Süda läheb soojaks, kui ajakirjandus inimeste muret märkab ja hea nõuga appi tuleb. Artikkel „Koduostuks raha ei jätku ja üür on liiga kallis“ annab praktilisi soovitusi: üürige tuba võõraste juures, leidke korterikaaslasi, kolige odavamasse piirkonda või pöörduge omavalitsuse poole. Tunnustame head tahet.
Kahjuks ei lahenda ükski heasoovlik artikkel sügavat kriisi. Olukord on masendav. Noored pered ja napi sissetulekuga inimesed ei jõua endale eluaset osta ega üürida. Pank keeldub laenu andmast, üür koos kõrvalkuludega sööb palga ära. Lahenduseks pakutakse kolhoosistiilis ühiskortereid – üürige kamba peale ja elage pead-jalad koos. Ikka parem kui telgis või paadi all, selge see.
Silme ette kerkib stseen nõukogude romaanist: vanamutid ühisköögis haisva priimuse ümber sõimlemas ning lõputult tülitsemas ühise WC ja duši pärast. Just sinna on Eesti Vabariik jõudnud 2026. aastal. Vaesus on totaalne. Inimesed, kellel on töökoht ja regulaarne palk, ei suuda endale enam inimväärset eluaset lubada.
Samal ajal ummistavad immigrandid sotsiaalkortereid ja üüriturgu. Luksuskorterite puudust meil pole – neid kerkib nagu seeni pärast vihma jõukatele ja välismaalastele. Ehitajad upuvad bürokraatiasse ja neid ei huvita odav ja praktiline eluase noortele peredele. Kiire kasum on tähtsam.
Tagajärg on loogiline: noortel pole kuskil elada, lapsi ei sünni. Iive on katastroofiline. Vaesus, massiimmigratsioon, riikliku eluasemepoliitika puudumine ning peredele suunatud toetuste nappus on meid tagasi viinud nõukogude defitsiidi ja närutamise aega.
Tere tulemast ühiskorterisse, Eesti rahvas. See pole ajutine kitsikus, vaid liberaalse poliitika loomulik tulemus. Seniks, kuni valitsus eelistab globaalset avatust ja rohelisi utoopiaid, jääbki ühisköök ja hommikune kisma peldikujärjekorras meie uueks reaalsuseks. Jälk.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 27.10.2026
Related Posts
