Olles jões mõne aja solistanud, tahtis ta kaldale minna, kuid märkas oma suureks ehmatuseks, et tema kaldale jäetud riiete juures on istet võtnud kena tütarlaps, kes loeb mingit raamatut ja pole seda nägugi, et mõtleks lahkuda.

Noormees solistas veel veidi aega jões ja leidis kalda äärest roostetanud kastruli.

Ta asetas selle koha ette, kus kantakse mehelikku uhkust, ning ronis veest välja.

Ta tervitas tütarlast viisakalt ja küsis jutu alustuseks:

“Kas tohib teada, mida te loete?”

“Filosoofiat,” vastas tütarlaps, kergelt muiates.

“Sel juhul ehk olete võimeline ütlema, mida ma praegusel hetkel mõtlen…?”

“Muidugi olen! Te mõtlete, et sellel roostetanud kastrulil on põhi all, kuid tegelikult seda ei ole!” vastas tütarlaps naeratades.