Kliima soojenedes muutuvad ilmaolud äärmuslikumaks, mistõttu võivad jääda loomad praegusest suuremasse hätta. Varakevadel kõiguvad temperatuurid tugevalt ja kraavid kuivavad sageli just kõige kriitilisemal sigimisajal, jättes asurkondade järelkasvu nõrgaks. “Kevad oli pikalt külm ja kuiv, nii et osadel liikidel kahjuks sigimine ebaõnnestus,” tõdes Rannap.
Eraldi tähelepanu vajab seetõttu teiste seas mudakonn. Varem laialt levinud liiki kohtab looduses järjest harvemini, kuna konnadele soodsad tingimused tekivad valel ajal. “Tundub näiteks, et mudakonnal oli jälle üks halb aasta. Alguses oli liiga külm ja siis vahepeal jälle liiga kuiv – sobivad veekogud ei olnud sobival ajal saadaval. […] Tegelikult ongi piirkondi, kust mudakonnad on kadunud või, ausalt öeldes, piirkonniti välja surnud,” selgitas teadlane.
Kui taolised kasulikud liigid hääbuvad, lähevad looduses toiduahelad laiemalt sassi. Rikkumata keskkonnas moodustavad kahepaiksed arvestatava osa selgroogsete kogumassist. Kiskjatena püüavad nad ise suures koguses mitmesuguseid selgrootuid, hoides kontrolli all näiteks sääskede ja nälkjate arvukust. Konnadest edasi rändab toiduenergia juba kurgede ja teistele suuremate loomade kõhtu.
Inimestele ebameeldivate putukate kontrolli all hoidmine moodustab seejuures vaid osa konnade täidetavatest ökosüsteemsest ülesannetest. Päriskonnaliste kullesed söövad erinevaid vetikaid ega lase veesilmadel kinni kasvada. Rannap selgitas: “Kui nad moonde läbivad, toovad nad veekogust väga suure hulga toitaineid välja, mängides seega olulist rolli veekogude isepuhastumisel”. Tänu kullestele püsib tiigivesi seega selgem ja puhtam.
Kliimamuutus kõrval häirib kahepaikseid intensiivne põllumajandus. Suurte põllumassiividega kaovad maastikult vajalikud mosaiiksed mustrid. Maaparandusmasinad lõhuvad looduslikud kudemispaigad ja muudavad keskkona konnale ebasobivamaks. Nii kaotavad viljapõllud oma looduslikud kaitsjad, kes varem kahjurite arvukust kontrollisid.
Selleks, et loomi põldudele tagasi meelitada, algatasid looduskaitsjad projekti “Loodusrikas Eesti”. Spetsialistid loovad kahepaiksetele uusi turvalisi sigimispaiku, rajades neid Lõuna-Eestisse ja Virumaale, kus hoogsalt põllumajandusega tegeletakse. Looduskaitsealadele kaevatakse ühtekokku 100 kalavaba väikeveekogu, mis valmivad käesoleva aasta sügisel.
Uusi elupaiku kavandades lähtuvad eksperdid kahepaiksete bioloogilistest vajadustest. Optimaalne sigimiskoht asub päikesepaistelisel alal ja pakub puhast vett. “Tegelikult ei pea konnadele sobilik veekogu sugugi sügav olema. Inimesed miskipärast arvavad, et vähemalt kaks meetrit, aga kindlasti mitte,” nentis Rannap. Konnadele piisab juba poolemeetrisest soojast veekihist.
Meeskonnad toovad kopad objektile sügisel, kui putukad ja kullesed on veest lahkunud. Esmalt pumbatakse vesi veekogudst täielikult välja, et rasketehnika saaks eemaldada paksu ja toitaineterikka mudakihi. Puhas savine põhi tagab hiljem selge keskkonna.
Samuti vormivad traktoristid kaldad võimalikult laugeks, et maastikul liikuvad loomad pääseksid ohutult vette ja tagasi kuivale maale. Juba rajatud tiike seirates selgus, et konnad leidsid need oodatust kiiremini üles. “See näitab, et nad liiguvad ümbritsevast maastikust sinna kaitsealadele, mis ongi mõnes mõttes meie eesmärk – saada nad ära neile vaenulikust põllumajandusmaastikust,” tõdes Rannap.
Värskelt kaevatud tiigid hõivavad esimesena tavaliselt kiired kohanejad ehk rohukonnad ja rabakonnad. Mõnikord ilmub kohale ka harilik kärnkonn, ehkki tema suudab kulleste mürgisuse tõttu sigida isegi suurtes kaladega asustatud järvedes. Vesilikud leiavad tee tehistiikidesse pisut hiljem, mistõttu kulub nende ootamiseks lausa kolm kuni neli aastat.
Lisaks sellele, et masinad kaevavad väikseid lohke, äratavad eksperdid elule suuremaid märgalu. Kui spetsialistid vanad kuivenduskraavid kinni ajavad ja taastavad sellega loodusliku veerežiimi, hakkavad asurkonnad jõudsalt kasvama. Rannap täpsustas: “Oleme näinud, kuidas rabakonna arvukus suureneb 100 korda, kui taastada üks madalsoo – panna kraavid kinni ja teha sinna märgala tagasi”.
Rannap märkis, et kahepaiksete elujärge parandades võidavad ka inimesed. “Ühelt poolt teeme küll suured põllud ja leiame, et see on väga kasulik, aga teiselt poolt oleks meil endal oluliselt vähem vaja väetisi kasutada, kui rakendaksime loodust enda kasuks,” leidis Riinu Rannap.