtte viimased poolteist aastat magamata. Lõpuks pidin otsima teist tööd. Kogu meeskond oli stressis, räägib ta.
Õudusunenäod said reaalsuseks 2019. aastal. Oli päikeseline kevadpäev, kui naine taipas, et kõik muutub. Ta oli 27-aastane, kui talle pankroti tõttu 100 000 euro suurune käenduskohustus langes. Kuigi ta teadis, mida ta aastaid varem tegi, oli tunne endiselt uskumatu.
Kirg oli muutunud suureks ebakindluseks ja uskumatuseks. Mõistsin, et kõik muutub ja elu ei ole enam selline, nagu ma tahtsin, sõnab ta.
Järgmine väljakutse oli võla tasumine. Kuigi Jemina oli kuulnud liitlaenudest, mida pank sarnastel juhtudel väljastab, ei realiseerunud see tema puhul.
Panga sõnul oli minu sissetulek liiga madal, hoolimata minu täiskohaga püsivast tööst. Võlanõustaja ütles, et pean lihtsalt lahti laskma. Seega läks Jemina võlg sundtäitmisele.
Suurim hoop oli see, et mu krediidivõimekus oli kadunud. See tekitas minus palju süütunnet ja häbi, sest olen alati olnud peaaegu kõige suhtes täpne, räägib ta.
Krediidivõime kaotamine raskendab inimesel sageli eluaseme või kindlustuse hankimist, kuid Jeminat kaitses asjaolu, et ta elas kooselus, algul oma partneriga üürikorteris ja seejärel partnerile kuuluvas korteris.
Minu elu halvim aasta. Nii kirjeldab Jemina aega pärast pankrotti 2019. aastal. Ta ärkas keset ööd õudust kogedes.
See oli sünge ja vastik aeg. Muutusin elu peale kibestunuks, seega otsustasin muutuse teha, meenutab ta.
Ta kandideeris rahvusvahelise meeskonna- ja ärijuhtimise kraadiõppesse, et tulevikus tööd leida ja oma võlad ära maksta. Hiljem lõpetas ta ülikooli parimate hinnetega.
Uue kraadi omandamiseks õppis ta täiskoormusega, tegi kolme erinevat tööd ja treenis sihikindlalt, samal ajal kui võlad taustal tiksusid. Ta võitis 2021. aastal Les Mills Superstari rühmatreeningute treenerite võistluse.
Tahtsin vormis püsida ja püüdsin kõik korraga tehtud saada. Tagantjärele mõeldes põgenesin raskete tunnete eest. Võib-olla oleks olnud tark kriisi äärel peatuda. Mul oli nii häbi, et ma peaaegu ei rääkinud sellest oma perega, sõnab ta.
Jemina treenis ja treenis, kuni ta keha käskis tal lõpetada. Ta sai reielihase rebenemisel tõsise vigastuse.
Taastusravi nõudis palju kannatlikkust, seega tegi ta õppimisest pausi ja vähendas oma töökoormust. 2023. aasta kevadel, pärast rühmatreeninguid tundis Laitinen rinnus põletustunnet. Kui ta õhtul magama läks, algas põletustunne uuesti.
Arvasin, et mul on südamehaigus. Olin pidevalt liikvel ja tundsin inimeste suhtes vastumeelsust, kui nad küsisid, kuidas mul läheb, meenutab ta.
Siis sekkus tema väsinud keha taas. Kuigi Jeminale meeldib rühmatreeningutel esineda, tundis ta end ühel hetkel ebakindlalt ja tahtis saalis tuled ära lasta. Elektrilühise tõttu tuled aga ei kustunud ja ta sattus paanikasse.
Arvasin, et ma ei saa lavale minna, sest inimesed näevad mind, räägib ta. Paanika tõttu pidi ta 2023. aasta mais arsti juurde minema.
Arst tegi talle EKG, mis ei näidanud tema südametöös midagi ebanormaalset. Kui ta toolile istus, oli arstil midagi muud öelda:
– Sa oled kurnatud. Ma panen su haiguslehele, ütles arst.
Neli nädalat haiguslehte. Jemina ei suutnud uskuda, mida ta nägi. Ma pole see inimene, mõtles ta ja lahkus kohe töötuba juhtima. Ta tegeles ka mõne muu tööasjaga ja otsustas, et ei räägi kellelegi.
Pidin lihtsalt need neli haigusnädalat kuidagi üle elama, et saaksin jalule tõusta, räägib ta.
Jemina šokid jätkusid tudengite arstliku ülevaatuse ajal. Seejärel tehti kindlaks, et tal on depressioon.
