---

Lääneriikide vähegi otsustavam käitumine oleks ehk võinud Nõukogude Liitu aheldatud rahvad – nende seas Eesti – vabastada 30 aastat varem, kui see tegelikult juhtus, kirjutab ajaloolane Mart Laar More Ungari revolutsiooni 70. aastapäeval.

---

Ühel oma esimestest välisvisiitidest peaministrina külastasin 1993. aasta alguses peaminister József Antalli kutsel Ungarit. Palusin seal võõrustajatelt võimalust panna Eesti poolt pärg 1956. aasta märtrite kalmudele Uue kalmistu 301. sektsioonis, kuhu on ümber maetud ka algul näoga allapoole, käed okastraadiga selja taha seotud, nimetusse hauda peidetud peaminister Imre Nagy.

See oli tõeliselt liigutav hetk. Sõjaväelised auavaldused, kohal hulk 1956. aasta võitlustes osalenud mehi ja naisi. See viiv näis olevat tähtis nii nende kui meie jaoks. Ning kuigi mul on hiljem olnud au avada Corvin közis 1956. aasta väikestele kangelastele pühendatud, praeguseks ikooniliseks saanud monumenti, ei lähe selle esimese tseremoonia ülevus ilmselt surmani meelest.

Eesti on tegelikult läbi aegade tundnud Ungari vabaduspüüetega tugevat ühtekuuluvustunnet. Juba lootusetus võitluses Vene kasakate vastu hukkunud poeedi Sándor Petőfi sõnad „Vabadus, armastus, need on mu igatsus. / Elu ma ohverdan sinu eest, armastus, / ohverdan armu ma sinu eest, vabadus“ – Ellen Niidu tõlkes – olid põlvkond põlvkonna järel süstinud Eesti noorusesse kustumatut vabadusiha. See iha aitas ka edaspidi unistada, loota ja vastu panna isegi siis, kui lootust tegelikult enam polnudki.

Ungaris viisid Petőfi värsid aga noored 1956. aastal barrikaadidele. Alguse said need sündmused tegelikult juba mitu aastat varem, kui suri Nõukogude Liidu diktaator Jossif Stalin  More. Kremlis puhkenud võimuvõitluses jäi esialgu peale Stalini verine julgeolekuülem Lavrenti Beria More, kes ainuüksi oma ametikoha tõttu teadis hästi, kui põhja olid stalinlikud meetodid Nõukogude Liidu viinud. Ta alustas muutusi, mida Mihhail Gorbatšovi eeskujul hakati hiljem kutsuma „esimeseks perestroikaks“. Selle üheks osaks oli muu hulgas katse leevendada pingeid läänega ja tunnustada erinevaid lähenemisi sotsialismi ehitamisele Kesk- ja Ida-Euroopas, mis viis lõpuks suhete normaliseerumiseni Jugoslaaviaga. 1953. aastal otsustasid Nõukogude Liidu uued juhid, et Ungari kompartei kurss on liiga stalinlik, ning seadsid selle etteotsa oma usaldusaluse Imre Nagy’i. Beria More langemise ja hukkamisega langes aga ka Nagy.

Ungaris hakkasid tekkima nõndanimetatud Petőfi klubid. Poolas algasid suured Nõukogude-vastased väljaastumised.

Reforme üritati siiski jätkata, lubades satelliitidele suuremat vabadust, kuid püüdes neid samal ajal Moskva lõa otsas hoida. 1955. aastal lõi Moskva Kesk- ja Ida-Euroopa satelliitide kontrolli all hoidmiseks Varssavi Lepingu Organisatsiooni (VLO), teisalt viis väed välja Austriast, võimaldades sel saada neutraalseks riigiks. Räägiti, et järgmisena võidakse sama teha Ungaris. See pani ungarlasi otsima võimalusi „kuulutamaks end Austria eeskujul neutraalseks“, nagu Imre Nagy samal aastal märkis.

