Texase Ülikooli teadlased kasutasid mudelliigina hiiri, et uurida, mis põhjustab meeste lühemat eluiga. Selleks tegid nad katseid muidu geneetiliselt mitmekesiste UM-HET3 põlvnemisliini kuuluvate hiirtega, kelle elukaar käib ühte jalga inimeste sooliste eripäradega. Uurijad tahtsid teada, kas munandites toodetavad hormoonid ja teised molekulid lühendavad eluiga juba nooruses või on selle taga nende pikaajaline mõju.

Kastreerida tasub hiljem

Värskes uuringus eemaldasid teadlased hiirtelt munandid kolmel eluetapil. Esimene hiirerühm kaotas oma munandid enne murdeiga ehk 20-päevaselt ja teine kohe peale murdeiga 60-päevaselt. Kolmanda rühma loomad elasid munanditega 240. elupäevani: sealt alates kasvab isaste hiirte suremus tavaliselt hüppeliselt.

Kõik kolm kastreerimisvanust vähendasid isastele omast varajast suremust ja pikendasid hiirte eluiga. Enne murdeiga kastreeritud hiirte eluea mediaan kasvas kontrollrühmaga võrreldes 19,3 protsenti. Murdeea järel kastreeritud loomad elasid neljandiku võrra kauem. Kõige hiljem operatsioonil käinud hiirte eluiga pikenes kontrollrühmaga võrreldes isegi ligi kolmandiku võrra. 

Hilisemas eas kastreeritud isased elasid oluliselt kauem ka noorelt kastreeritud liigikaaslastest. Tulemus lükkab seega ümber oletuse, nagu muudaks murdeea hormoonitulv meeste lühema eluea vältimatuks. Pigem kinnitab uuring, et noores eas tulevad munandite eritised vähemalt hiirte tervisele kasuks ja hakkavad üldtervisele alles hilisemas eas. 

Ühtlasi täheldasid uurijad, et kastratsioon muutis isashiirte kehaehituse emaste omaga sarnasemaks: loomad kaotasid lihasmassi ja neile tuli juurde rasvkudet. Lihasmass vähenes kõigil hiirtel operatsiooniajast olenemata. See osutab, et isasele omast suurt lihasmassi hoiab ülal üksnes hormoonide katkematu ringlus loomade veres. 

Kõige hiljem kastreeritud hiired kasvatasid enne lõikust lihasmassi samamoodi nagu terved isased. Lõikuse järel aga lihasmass vähenes ja rasva hulk kasvas kiiresti samale tasemele varem kastreeritud hiirtega. Teadlaste sõnul kohaneb keha uue hormoonitasemega kohe ega kanna endas varasemate eluetappide püsivat koormat. 

Tee paremate ravimiteni

Uurijad oletasid algul, et hiljem opereeritud hiired elasid kauem tänu nooruses saavutatud lihasmassile ja kehalisele reservile. Töörühm mõõtis sestap katseloomade haardejõudu ja jälgis nende haprust vananemisel – ilmnes, et oletus ei pidanud paika. Hiljem kastreeritud hiirtel ei säilinud lihasjõud vanemas eas paremini. Niisamuti ei jäänud nad varem opereeritutega võrreldes füüsiliselt tugevamaks. 

Autorite sõnul osutab uuring, et isaste lühem eluiga taandub munandite toodetud ainete pikemaajalisele mõjule. Samuti ei pea paika arusaam, et pikema eluea tagab üksnes võimalikult varajane kastratsioon. Teadlaste sõnul toetavad suguhormoonid nooruses elujõudu ja muutuvad kurnavaks alles täiskasvanuea teises pooles. See teadmine lubaks tulevikus võimalikke eluiga pikendavaid ravikuure täpsemalt ajastada. 

Autorite sõnul sillutab tulemus teed ravimitele, mis jäljendavad kastratsiooni tervist toetavat mõju operatsioonita. Sellised ained aitaksid vähendada hilisemat suremuse kasvu, samas kui nooremas eas jääksid mehed endiselt viljakaks. Uurijate sõnul aitab avastus selgitada sedagi, miks paljud seni katsetatud pikaealisuse preparaadid pikendavad eelkõige isaste eluiga.

Uuel uuringul on ka omad kitsaskohad. Esiteks uuriti loomarühmi üksteise järel, mitte range üheaegse katseplaaniga. Autorite sõnul tuleb eri rühmadega eri aegadel tehtud katsete tulemusi tõlgendada seetõttu ettevaatusega. Samas toetab kontrollrühmade sarnane elukaar siiski oletust, et leitud seosed peavad paika. 

Teiseks peab uurimisrühma sõnul edaspidi selguma, milline bioloogiline mehhanism muudab nooruses kasulikud munandieritised vanaduses kahjulikuks. Autorite sõnul tuleb järgmiseks leida molekulaarsed lülitid, mis selle pöörde kehas käivitavad. Samuti ei selgita kogutud andmed veel lõpuni, miks elasid just 240-päevaselt kastreeritud hiired märksa kauem kui noorelt opereeritud loomad.

Inimeste kohta on sel teemal avaldatud näiteks 1969. aastal uuring, mis hõlmas intellektipuudega patsiente, keda kastreeriti psühhiaatriahaiglas tahtevastaselt. See osutas, et sugunäärmete eemaldamine võib lisada elueale üle kümne aasta. Lisaks näitas 22 selgroogse liigi andmete 2025. aasta analüüs, et kastreerimine pikendab järjekindlalt eluiga.

Uuringu esmaversioon on leitav võrguvaramust bioRxiv.