Eesti poliitilises kultuuris on toimunud pööre, mida on raske ignoreerida. Hetk, mil õiguskantsler – institutsioon, mis peaks kehastama põhiseaduslikku vankumatust, erapooletust ja vahetut autoriteeti – palkab endale eraisikuna mainekujundusfirma, märgib uut ajajärku. See on ajajärk, kus sisuline autoriteet asendub pakendikunstiga.
Õiguskantsleri amet on oma olemuselt ühiskondliku usalduse tipp. See ei ole positsioon, kuhu trügitakse läbi valimisreklaamide, lubaduste või lihvitud meediasuhete. See on roll, kus räägib tehtud töö, juriidiline argumentatsioon ja julgus seista kodaniku õiguste eest ka siis, kui see on ebamugav. Kui sellest kõigest enam ei piisa ja appi tuleb kutsuda kommunikatsioonibüroo, tekib paratamatult küsimus: kellele ja mida seal tegelikult müüakse?
Presidendiks kandideerimine on kahtlemata poliitiline protsess, kuid Eesti süsteemis valivad riigipead rahvaesindajad riigikogus või valimiskogus. Need on inimesed, kes peaksid tundma kandidaadi elutööd, põhimõtteid ja riigiõiguslikku kaalu ilma igasuguse välise Tuum Consultingu vahenduseta. Kui tipp-poliitikud ja juristid vajavad omavaheliseks suhtluseks suhtekorraldajat, on dialoog asendunud vaatemänguga. Kommunikatsioonieksperdi kaasamine sellisesse protsessi viitab hirmule, et kandidaadi tegelik ja vahetu olemus pole piisavalt “sobiv” või “müüdav”.
See otsus peegeldab laiemat trendi, kus Eesti riigijuhtimine on hakanud kopeerima läänelikku, ameerikalikku kampaaniakultuuri. Me oleme astunud sammu lähemale reaalsusele, kus poliitika ei ole enam ideede konkurents, vaid kuvandite sõda. Selles uues reaalsuses ei loe mitte see, mida sa ütled või teed, vaid see, kuidas strateegid suunavad sind seda ütlema. See on võõrandumine, mis teeb meid välismaaks omal maal – ühiskonnaks, kus otsustajad ja rahvas räägivad eri keeltes, ning kus vahendajaks on palgatud professionaalid.
Kui õiguskantsler tunneb vajadust oma sõnumit või mainet kunstlikult juhtida, murendab see usaldust institutsiooni vastu tervikuna. See jätab mulje, et põhiseaduslikud väärtused ja riigimehelikkus on muutunud tooteks, mis vajab turundustuge. Eesti riik on liiga väike selleks, et asendada aus ja vahetu riigimehelikkus agentuuride koostatud reageerimisplaanidega. Tõeline autoriteet ei vaja mainekujundajat – see paistab silma ilma igasuguse kõrvalise abita.
Rainis Lipstok