1956. aastal tabas Kesk- ja Ida-Euroopa kommunistlikke võimukandjaid uus vapustus: surumaks maha parteisiseseid vastaseid, avalikustas Nikita Hruštšov More NLKP XX kongressil osa Stalini kuritegudest ning mõistis hukka isikukultuse. Poola kommunistide juht Bolesław Bierut sai seda kõnet kuuldes väidetavalt käigu pealt südamerabanduse ja suri. Kommunistlik võim kaotas autoriteedi ning Kesk- ja Ida-Euroopas puhkesid rahutused. Ungaris hakkasid tekkima mitteformaalsed rühmitused ehk nõndanimetatud Petőfi klubid ja kui sama aasta oktoobris algasid Poolas suured Nõukogude-vastased väljaastumised, siis ei saanud ka Ungari kõrvale jääda. Petőfi klubid kutsusid üle Ungari üliõpilasi üles võimu ignoreerima ning poolakatega solidaarsuse näitamiseks tänavatele tulema.

Midagi tuli teha

23. oktoobril Poola toetuseks korraldatud suur demonstratsioon kasvas Budapestis aga kiiresti üle meeleavalduseks kohalike kommunistlike võimukandjate vastu. Võimudel ei õnnestunud proteste maha suruda ning need üha paisusid. Maha kisti Stalini hiigelkuju Budapesti kesklinnas ja teised Nõukogude sümbolid. Nõukogude sõjavägi sekkus ja üritas olukorda kontrolli alla saada, kuid põrkas vastupanurühmade vihasele vastuhakule. Nende üksuste koosseis oli väga kirev, alates kooliõpilastest ja lõpetades töölistega. Buda linnuse vastupanurühma juhtis näiteks karmeliitide ordu preester, kes oli selleks puhuks endale kloostrist vabastuse küsinud. Nõukogude tanke varitseti ja hävitati Molotovi kokteilidega.

Lõpuks sai selgeks, et Nõukogude vägedel ei õnnestu vastupanu maha suruda, ning Nõukogude Liit teatas, et viib oma väed Budapestist välja. Imre Nagy seati tagasi valitsuse etteotsa ja talle anti luba Ungaris radikaalseid reforme läbi viia. Ungari hakkas kiiresti liikuma mitmeparteisüsteemi suunas.

Kõik need arengud olid NSV Liidule aga ähvardavad, seda enam, et Ungari viirus levis kiiresti ka teistesse maadesse. Selle peatamiseks tuli midagi ette võtta. Kui algul näis NSV Liit olevat otsustanud, et iga maa võib sotsialismi ehitada omal viisil, siis nüüd sellest plaanist loobuti ja kord otsustati maksma panna jõuga. Budapestist lahkunud Nõukogude tankiüksuste asemele toodi uued.

Seda nähes otsustas Ungari astuda meeleheitliku sammu. 1. novembril teatati väljaastumisest Varssavi Lepingu Organisatsioonist ning paluti ÜRO-lt abi ja sekkumist. Paraku ei tuntud maailmas Ungaris toimuva vastu suuremat huvi, seda enam, et samal ajal oli puhkenud kriis Suessi kanali ümber. See andis Nõukogude Liidule tegutsemiseks vabad käed.

4. novembril tungisid 200 000 Nõukogude sõdurit 2500 tanki toetusel Budapesti ja surusid mõne nädalaga vastupanu veriselt maha. Ungarlased kaitsesid end vapralt ning saatsid raadio teel Läände meeleheitlikke abipalveid, mis lõppesid sageli automaaditärina ja sammude müdinaga – Läänest ei tulnud neile aga mingit vastust. Nõukogude delegatsiooni ei eemaldatud isegi Melbourne’i suveolümpialt.

4. novembril tungisid 200 000 Nõukogude sõdurit 2500 tanki toetusel Budapesti ja surusid mõne nädalaga vastupanu veriselt maha.

Umbes 180 000 ungarlast põgenes Läände, langenute arvuks hinnatakse üle 2500 inimese ja haavatuid oli umbes 13 000. Ülestõusu mahasurumise järel mõisteti süüdi 22 000 inimest, kellest hukati umbes 350. Nende seas oli ka Imre Nagy, kes viimse hetkeni keeldus revolutsiooni hukka mõistmast. Enne surma olevat ta öelnud, et need, kes ta praegu hukkavad, matavad ta tulevikus auavaldustega maha. See ennustus osutus prohvetlikuks – 30 aastat hiljem sai see täielikult tõeks.

