Vandeadvokaat Carri Ginteri sõnul põhineb Eesti digiriigi usaldusväärsus lubadusel, et andmete kasutamine on logitud ja kontrollitav. Tema kogemus näitab aga, et inimesel pole sugugi lihtne teada saada, mida riigiasutused tema andmetega teevad.

„Isegi doktorikraad õigushariduses ja võimekus kirjutada päringuid ei ole mind viinud veel siiamaani,“ kirjeldab ta Vikerraadio saates „Uudis+“ katseid välja selgitada, kes on vaadanud tema terviseandmeid, pangakonto andmeid või telefoni asukohta.

Advokaadi hinnangul ei anna logid ega andmejälgija tervikpilti sellest, kes inimese andmetega tutvub ja mis põhjusel. Eriti teravalt tõstatab ta küsimuse terviseandmete kohta: millal tohib neid menetlejale väljastada ja kes kontrollib, kas küsitud teavet on üldse vaja.

Kes kontrollib?

Ginteri kriitika keskmes on tervise ja heaolu infosüsteemide keskus ehk TEHIK. Tema sõnul keeldub keskus inimestele menetlejate päringute kohta teavet andmast põhjendusega, et selle avaldamine ohustaks menetlust.

Advokaat möönab, et mõnes uurimises võib salastamine olla vajalik. Küll aga kahtleb ta, kas iga keeldumise puhul hinnatakse tegelikku ohtu või kasutatakse sama põhjendust ühetaoliselt.

„Minu hüpotees on see, et tegelikult TEHIK ei kontrolli, kas menetlust ohustab andmete väljaandmine,“ ütleb Ginter. Tema hinnangul oleks selline üldine keeldumine õigusvastane.

Teine küsimus puudutab andmete väljastamist menetlejale. Ginter pole enda sõnul suutnud tuvastada piisavat kontrolli selle üle, kas päring on põhjendatud ning küsitud terviseandmete ulatus menetluseks vajalik. Pelgalt menetlusnumbri olemasolu ei tohiks tema hinnangul avada ust inimese terviseloosse.