Eesti 200 fraktsiooni poolt riigikogu menetlusse antud eutanaasia seadustamise küsimuses rahvahääletuse korraldamise otsuse eelnõus (1076 OE) torkavad esimese hooga silma mitu põhimõttelist probleemi, millest osutan järgnevalt kolmele. Kõik need puudutavad rahvahääletuse korraldamise põhiseaduslikke põhimõtteid, mitte küsimust sellest, kas pidada eutanaasia seadustamist õigeks või valeks. Viimasena mainitud küsimus väärib eraldi käsitlust.

Lubamatult suunav küsimuse sõnastus

Esiteks on välja käidud küsimuse sõnastus – “Kas Eestis tuleks seadustada täisealise ja teovõimelise inimese õigus raske ja ravimatu haiguse korral meditsiinilise abiga väärikalt elust lahkuda?” – selgelt suunav ja sellisena lubamatu.

Sõna “väärikalt” lisamine küsimusse loob olukorra, kus jah-vastus näib väljendavat toetust väärikale elust lahkumisele, ei”-vastus aga sellele vastuseisu.

Niisugune küsimusepüstitus on manipulatiivne, sest lähtub väärtushinnangulisest eeldusest, et inimväärikust toetav vastus on “jah”, olgugi et erimeelsused seisnevadki paljuski just selles, mida väärikas elust lahkumine tähendab ja eeldab. Osa inimesi on seisukohal, et väärikas elu lõpp tähendab võimalust lasta kannatuste vältimiseks oma elu lõpetada, teised arvavad aga, et see tähendab ka kannatuste korral oma elutee loomuliku lõpuni käimist.

See probleem on otseselt seotud rahvahääletuse põhiseaduslike nõuetega. Põhiseaduse § 105 kommentaaris (punkt 11) osutatakse Veneetsia komisjoni rahvahääletuste hea praktika koodeksile, mille kohaselt peab rahvahääletusele pandud küsimus olema selgelt sõnastatud ega tohi olla eksitav või suunav.

Sama põhimõtet rõhutab Aaro Mõttus põhiseaduse uuemas kommentaaris (§ 105, VII osa), selgitades, et küsimuse sõnastus peab tagama hääletajate vaba tahteavalduse ega tohi kallutada neid eelistama üht vastust teisele.

Seega tuleks ebavajalik omadussõna “väärikalt” küsimusest välja võtta. Küsimuse mõte sellest ei muutuks ja küsimus läheks selgemaks, mitte segamaks. Tegelikult vääriks kriitilist tähelepanu ka väljend “meditsiinilise abiga elust lahkuda”, mis on eutanaasia tähistamiseks eufemistlik ega tee üheselt selgeks, millist tegevust ja millistel tingimustel täpselt seadustada soovitakse.

Referendumile tuleks panna seaduseelnõu ise

Teiseks on põhimõtteliselt vale panna rahvahääletusele seaduse muutmise eelnõu asemel üldine küsimus selle kohta, kas seadust tuleks muuta.

Tõsi, põhiseaduse § 105 lg 1 lubab rahvahääletusele panna nii seaduseelnõu kui ka muu riigielu küsimuse, ent sellest ei järeldu, et konkreetse seaduse muutmist eeldava küsimuse võiks panna rahvahääletusele üldise küsimusena.

Teatavasti sätestab põhiseaduse § 105 lg 3 teine lause, et rahvahääletuse otsus on riigiorganitele kohustuslik. Seega, kui rahvas otsustaks eutanaasia seadustamise kasuks, tekiks riigikogul kohustus see otsus seadusandlikult ellu viia.

Nii tekiks aga põhimõtteline vastuolu põhiseaduse paragrahvist 62 tuleneva vaba mandaadi põhimõttega. Nimelt ei saa riigikogu liikmetele panna kohustust hääletada üheski poliitilises küsimuses etteantud viisil.

Seega oleks rahvahääletuse tulemus küll riigikogule kui institutsioonile kohustuslik, ent selle elluviimist ei saaks tagada, sest ühtegi riigikogu liiget ei saa kohustada toetama konkreetse seaduse vastuvõtmist. Vastasel juhul kaotaks hääletamine mõtte, sest selle eelduseks on hääletusel osalevate saadikute tahtevabadus.