Eestis, nagu ka teistes ikestatud maades, tõi Ungari ülestõus esimese hooga kaasa meeleolu tõusu. Tekkis lootus, et vahest paneb Ungaris toimuv aluse sündmuste jadale, mis võib kaasa tuua ka Eesti vabanemise. „Raadiohäälte“ ja välisraadiote kuulamine omandas erilise intensiivsuse.

Valdur Raudvassar on Eesti külas valitsenud meeleolusid meenutanud järgmiselt: „Ungari ülestõus 1956. aastal mõjus Eestis uue ärkamisaja tulekuna. Minu kodukülas peeti esivanematelt pärit lõikuspidu, millegipärast küla ääremail kõrgete orupervedega varjatud Rauba talus, mitte kolhoosikeskuses, küüditatud pere talus. Polnud kutsutud sinna ka „rajoonimehi“, kuid kohal oli kogu küla. Nooremad olime meie koolivend Lembituga. Tuli ka naaberkülast kaupluse juhataja Elmar Uibo viibates meile – olgu tema kõrval, ta peab kõne. Tõusiski peolauas parajal ajal ning pidas hoogsa kõne Ungari ülestõusust ja selle maha tallamisest vene tankidega. Lõpetas sõnadega: „Meie ei oska laulda Ungari hümni, laulame siis Eesti hümni!“ Kõik tõusid ja laulsid „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm …“ Istuma jäi ainult Karl Vassa, ainus parteilane külas. Hümni lõpus istuti, Elmar haaras laualt tühja pudeli ja lõi sellega Vassa laua alla. Sellest kuulsin hiljem, et Elmar oli vabatahtlikuna võidelnud Narva all. Lõikuspeole ei järgnenud midagi, vaikis ka Vassa.“

Vastupanu levib Eestisse

Ega mujalgi olnud suhtumine teistsugune. Enn TartoEnn Tarto (25. september 1938 Tartu – 18. juuli 2021 Tartu) oli Eesti poliitik ja vabadusvõitleja, üks aktiivsemaid Eesti Vabariigi taastamise eest võitlejaid, üks Balti apelli koostajaid ja allkirjastajaid. More meenutuste järgi külastas 1956. aasta sügisel 3. keskkooli „Moskvast tulnud vigast eesti keelt purssiv propagandist, kes koos direktoriga nõudis õpilaste üldkoosolekul Ungari patriootide hukkamõistmist. Aktiivsemate noorte eestvedamisel kõlas õpilaste vilekoor, samuti trambiti jalgu. Nii sunniti direktor ja propagandist saalist lahkuma.“

Ärev oli õhkkond ka ülikoolides. Neis asuti looma samasuguseid üliõpilasringe nagu need, millest oli alguse saanud Ungari vastuhakk. Rahvusvahelisel areenil kasvavatest pingetest ajendatuna moodustasid Pärnu II keskkooli noored 1956. aasta sügisel põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni Roheline Kolmnurk. Selle eesmärgiks oli sõja puhkemise korral alustada aktiivset võitlust nõukogude võimuga, organiseerida raudteede õhkamisi, plahvatusi tehastes ning rünnakuid väiksemate sõjaväelaste gruppide pihta.

1957. aasta algul loodi Lihula keskkoolis Ungari vastuhaku mõjul Eesti Rahvavabastusorganisatsioon, mis hiljem nimetati ümber Eesti Vabadusvõitluse Liiduks (EVL). Neilgi oli põhikiri ja vandetõotus. Tegevuskava nägi ette relvastuse ja laskemoona hankimist ning sõjalise väljaõppe korraldamist. NSV Liitu tabava sõjalise konflikti korral tuli aga alustada relvavõitlust. EVLi juhtis Tõnis Mets. 1959. aastal loodi kolmeliikmeline staap ning sama aasta mais kuulus gruppi 26 liiget. Neil oli üks automaat PPŠ, kaheksa vintpüssi, töökorras raskekuulipilduja Maxim, laskemoona ja lõhkeainet.

