Sõna „Ukraina” ei olnud kirjas plakatitel, mida hoidsid käes vihased õpilased. 17. oktoobril kogunesid Pariisis ja mujal Prantsusmaal meelt avaldama keskkooliõpilased, kes hüüdsid loosungit: „Raha haridusele, mitte sõjaväele!” Nad keskendusid Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni eelarveotsuste kritiseerimisele.
Alates 2022. aastast, mil Vene tankid liikusid Kiievi suunas, on Macron kutsunud Prantsusmaad ja Euroopat üles liikuma „sõjamajanduse” suunas. Vene-Ukraina konflikti ekspertide hinnangul pole aga kahtlustki, et nende noorte – kellest on saanud sümbol geopoliitiliste sündmuste tõttu räsitud põlvkonnale – rahulolematus on osa laiemast Euroopa nähtusest, mida nimetatakse „sõjaväsimuseks” (war fatique): tüdimusest seoses sõjaga Ukrainas. See toimub ajal, mil Euroopa Liit (EL), olles juba lubanud Kiievile 2027. aasta lõpuks 90 miljardit eurot, võib eraldada veel täiendavad 47 miljardit eurot, vahendab Le Monde.
„Oleme jõudmas klassikalise „või või relvad” debati juurde,” märgib Edinburghi Ülikooli rahvusvaheliste suhete lektor Benjamin Martill. „Sõja alguses 2022. aastal oli Ukraina toetus väga tugev. Esimesed mõrad tekkisid järgmise aasta lõpu poole,” selgitab ekspert. Sel perioodil tekkisid pinged energiahindade ümber, kuna Vladimir Putin muutis Venemaa gaasitarned Euroopasse relvaks. Lahinguväljal kandis Ukraina strateegilisi kaotusi. „Sel hetkel hakkasid inimesed mõtlema: „Olgu, ma toetan Ukrainat, kuid raha, mida me sinna saadame, näib kaduvat musta auku, sest võiduks puudub igasugune reaalne väljavaade”,” jätkab teadur.
Kogu Euroopas on solidaarsus ja empaatia Kiievi vastu endiselt tugevad: 12. märtsist 5. aprillini läbi viidud Eurobaromeetri 105. uuringu kohaselt leidis 76% eurooplastest, et EL peaks Ukraina toetamist jätkama. Samas näitab veebruaris avaldatud YouGovi uuring, et Prantsusmaa, Saksamaa, Hispaania
More ja Itaalia elanikud eelistaksid sõja jätkumisele läbirääkimiste teel saavutatud rahu – isegi kui see tähendaks, et Moskva haarab enda kontrolli alla Ukraina territooriume. Kuna ees terendab juba peaaegu viis aastat kestnud võitlus, lasub Euroopa kohal hirm lõputu sõja ees. Ajal, mil inflatsioon vähendab leibkondade ostujõudu, satuvad Ukraina toetamiseks tehtavad kulutused teravama tähelepanu alla.
„Avalikku arvamust mõjutab tugevalt patsifistlik meelsus – inimesed ei ole vastuvõtlikud mõttele, et sõjaline toetus võiks olukorda parandada; valitseb veendumus, et kompromiss – isegi kui see on ebaõiglane – oleks parem lahendus,” märgib Itaalias Torinos asuvas küsitlusinstituudi YouTrend esindaja Lorenzo Pregliasco. „Eurooplased on endiselt suuresti veendunud, et Venemaa kujutab endast ohtu. Paradoks seisneb selles, et kuigi enamik võib jätkuvalt toetada Ukraina vastupanu põhimõtet, on nad samal ajal vastu teatud meetmetele, mis on selle vastupanu võimaldamiseks vajalikud. See näiline vastuolu selgitab osaliselt praeguseid poliitilisi pingeid,” nendib mõttekoja Chatham House Euroopa, Venemaa ja Euraasia ekspert Grégoire Roos.
