Sel suvel möödub 10 aastat sellest, kui Saksamaa, Rootsi, Soome ja paljud teised riigid avasid oma piirid migrantidele.
Paljud inimesed pidasid seda juba toona jaburuseks, aga need hääled vaigistati ruttu. Tulijaid nimetati talentideks, kes pidid Euroopa uueks looma ja õnne tooma.
25.augustil 2015 teatas Saksamaa migratsiooniamet, et kodusõja eest põgenevad süürlased lubatakse riiki ilma suuremate kontrollide või küsimusteta. See oli hetk, mis muutis Euroopat igaveseks, vahendab Daily Mail.
Migrantide kutsumise eestvedaja oli toonane Saksa kantsler Angela Merkel, kes ütles oma kõnes 31. augustil 2015 kuulsad sõnad: Wir Schaffen Das (Me suudame).
See tõi kaasa kontrollimatu rahvaste rände, mille tagajärjed raputavad siiani 450 miljoni elanikuga EL-i blokki ja Suurbritanniat – nagu näitab liigagi selgelt ka sel nädalavahetusel Ühendkuningriigis kavandatud tohutu hulk immigratsioonivastaseid proteste.
Suur osa Euroopast järgis Saksamaa eeskuju, lastes sisse kõik uksele koputanud migrandid. Saksamaale suunduvaid rahvahulki aitasid merereisil Euroopasse Itaalia, Hispaania ja Kreeka.
Osa Skandinaaviast, mis soovis Saksamaa heldust jäljendada, muutus avatud uste päevaks neile, kes ei tahtnud elada Berliinis või Hamburgis. Liberaalne Rootsi tühjendas saabujate jaoks puhkelaagrid.
Seal paigutati Iraagi lapsed – paljud neist teismelised poisid – noortehostelitesse. Nad rääkisid, et nad kasutasid sularahaautomaatidest raha väljavõtmiseks neile antud riiklikke pangakaarte.
Rootsi suuruselt teises linnas Malmös olid tohutud noorte meeste migrantide grupid tegevusetult seismas. Nad vaatasid ükskõikselt pealt, kuidas rootslased saabastega läbi paksu lume tööle rühkisid.
Itaalias oli sama lugu. Itaalia mereväe sõjalaevade poolt Sitsiilia ranniku lähedal inimkaubitsejate kitsukestest paatidest välja tõstetud migrandid kõndisid peagi sadamate trappidel, kus neid tervitasid heategevusorganisatsioonide töötajad plaksutades ja kohalikud laulsid Itaalia hümni.
Hispaania piirivalvurid kutsuti pensionilt tagasi, et käia läbi Costa Blanca lähedal asuvaid randu ja korjata üles Põhja-Aafrika riikidest Euroopasse purjetavaid migrante.
Ühel õhtul Alicantes, kui järjekordne piirivalvepaat neid kaldale vedas, oli kuulda koolipoiste rühma kahetsevalt ütlemas: „Maurid tulevad meile jälle kallale.” Nad teadsid oma piirkonna moslemite vallutamise ajalugu kuuendal sajandil.
Kreeka Kosi saarel olid pagulasmajas jõukate Süüria armeeohvitseride pojad, kes olid saabunud Türgist Izmirist inimkaubitsejate paadiga. Nad olid liitunud rahvahulkadega, et vältida värbamist Assadi armeesse, mis pidas kodusõda ISIS-e vastu.
Üks neist ütles erakoolis õpitud täiuslikus inglise keeles: „Ma poleks kunagi arvanud, et pean koos orjadega reisima,” osutades kahele Somaalia naisele, kes olid saabunud temaga samas paadis.
Samas varjupaigas rääkisid terava keelega ja hidžaabi kandvad araabia naised Kreeka pagulastöötajatele, et neil on inimõigused.
Naised kaebasid, et vabatahtlike serveeritud kana ja riis olid maitsestamata. Nad nõudsid, et Kreeka võimud saadaksid nemad ja nende pered Ateenasse, et nad saaksid kiiresti Saksamaale jõuda.
Mõni päev hiljem oli näha uskmatut vaatepilti, kuidas Kosi saare migrandid mandrile suunduvatele praamidele pandi, enne kui nad Horvaatia pealinna Zagrebi marssisid.
Proua Merkeli tõotatud maale suunduval teel oli neist eespool Sloveenia, kes saatis Horvaatia piirile märulipolitsei, et peatada Zagrebist üha nõudlikumalt läbi voolavaid migrante.