Aktiveerusid ka varem organiseerunud põrandaalused organisatsioonid, nagu sama aasta kevadel Tartus loodud Eesti Noorte Malev. Ööl vastu 4. novembrit 1956 levitati Tartu koolides umbes 300 lendlehte, milles toetati Ungari vabadusvõitlust ning nõuti vabadust Eestile. Osal lendlehtedel olid nurgal sinimustvalged värvid. Ühiselamutes levitati ka pikemat üleskutset. Lendlehti levitati mujalgi Eestis – Rakverest Läänemaani välja. 1956. aasta novembris Tallinnas levitatud lendlehtedel kutsuti muu hulgas eestlasi üles ärkama ning astuma võitlusse armastatud isamaad anastavate tiblade vastu.

Julgeolekuorganid kandsid EKP juhtkonnale ette, et Ungari sündmused avaldavad Eestis levivatele meeleoludele tugevat mõju.

Kõik see ajas ENSV võimukandjad arusaadavalt ärevusse. Julgeolekuorganid kandsid EKP juhtkonnale ette, et nende kogutud materjalide järgi avaldavad Ungari sündmused Eestis levivatele meeleoludele tugevat mõju, eriti noorte seas. 30.–31. oktoobril arutas EKP KK büroo eraldi istungil elanikkonna nõukogudevastaseid ja natsionalistlikke meeleolusid ning kavandas samme poliitmassilise töö tõhustamiseks.

Otsustavaks abiks võimudele oli seejuures Ungari vastuhaku verre uputamine ning Lääne suutmatus (tahtmatus?) seda kuidagi takistada, mis tekitas üldist masendust. Sai selgeks, et isegi siis, kui mõni riik ise end kommunismist vabaks võitleb, ei julge Lääs teda abistada ega Nõukogude Liidu ülemvõimu vastu välja astuda.

Paguluseski kirjutas Karl Ristikivi 23. oktoobril 1957 päevikusse: „Täna on Ungari revolutsiooni esimene aastapäev. Aasta tagasi näis maailmas midagi kord liikuma hakkavat õiges suunas, midagi, mis andis vähemalt nõrka lootust. Poola revolutsioon oli küll takerdunud Gomulka salapaeltesse. Aga Ungaris liikus laviin liiga suure jõuga, seda ei saanud enam peatada muuga kui Vene tankidega, mis tulid kõheldes, kui nägid, et Läänest ei ole üldse asja. Kelle äraandmine oli suurem, jäägu praegu otsustamata. Aga ma ei saa sellest peale enam kuulda ega lugeda Dag Hammarskjöldi nime ilma sügava põlguseta.“

Samu mõtteid väljendati ka Eestis. Uno Mereste mälestuste kohaselt hakati nüüd tajuma, et „lootus Nõukogude vägivallavõimu peatsest lõppemisest on rajatud liivale, ning kannatamatu lootus asendus masendunud lootusetusega. Hakati alateadvuslikult tajuma, et äkki ei tule sellele riigikorrale lõppu, äkki see ongi ajalooline paratamatus. Nii tekkis kohanemise-kompleks, sest kui ebaloomulike olude vastu ei saa, siis tuleb kohaneda. Allaheitlik kohanemine on hiljem poetiseeritud „kuldseteks kuuekümnendateks“. Tegelikult toimus uinumine,“ rõhutab Mereste oma mälestustes.

Ungari toetuseks Eestis välja astunuid jälitati aga julgeoleku hiiglasliku masinavärgi kogu jõuga, inimesed mõisteti tabamisel süüdi ning saadeti aastateks vangilaagritesse. Nii toimiti ka Siberi vangistusest naasnud poeedi Enn Uiboga, kes oli kodumaal jõudnud kirjutada jõulise luuletuse „Mälestuspärg Ungari langenud vabadusvõitlejaile“. 1957. aasta aprillis Uibo arreteeriti, mõisteti kümneks aastaks vangi ja saadeti Dubrovlagi, kus ta 1965. aastal suri. Ungari Vabariik on taasiseisvumise järel autasustanud Enn Tartot ENMi juhina Teenistusordeni Ohvitseriristiga, 27. oktoobril 2025 avati Veszprémis aga mälestustahvel Enn Uibole.