„Avalikule arvamusele ei saa järele anda, kui enamus eksib!” põrutas Itaalia kaitseminister Guido Crosetto (paremäärmuslik erakond Fratelli d’Italia – Itaalia Vennaskond) 17. oktoobril BBC-le antud intervjuus, väljendades muret, et enamik tema kaasmaalastest on vastu sõjalise abi saatmisele Kiievisse. Kuigi peaminister Giorgia Meloni ei ole ametlikult oma seisukohta muutnud, lubas tema liitlane Matteo Salvini (paremäärmuslik erakond Lega) 25. oktoobril toimunud erakonnakongressil tegutseda selle nimel, et sõjaline abi Kiievile lõpetataks.
Nii Pariisis kui ka Berliinis püüavad võimulolijad avalikkust veenda, rõhutades Venemaa ohtu. Enamik analüütikuid on ühel meelel, et Vladimir Putin – kes pole kunagi varjanud oma sügavat põlgust Euroopa vastu, pidades seda mandumise paigaks – võib oma rünnakut laiendada ka väljapoole Ukrainat. „Jätkame abi andmist, kuni see sõda on lõppenud. Soovin seda sõnumit edastada ka siseriiklikult, Saksamaa rahvale,” rõhutas kantsler Friedrich Merz 3. novembril Berliinis toimunud kohtumisel Volodõmõr Zelenskiga. „Teeme seda omaenda huvides, Euroopa huvides ning Euroopa stabiilse poliitilise korra huvides.”
Prantsusmaal taunib Emmanuel Macron sageli nende Euroopa liidrite „kapitulatsioonimeelsust” ja „argust”, kellel võib tekkida kiusatus Kiievi abistamine lõpetada. „Ukraina aitamine ei ole pelgalt heatahtlikkuse küsimus; see on meie endi huvide ja julgeoleku küsimus. (…) Kapitulatsioon on nõrkus ja nõrkus on oht,” rõhutas Prantsusmaa president 16. oktoobril pärast Brüsselis toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumist.
Mitmed Euroopa riigid näivad oma geograafilise asukoha või ajaloo tõttu olevat selliste sisemiste lõhede suhtes immuunsed. Soomes – mis piirneb Venemaaga – ning samuti Rootsis, Taanis ja Norras ei ole Ukraina abistamine vaidlusteemaks. 2024. aasta lõpus nõudis Taani paremäärmuslik erakond Dansk Folkeparti (DF, Taani Rahvapartei), et Kopenhaagen toetaks ametisse astuva Trumpi administratsiooni püüdlusi saavutada kiire rahuleping – selline, mis oleks Ukrainale ebasoodne ja Venemaale kasulik. Erakonnal ei õnnestunud aga selle teemaga valijate seas toetust koguda ning nad pole sellest ideest hiljem enam rääkinud.
Balti riikides, kus mälestus Nõukogude ajast on endiselt valus, valitseb valitsusparteide seas samuti üksmeel Ukraina abistamise küsimuses. Tõsi, Lätis on kaks populistlikku erakonda – Latvija pirmajā vietā („Läti kõigepealt”) ja Suverēnā vara – Jaunie latvieši („Suveräänne võim – Uued lätlased”) – korduvalt üles kutsunud Venemaaga kokkuleppele jõudma, lootes sellega meelitada hääli venekeelselt vähemuselt (mis moodustab 37,7% elanikkonnast); ometi püsivad need erakonnad poliitilisel äärealal.
Ühendkuningriigis on toetus Ukrainale samuti peaaegu üksmeelne; oktoobri keskel pidas Nigel Farage – silmapaistev paremäärmuslaste esindaja ja erakonna Reform UK kaasasutaja – vajalikuks oma seisukohta täpsustada. „Ma pole kunagi öelnud, et me ei peaks Ukrainat toetama – mitte kunagi!” rõhutas endine Brexiti-liikumise eestvedaja. „Ütlesin vaid, et soovin olukorda põhjalikult uurida, veendumaks, et Briti maksumaksjate raha ei kao korruptsiooni musta auku.”