Täpselt sellele probleemile osutab ka Aaro Mõttus eelnevalt viidatud põhiseaduse § 105 kommentaaris (VI osa, alajaotis B), rõhutades, et rahvahääletuse tulemus ei tühista riigikogu liikmete põhiseaduse §-st 62 tulenevaid vaba mandaadi garantiisid, mistõttu ei pruugi rahvahääletuse otsus olla täidetav. Just sellest tulenevalt leiab Mõttus, et küsimusi, mille lahendamine eeldab seaduse vastuvõtmist või muutmist, ei ole lubatav panna rahvahääletusele üldise riigielu küsimusena, vaid rahvahääletusele tuleb esitada vastav seaduseelnõu.

Seega ei ole tegemist pelgalt minu tõlgendusega, vaid sisulise põhiseadusliku probleemiga, millele on osutatud ka tunnustatud riigiõiguslikus käsitluses.

Rahvahääletuse problemaatiline ajastus

Kolmandaks tekitab põhimõttelisi küsitavusi rahvahääletuse kavandatud ajastus, sest see soovitakse korraldada koos riigikogu korraliste valimistega.

Nii saaks ametist lahkuv riigikogu koosseis (faktiliselt valitsuskoalitsioon ja seda toetavad sotsid) panna rahvahääletusele küsimuse, mille lahendamise kohustus jääks juba järgmisele koosseisule, ilma et viimane saaks ise otsustada rahvahääletuse korraldamise ja selle tingimuste üle.

Põhiseaduse § 105 lg 4 näeb rahvahääletusele pandud seaduseelnõu tagasilükkamise korral ette riigikogu erakorralised valimised. Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes (§ 105, punkt 15) selgitatakse, et see on mõeldud poliitilise vastutuse mehhanismina rahvahääletuse korraldamise otsustanud riigikogu koosseisu suhtes. Kõnealusel juhul kaotaks see mehhanism sisulise tähenduse, sest rahvahääletus toimuks korraliste valimistega samal päeval ning hääletusele pandaks seaduseelnõu asemel üldine küsimus.

Ühtlasi võimaldaks rahvahääletuse korraldamine valimispäeval raamida kogu valimiskampaania ühe maailmavaateliselt tundliku küsimusega, kujundades valimiste poliitilist konteksti valitsuskoalitsioonile sobival ja seejuures väga kitsal viisil.

Iseasi oleks, kui rahvas saaks ise otsustada, milliseid küsimusi täiendavalt valimispäeval rahvahääletusele panna. Ent sellist õigust rahval teatavasti ei ole, põhiseaduse § 105 kohaselt saab rahvahääletuse korraldamise otsustada üksnes riigikogu, mistõttu saab parlamendi enamusele toetuv valitsuskoalitsioon määrata nii küsimuse sisu, sõnastuse kui ka hääletuse aja.

Seega võimaldaks kavandatud lahendus panna järgmisele riigikogu koosseisule seaduse muutmise kohustuse, mille täitmist ei saaks vaba mandaadi põhimõttest tulenevalt tagada, ning ühtlasi kasutada rahvahääletust korraliste valimiste poliitilise mõjutamise vahendina.

Rahvahääletused tuleks anda rahva käsutusse

Kokkuvõttes ei seisne probleem mitte eutanaasia seadustamise küsimuses rahvahääletuse korraldamises, vaid selles, kui seda tehakse põhiseaduse põhimõtteid ja demokraatia häid tavasid rikkudes. Praeguse ettepaneku puhul tekitavad tõsiseid kahtlusi nii küsimuse suunav sõnastus, rahvahääletuse õiguslik vorm kui ka selle ajastus.

Ühtlasi toob see juhtum esile Eesti poliitilise süsteemi ühe põhimõttelise puuduse, et rahval endal ei ole õigust rahvahääletusi algatada, küll aga saavad seda teha parlamendis enamust omavad parteid. Nii kujuneb rahvahääletusest rahva võimu teostamise vahendi asemel hoopis võimulolijate poliitiliste huvide edendamise instrument, mis võimaldab muu hulgas kujundada valimiste päevakorda ning anda neile ideoloogiline ja poliitiline raamistus.

Olgem ausad, see, et rahva teenritel on ainuõigus otsustada, kas üldse ning kui, siis millal ja mis küsimuses saab riigielu korralduse üle otsustada rahvas kui peremees, on selgelt ebaloomulik. Seega, kui tahame liikuda demokraatia illusioonist tegeliku demokraatia poole, tuleks muuta hoopis põhiseadust ja anda rahvahääletuste algatamise õigus rahvale endale.

Loe allikast edasi