Sloveenia märulipolitseinikud üritasid migrante tagasi hoida, kui 700 meest piiripunktis nende poole marssisid. Tund hiljem olid politseinikud migrantide tohutu armee poolt ülekoormatud ning nad jätkasid teekonda Berliini poole.
Samal ajal hoiatas EL-i hädaolukorra aruanne enne proua Merkeli kõnet, et vaid viiendik Euroopa piiridele kogunevatest inimestest on tõelised Süüria pagulased. Paljud valetasid oma kodakondsuse kohta, et jalg Euroopas ukse vahele saada.
Vaatamata sellele avaldas Saksamaa migratsiooniamet neljapäeval, 25. augustil 2015 kell 13.30 Twitteri kaudu halvasti sõnastatud teadaande, milles öeldi: „Meie ei rakenda enamasti piirikontrolli.”
Märgistatud kui juhis 93605/Süüria/2015, oli see mõeldud ainult süürlastele, kuid tekitas avalikkusele meelehärmi, sest seda võis lugeda igaüks, kus iganes, kellel oli poolenisti mõttes Saksamaale suunduda.
„See säuts oli suur viga,” kommenteeris hiljem proua Merkeli kabineti töötaja. „Me hõõrusime uskmatusest silmi,” lisas teine ????ametnik migratsiooniametis endas.
Ühe Saksamaale suunduva migrantide marsruudil asuva EL-i riigi juht märkis: „See sõnum oli kutse Türgi, Liibanoni ja Jordaania laagrites olevatele pagulastele [alustada oma teekonda Euroopasse]. See levis sotsiaalmeedias kulutulena.”
Kriisi süvenedes kutsuti proua Merkeli kaheksanda korruse kabinetis kokku valitsuse erakorraline koosolek. Saksa parlamendiliikmed küsisid oma kantslerilt sarkastiliselt, kes tema arvates võiksid järgmisena riiki siseneda
„Isegi põhjakorealased?” ütles üks vapralt talle näkku. Ta ei pannud pahaks võllahuumorit ja vastas: „Aga nemad ei pääse Põhja-Koreast välja.”
Selleks ajaks, kui proua Merkel pidas oma kuulsa kõne „Wir Schaffen Das”, voolas Saksamaa linnadesse, näiteks Münchenisse ligi 11 000 migranti päevas – olukord, mida piirivalve nimetas „katastroofiliseks”.
Numbrid jätkasid kasvamist. Saksamaa võttis 2015. aastal vastu 1,1 miljonit migranti ja varjupaigataotlejat, rohkem kui ükski teine ??Euroopa riik samal perioodil.
Küsimus on selles, miks Merkel seda tegi? Pole kahtlustki, et arvestades Saksamaa sünget minevikku, kartis ta pilte, mis kujutavad meeleheitel pagulasnaisi ja lapsi, kes tema riigi piiril varjupaika otsivad.
Siiski võib arvata, et tänast Euroopat ja Suurbritanniat kummitavat rändekriisi provotseeris ka tema enda suurusehullustus.
On räägitud, et Angela Merkel uskus, et süürlaste vastuvõtt toob talle koha ajalooõpikutesse ja isegi Nobeli rahupreemia.
Kui üks tema ministritest hoiatas teda „Euroopa päästmise” eest, et peatada tema võimaldatud „pagulasturism”, oli tema vastus paljastav: „Näete, kümne aasta pärast peetakse seda, mida ma praegu teen, ajalooliseks.” See on tõepoolest nii.
Varsti pärast piiride avamist selgus küsitlusest, et 43 protsenti sakslastest pidas immigratsiooni liiga kõrgeks – kuigi see alles hakkas hoogu koguma.
Saksimaa linnas Heidenaus uue 80 migrandile mõeldud pagulasmaja ees toimus esimene avalik mäss proua Merkeli vastu just nädalal, mil oli tema kõne.
Parempoolsete aktivistide õhutusel viskasid kohalikud elanikud suitsupomme ja hüüdsid sees viibivatele migrantidele rassistlikke loosungeid. Merkel püüdis linna rahustada isikliku visiidi abil.
Kui ta oma pommikindlast autost ihukaitsjate keskel välja astus, algas vilistamine. „Minge tagasi oma koledasse autosse,” hüüdis üks naine, teised skandeerisid: „Nein, Nein, Nein!”