Pidasin seda ennekuulmatuks, et nad minust selliseid asju kirjutasid, sõnab ta.
Tõde lõi naisele näkku, sest lõpuks taipas ta, et depressiooni sümptomid olid tõesed: ta oli end isoleerinud ja miski ei tundunud enam hea. Ta võttis abi vastu ja alustas lühemat ja pikemat teraapiat.
Kuu aja pärast naasis Jemina spordi juhendamise juurde ja lõpetas 2024. aasta jaanuaris meeskonna- ja ärijuhtimise bakalaureusekraadiga maksimumhinnetega. See aeg oli raske, sest tema keskendumisvõime oli nõrk ja ta ei suutnud treeningust rõõmu tunda. Pärast kurnatust kulus poolteist aastat, enne kui ta oma rõõmu uuesti leidis.
Minu keha on minu tööriist, seega kartsin, kas ma suudan sellega enam töötada. Tihti tegelesin oma emotsioonidega treenides, sest see muudab enesetunde tavaliselt paremaks. Kui ma ka sellest enam rõõmu ei tundnud, kartsin oma heaolu pärast väga, märgib ta.
Natuke rohkem tööd ja uusi kliente, keda treenida. Asjad hakkasid paranema. Kui Jemina taotles võlagraafikut, langes tema õlgadelt suur koorem. Graafikuga oli ta umbes kolme aastaga võlgadest vaba.
Ta polnud enam sama inimene. Jemina hakkas lugema teiste läbipõlenud inimeste lugusid ja kohtas neid sõnu ikka ja jälle, kui inimesed ennast kirjeldasid.
Hakkasin mõtlema, et midagi peab muutuma, sest mul on sama töö, sama kodu ja sama partner, meenutab ta.
Seejärel, ilma küsimata, toimus muutus 2024. aasta sügisel, kui Jemina elukaaslane mainis, et tahab lahku minna. Nad olid olnud 12 aastat suhtes ja lahkuminekuks oli palju põhjuseid, näiteks mõlema mineviku probleemid koos uutega. Suhet ei õnnestunud päästa.
Jemina elukaaslane oli ka tema äripartner, seega koormasid suhet võlad ja pankrot. Koos olid nad kogenud nii ettevõtte tõuse kui ka mõõnasid.
Ettevõtte edu peegeldus kunagi suhtes positiivselt, kui oli võimalik ilusaid hetki teise inimesega jagada. Olin olnud suhtes noorest east saati ja samastusin sellega. Pärast lahkuminekut tundsin, et mul pole midagi alles. Olin tõesti sügaval vee all, märgib ta.
Aasta lõpupoole küsis sõber Jeminalt, kuidas ta end tunneb? Tühjana, sest minust pole midagi alles, vastas ta.
Aga see on imeline. Nüüd võid hakata ükskõik mida ehitama, ütles sõber.
Ta hakkas hindama oma enda heaolu. Ja otsustas sellele edasi ehitada. Ta mõtles, millised rutiinid paneksid teda end paremini tundma. Ta unistas magistrikraadist, seega kandideeris ta Jyväskylä Ülikooli spordipsühholoogiat õppima.
Ta leidis taas rõõmu võimlemistundide juhtimisest ja see aitas teda, kui ta nägi, kuidas inimesed ennast proovile panevad ja liikumisrõõmu kiirgavad.
Jemina oli aastaid salaja unistanud Wellnessmalli võistlusel osalemisest ja nüüd on ta 2025. aasta oktoobris toimuva I love me messi finaalis. Ta sai soovitud õppekoha.
Kui ta 2025. aasta kevadel võlagraafiku sõlmis, langes tema õlgadelt tohutu koorem. Selle graafikuga on ta umbes kolme aasta pärast võlgadest vaba.
Kuigi lahkuminek oli valus, vajas ta seda.
Lõpuks olen oma endisele elukaaslasele tänulik, et see juhtus. Vajasin suurt muutust, et vormi tagasi saada, ja nüüd olen õnnelikum kui aastaid varem, sõnab ta.
Suurim õppetund on olnud see, et õpin kuulama iseennast ja võtma vastutuse oma heaolu eest. „Su elu on alati välja näinud nagu klantsajakiri,” ütles Jemina tuttav, kui ta temaga hiljuti rääkis.
Pärast seda otsustasin oma elu suhtes ausam ja avameelsem olla, tunnistab ta.
Enam ei mingeid klantsajakirju.
The post 33-aastane soome naine kaotas kõik: täitevõlg 100 000 eurot ja lahutus appeared first on eestinen.