Poliitilised jõud, kes on Ukraina abistamise vastu – keda leidub sageli paremäärmuslaste või radikaalvasakpoolsete seas –, koguvad enam toetust riikides, kus avalik arvamus kõigub ning võimulolevad juhid on kas nõrgestatud või nende ametiaeg on lõppemas. Saksamaal, kus Friedrich Merzi toetusreitingud on rekordmadalad ja kriitikud tembeldavad teda „sõjaõhutajaks” (Kriegshetzer), on poliitikutel üha raskem selgitada – isegi mõõdukatele valijatele –, miks suunatakse Kiievisse nii palju raha. Seda enam, et Ukraina väljavaated pole just roosilised – seda suuresti ka USA taandumise tõttu, märgib Baierimaal Tutzingis asuva poliitilise hariduse akadeemia (Akademie für Politische Bildung) politoloog Ursula Münch.
Saksamaal kasutavad vastuolu Kiievisse saadetavate rahaliste vahendite ja Saksa avalikkuselt lubatud reformide elluviimiseks nõutavate ohverduste vahel ära paremäärmuslik erakond Alternatiiv Saksamaale (Alternative für Deutschland, AfD) ning poliitilise spektri teises otsas BSW – väike venemeelne erakond, mis on saanud nime oma asutaja Sahra Wagenknechti järgi –, samuti vähemal määral radikaalvasakpoolne erakond Die Linke. „Oleme kulutanud üle 100 miljardi euro; ükski teine riik pole nii palju kulutanud ja me oleme sügavas võlas. Minu jaoks on Saksamaa huvid esikohal – see on „Saksamaa kõigepealt”,” väitis AfD kaasesimees Alice Weidel 15. oktoobril Briti nädalakirjale Economist antud intervjuus.
Saksamaal hakatakse Ukrainale antavat abi üha enam tajuma ohverdusena. Väites, et tegutsetakse avalikkuse huvides, võttis Saksimaa-Anhalti liidumaa parlament – kus paremäärmuslastel on märkimisväärne mõjuvõim – 14. oktoobril vastu AfD ja BSW esitatud resolutsiooni. Resolutsioon kutsub liidumaa valitsust üles nõudma relvasaadetiste ja rahalise abi viivitamatut lõpetamist Ukrainale ning kõigi Venemaa-vastaste sanktsioonide tühistamist – ehkki sellised küsimused kuuluvad liiduvalitsuse, mitte liidumaade pädevusse. „Me ei soovi, et meie riik osaleks jätkuvalt sõjas, mis ei ole meie oma,” selgitas AfD tõusev täht Ulrich Siegmund, kes kandideerib Saksimaa-Anhalti liidumaa peaministriks. „Meie raha meie oma riigile,” kuulutas ta kindlameelselt.
Prantsusmaal on see natsionalistlik diskursus ka Rahvusrinde (Rassemblement national) platvormi keskmes; erakond juhib 2027. aasta presidendivalimiste küsitlusi. „Alates hetkest, mil mind valitakse, jätkame abi andmist kuue kuu vältel… et keegi ei jääks meeleheitlikku olukorda. Kuid pärast seda lõpetame rahalise abi Ukrainale, sest me ei saa endale enam selle pakkumist lubada,” kuulutas erakonna kandidaat Marine Le Pen 15. oktoobril. Ta tegi need avaldused intervjuus flaami ringhäälingule VRT News, olles Brüsselis kohtumisel oma Euroopa liitlastega „Patriootide” rühmitusest. 2017. aasta märtsis nähti seda paremäärmuslikku liidrit – kelle erakond oli kolm aastat varem saanud Vene-Tšehhi finantsasutuselt First Czech-Russian Bank kriitilise tähtsusega, elu päästva laenu – Kremlis naeratamas ja Vladimir Putinil kätt surumas.
