Stirlitz ärkab vangikongi külmal põrandal ega mäleta viimastest stressirohketest päevadest suurt midagi. Kes ta on? Kus ta on? “Kui kongi tulevad mehed mustas, siis olen ma fašistide küüsis ja ma olen nende jaoks Standartenführer Stirlitz. Kui aga mehed rohelises, olen ma meie omade kätte sattunud ja seega tutvustan end kui nõukogude luuraja polkovnik Issajevit.”, mõtleb ta tegevusplaani kähku valmis.

Kongiukse avavad aga hoopis mehed sinises, miilitsad: “Kas teil häbi pole end nii täis juua, seltsimees Tihhonov! Ja ise olete veel Nõukogude Liidu rahvakunstnik…”