Mõne linnuliigi puhul on see ilmne, näiteks noored haned õpivad talvitumist oma vanematelt. Üksi ja öösiti rändavate laululindude puhul ei ole aga veel selge, miks nad just konkreetses kohas maanduvad.
Nähtuse uurimiseks paigaldasid teadlased kaheksast eri Euroopa riigist pärit pisikestele must-kärbsenäppidele tillukesed andmesalvestid, et kaardistada nende lennuteekonda Lääne-Aafrikasse.
Mõõtmised tõid esile selge mustri: uuritud linnud lendasid esmalt Hispaaniasse ja Portugali, kus tegid pikema pausi enne pea 40 tundi kestvat lendu piki Atlandi ookeani rannikut. Aafrikasse jõudes talvitusid aga linnud eri piirkondades.
Pärilikkuse ja keskkonna rolli väljaselgitamiseks viisid teadlased läbi lisakatse, kus Hollandist pärit lindude munad pandi Rootsi lindudest kasuvanemate pessa. Tulemused olid ilmekad: võõrsil sirgunud linnud lendasid talvituma piirkonda, mis jäi täpselt Hollandi ja Rootsi populatsioonide tavapäraste sihtpunktide vahele.
Kuna must-kärbsenäpi noorlinnud asuvad sügisel teele oma vanematest hiljem, ei saa nad rändeteed nende abiga selgeks õppida. Seega ei päranda must-kärbsenäpid oma järglastele mitte niivõrd kindlat lennusuunda, kuivõrd just kindlaksmääratud lennuteekonna pikkuse.
Nii kujunebki lõplik talvitumispaik välja pärilikkuse ja kasvukeskkonna ühisel mõjul. Teadlaste hinnangul on need teadmised olulised, et mõista, kuidas võivad rändlinnud kliimamuutustega kohaneda.
Uurijad kirjutavad oma tulemustest ajakirjas Science.