Mida selle vere ja kannatusega siis ikkagi saavutati? Ungari 1956. aasta revolutsioon suruti halastamatult maha, samal kombel, nagu seda oli tehtud 1848. aasta omaga. Ungari sai endale aga arvukalt õigusi ja vabadusi, mis mujal oleksid olnud mõeldamatud, Queeni kontserdini välja. Väidetavalt oli Ungari vangimaja kõige rahulolevam vang. Vaevalt aga, et just see oli 1956. aastal innustanud ungarlasi Vene tankide vastu minema.

Kas polnud tegemist ikkagi käest lastud võimalusega, mil Lääne vähegi otsustavam käitumine oleks võinud ikestatud rahvad vabastada 30 aastat varem, kui see tegelikult toimus? Samas ei või me seda kunagi kindlalt ette teada. Nii, nagu Cyprian Norwidi kuulsas poeemis öeldakse:

Kui tõrvatungalt tuleleek sind rabab,

nii üle elad sa neid raskeid aegu;

veel teadmata, kas saad sa peagi vabaks

või kaotad sellegi, mis on sul praegu?

Kas järele sust jääb vaid tuhk ja kadu,

mis tormirajus lendab kuristikku,

või tekib teemant alla tuhasadu

ja kannab võiduvilja igavikku.

On võimatu ette öelda, kas vastuhakk vägivallale ja ülekohtule teeb meie olukorra paremaks või hullemaks. Küll aga võib üritamisest loobumine kaasa tuua veel raskemaid tagajärgi.

Saatuslikult oluline on toimunu meeles hoidmine ja edasi kandmine. Sest kui lootus asendub lootusetusega, võib unustamine viia kergesti tuleviku kaotamiseni. Või asutakse oma kannatuste põhjustaja asemel vaenlaseks pidama sõpru, kes meile lihtsameelsuse või ettevaatlikkuse tõttu piisava otsustavusega appi ei tulnud. Või hakatakse vigu otsima enda juurest, unustades kurjuse tegeliku allika – isegi siis, kui see tapab, põletab ja vägistab juba järgmist rahvast ning ise seejuures ilma igasuguse piirita valetab ja vassib.

Ungari Ülemkohus rehabiliteeris Imre Nagy’i ametlikult 6. juulil 1989. Samal päeval suri Budapestis Nagy’i surmamõistja. Revolutsioon oli võitnud.

Tean ise, kui kergesti võib selline masendav pettumine kõigis ja kõiges tekkida. Üritan neil hetkil meeles pidada kunagise soomepoisi öeldut: „Issanda veskid võivad töötada loodetust-tahetust oluliselt aeglasemalt, aga kokkuvõttes jahvatavad nad kurjuse-pimeduse kindlalt puruks.“

Sest nii on ju tegelikult ikka läinud.

Oli ju selleski kaotuses tegelikult peidus võidu idu. 1956. aasta märtrite ümbermatmine Kangelaste väljakul 250 000 inimese osavõtul 16. juunil 1989 vallandas sündmuste ahela, mis viis Ungari vabanemiseni ja Vene vägede väljaviimiseni. Ungari Ülemkohus rehabiliteeris Imre Nagy’i ametlikult 6. juulil 1989. Samal päeval suri Budapestis kõigist positsioonidest vabastatud kommunistliku partei kunagine juht János Kádár, kes oli omal ajal lasknud Nagy’i surma mõista. Revolutsioon oli võitnud.

Võttis ju juba luuletaja Enn Uibo ungarlaste eneseohverduse tähenduse 1956. aastal kirjutatud luuleridades lühidalt kokku:

Teist voolanud verest kartmatust saab

kõigi vabastusmõõkade teras,

mis Sinust – SUUR MADJAR – tunnistab:

„Kes vapper, see hauaski elab!“

Autor: Mart Laar More

Allikas