Kui Eesti 1998. aastal surmanuhtluse ametlikult kaotas, ei toetanud seda otsust enamik rahvast. Tegemist oli klassikalise võltshumanismi aktsiooniga, mida surusid peale omaaegne eliit ja Euroopa Liiduga liitumise nõudmised.

Rahva enamuse arvamus oli teine: kõige julmemate kurjategijate – massimõrvarite, lastevägistajate ja reeturite – suhtes peab riik suutma rakendada kõrgeimat karistusmäära. Seda arvamust ei ole aastakümnetega õnnestunud välja juurida, sest see põhineb loomulikul õiglustundel.

Nüüd, kui USA kaitseministeerium plaanib otseülekandes näidata massimõrvari, endise sõjaväelase hukkamist, kes tappis 16 inimest, on vasakliberaalsed kommentaatorid sattunud täielikku paanikasse.

Valukarjed “barbaarsusest”, “keskajast” ja “tsivilisatsiooni lõpust” kajavad üle Euroopa. Samad inimesed, kes vaikivad ohvrite kannatustest või õigustavad massiimmigratsiooni põhjustatud vägivalla laineid, tunnevad äkki suurt muret mõrvarite “inimõiguste” pärast.

Mind see plaan isiklikult ei eruta. Ma ilmselt ei vaataks seda ülekannet, nagu ma ei vaata islamistide pealõikamisvideoid ega globalistlikke propagandaklippe tükeldatud laipadest Ukraina rindel. Verine surm ei ole tore meelelahutus.

Samas mõistan täielikult nende inimeste – sarimõrvarite ja sarivägistajate ohvrite ning nende lähedaste – soovi näha õiglast kohtumõistmist. Liiga sageli on tänapäeva justiitssüsteem ohvri unustanud ja kurjategija “taastusravi” esiplaanile seadnud.

Fakt on see, et surnud varese ülesriputamine on läbi aegade olnud tõhus pedagoogiline meetod. Potentsiaalsed kurjategijad peavad teadma, mis neid ees ootab. Kui avalik hukkamine või selle teadlik kajastamine aitab vähendada julmi vägivallategusid, siis on see ühiskonnale kasulik. Ühiskonna esmane ülesanne on kaitsta ausaid kodanikke vägivaldsete maniakkide eest, mitte tagada mõrtsukatele mugavat elu maksumaksja raha eest.

Kogemus näitab, et rangem karistuspoliitika toimib. Singapur on üks maailma turvalisemaid riike just tänu rangele karistussüsteemile, sealhulgas surmanuhtlusele eriti ränkade kuritegude eest.

Jaapanis ja Lõuna-Koreas on hoolimata tihedast asustatusest mõrvade arv Euroopa “humaanse” keskmisega võrreldes tunduvalt madalam. Texases, kus surmanuhtlust tegelikult rakendatakse, on teatud kategooriate kuritegude tase madalam kui näiteks surmanuhtluse kaotanud naaberosariikides.

Ajalooliselt on avalikud karistused Euroopas hoidnud tänavavägivalla kontrolli all – kuni liberaalne ideoloogia otsustas, et kurjategija õigused on tähtsamad kui ühiskonna turvalisus.

Kahtlemata mõjutab avalik hukkamine inimesi. Küsimus on, mis suunas. Kas see muudab vaatajaid jõhkramaks või tugevdab moraalset selgroogu ja hirmu karistuse ees? Usun, et viimast.

Kindlasti on see vastuvõetavam vaatepilt kui tänapäevased alasti ahvatluse, perverssuse ja loomastumise vaatemängud, mida peavoolutelevisioon ja internet meile 24/7 peale suruvad. Üks asi on näidata, et riik suudab meid julma elaja eest kaitsta. Teine asi on lasta lastel vaadata, kuidas mehed naisteks lõigatakse ja seda “mitmekesisuseks” nimetatakse.

Surmanuhtlus ei ole ega tohi olla igapäevane asi. Seda tuleb rakendada harva, aga kindlalt – just kõige verisemate kuritegude puhul. Kui see päästab üheainsagi süütu elu, on asi seda väärt.

Liberaalne võltshumanism on aga tapnud tuhandeid, sest ta eelistab mõrtsukate “õigusi” ohvrite elule. Eesti rahvas teadis seda juba 1998. aastal. Võimalik, et mingi osa tervest mõistusest on veel säilinud.

Sven Sildnik,

Sisepaguluses 10.10.2026

Loe allikast edasi