Teine naine karjus: „Rahva reetur!” Proua Merkel kiirustati migrante tervitama, enne kui ta kutsuti tagasi oma limusiini juurde ja sõidutati Berliini. Nagu üks tema töötajatest hiljem ütles: „Ta ootas sooja vastuvõttu. Ta tahtis aplausi,” selgitades, et ta oli väga üllatunud, et seda ei saanud.
Heidenau pagulasmaja suleti kümme nädalat pärast rahutusi. Sealsed inimesed mäletavad elavalt päeva, mil kantsler linnast välja aeti. „Ta ei jäänud kauaks, eks?” märkis üks 70ndates eluaastates elanik, kes jalutas oma koeraga endise pagulasmaja lähedal.
Berliinis hoiatasid süürlased eurooplasi ohu eest. Üks neist, 25-aastane Mohammad Abaan, hoiatas algava katastroofi eest. Ta lõi käega vastu kohvikulauda ja kuulutas: „Iga päev lipsab Saksamaale läbi ukse, mille proua Merkel meile, süürlastele, avas, üha rohkem aafriklasi, afgaane, iraaklasi, palestiinlasi, liibanonlasi, egiptlasi, tuneeslasi ja igasuguseid mustlasi.”
Ta osutas mööda kõndivatele välismaistele meestele islami rüüdes. „Nad sõitsid koos meiega, nad ööbivad meie juures, aga nad on somaallased,” selgitas ta. „Nad teesklevad, et on Damaskusest, aga nad valetavad. Nende nahk on mustem ja neil on teistsugused habemelõikused kui meil. Saksamaad petetakse.”
Mohammad joonistas märkmikku sektordiagrammi, et näidata, et tema arvates kaks kolmandikku migrantidest esinevad petturlikult süürlastena (see on isegi suurem osakaal, kui EL tol ajal hindas).
Saksamaad tabas suur migratsioonipettus, mida hõlbustas liberaalselt meelestatud kantsler, kes püüdis oma riigi koledat minevikku heastada.
Võib-olla oli ka teine ??põhjus, miks proua Merkel keeldus sulgemast oma piire peamiselt moslemitest migrantidele, kes sisenesid kristlikku riiki.
Mõni kuu enne oma kõnet „Me suudame“ kuulutas ta pealkirjadesse jõudnud avalduses, et „islam on osa Saksamaast”.
See langes kokku Pariisis toimunud rünnakuga satiirilisele ajakirjale Charlie Hebdo. Ajakiri oli 2015. aastal avaldanud satiirilisi pilte prohvet Muhamedist ja selle sihtmärgiks olid kaks Prantsusmaal sündinud Alžeeria terroristi, kes tulistasid surnuks 12 inimest, sealhulgas viis ajakirja karikaturisti.
Pärast veresauna osales proua Merkel Berliinis Hebdo mälestusüritusel. Seal pildistati teda käsikäes Aiman ??Mazyekiga, kes oli tolleaegne Saksamaa mõjuka Moslemite Kesknõukogu peasekretär.
Üritusel jätkas ta islamofoobia ohtude kriitikat. Ajakirjanik Alice Schwarzer, kes oli kunagi proua Merkeli sõber, ütles: „Tema moslemi migrantidele 2015. aastal tehtud avaldus ei tulnud teadmatusest.”
Ta usub, et proua Merkelit mõjutas tugevalt islami „ideoloogia”, mis sai tema jaoks olulisemaks kui „reaalsus”.
Olgu tõde milline tahes, proua Merkeli tegude tagajärgi on Saksamaal endiselt tunda, eriti poliitiliselt, kuna riik kaldub dramaatiliselt paremale.
Kui esimesed süürlased Berliini sisenesid, oli just loodud pisike poliitiline rühmitus Alternatiiv Saksamaale (AfD). Küsitlustes oli kolm protsenti selle poolt, et toetada piiride sulgemise programmi ja sünget hoiatust, et Saksamaa majandusime kaob, kui nii palju välismaiseid migrante tuleb toita ja riietada.
Sellel kuul näitas uus küsitlus, et 26 protsenti sakslastest hääletaks nüüd AFD poolt, kui see edestas populaarsuselt valitsevat konservatiivset blokki.
Vähesed teavad, mida proua Merkel arvab oma maavärinajärgsest pensionile jäämisest. Samal ajal peab Saksamaa, ülejäänud Euroopa ja Suurbritannia silmitsi seisma massilise rände raskusega.
The post 10 aastat Euroopa piiride avamisest migrantidele – seda meenutatakse õudusega appeared first on eestinen.