Prantsusmaal – nagu ka mujal Euroopas – levib järk-järgult veel üks retooriline suund, mis võtab omaks näiliselt patsifistliku tooni, et õigustada Ukraina hülgamist. Liikumisel La France Insoumise („Alistumatu Prantsusmaa”) on pikaajaline sümpaatia Venemaa vastu – mis on olnud Jean-Luc Mélenchoni poliitilise tiiva tunnusjooneks – nüüd varjatud sõnaselge sooviga sõda võimalikult kiiresti lõpetada. 29. oktoobril postitas ajakirjanik Natacha Polony, kes on teatanud oma kandidatuurist presidendivalimistel, sotsiaalmeedias: „Julgus rahu nimel sõjahulluse vastu,” rõhutades samas, et ta ei ole „venemeelne”.
Poolas on Grzegorz Braun – ultranatsionalistliku ja antisemiitliku erakonna „Konföderatsioon Poola Krooni Nimel” juht, partei toetus on riiklikul tasandil umbes 10% – rünnanud valitsust väidetava sõjaõhutamise eest ja nõudnud Ukrainale antava abi lõpetamist. „Vilnius ja Varssavi õhutavad sõda, mis ei ole kindlasti hea tahtega poolakate ega leedulaste huvides. Mina omalt poolt kutsun üles rahule,” sõnas ta mais Leedut külastades, viidates, et rahu võiks saavutada Moskvale järeleandmisi tehes – näiteks tunnustades Venemaa suveräänsust Krimmi üle.
Ungaris võimaldas kuulumine niinimetatud „rahuleeri” pikka aega Viktor Orbáni natsionalistlikul erakonnal Fidesz õigustada oma lähedasi suhteid Kremliga. Pärast kuusteist aastat võimul olemist kaotas populistlik liider aprillis toimunud parlamendivalimised ja pidi ametist lahkuma. Siiski on tema järeltulija valitsusjuhi kohal, euroopameelne Péter Magyar, Ukraina küsimuses endiselt ettevaatlik. „Ukraina-vastased meeleolud on ungarlaste mõttemaailmas sügavalt juurdunud – seda pärast nelja aastat kestnud pidevat laimukampaaniat, mida Orbáni valitsus on pidanud alates 2022. aasta veebruarist,” märgib Ungari politoloog Róbert László.
Kas tegemist on ajutise väsimusega Ukraina küsimuses või poliitilise pöörde algusega? „Praeguses etapis on pigem tegemist Euroopa valmisoleku vähenemisega kanda sõjaga seotud kulusid, mitte sellega, et Euroopa avalikkus oleks Ukrainast täielikult lahti öelnud,” märgib mõttekoja Chatham House ekspert Grégoire Roos.
Ameerika Ühendriikide demokraatide edu teisipäeval, 3. novembril toimunud vahevalimistel võib aidata taastada usku Lääne suutlikkusse Ukrainat toetada, nõrgestades Donald Trumpi, kes ilmutab üha selgemalt ja avalikumalt Kremli-meelseid hoiakuid. „Samas võib see toetusvalmidus kahaneda, kui puudub usutav diplomaatiline lahendustee,” hoiatab Grégoire Roos. Ta lisab, et Moskva naudib retoorikat, mis mõistab Ukraina abistamise hukka, ning püüab selliseid narratiive sotsiaalmeedias aktiivselt võimendada.
„Venemaa-meelsed propagandistid kasutavad sageli ära korruptsiooniteemat, kujutades Ukrainat kleptokraatiana, kus Lääne abi lihtsalt kaob. See toimib teatud elanikkonnarühmade seas väga tõhusalt,“ tõdeb Barcelona Rahvusvaheliste Suhete Keskuse (CIDOB) järeldoktorant Adam Holesh – seda ajal, mil Venemaa jätkab päevast päeva üha ohvriterohkemaid rünnakuid Ukraina tsiviilelanike ja taristu vastu.
Seotud lood
