Teadlased on juba mõnda aega teadnud, et mõned putukavastsed suudavad süüa materjali, mida looduses peaaegu lagunematuks peetakse. Nüüd selgub, et vähemalt osa nende kummalisest võimest võib peituda hoopis vastsete kõhus elavates seentes. Puuvillaöölase seedekulglast eraldatud seened pandi kaheks kuuks kasvama polüstüreenile ning mikroskoobi all avanes pärast seda tähelepanuväärne vaatepilt. Siledasse plastpinda olid tekkinud vaod, õõnsused ja augud ning ühe seene niidistik näis tungivat koguni materjali sisse. Kuid kas plast muutus tõepoolest seente toiduks või lagunes lihtsalt silmale nähtamatult väikesteks tükkideks?
Polüstüreenist on saanud tänapäeva tarbimisühiskonna vaikne kaaslane – odav, kerge ja praktiliselt igavene. Turu-uuringud ennustavad, et 2034. aastaks võib selle aastane tootmine küündida juba 62 miljoni tonnini, kuid tõhus lahendus materjali ringlussevõtuks puudub endiselt.
Brasiilia teadlased uurivad nüüd, kas vastus peitub ootamatus liitlases: seentes. Puuvillaöölase röövikute soolestikust leitud mikroorganismid näivad suutvat vahtpolüstüreeni «süüa», jättes plastile nähtavad mikroskoopilised jäljed. Mida see tähendab üleilmse plastiprobleemi jaoks – ja kui kaugel oleme tegelikest rakendustest?
