Hantaviirused kuuluvad RNA-viiruste hulgas omaette perekonda, kus on üle 20 liigi ja 30 genotüübi. Tegemist on zoonootiliste patogeenidega, mida eristatakse geograafilise leviku alusel. Eestis levinuima Puumala viiruse reservuaar on leethiired, Saaremaa viirusel juttselghiired ning meil kõige haruldasemal Dobrava viirusel kaelushiired. Aasias ja Ameerikas kannavad sealseid serotüüpe kohalikud närilised, mõnel pool ka mutid ning nahk- ja karihiired. Viiruse antikehasid on leitud ka kodu- ja metsloomadel. Viirus ei kahjusta oma peremehi, enamik hantaviirusi pole inimesele ohtlikud.

Inimene haigestub eeskätt näriliste eritistega saastunud tolmu sissehingamisel, hiire hammustuse või saastunud toiduainetega. Kahtlustatakse ka puuke. Vana Maailma serotüübid põhjustavad valdavalt neerupuudulikkust ja verehüübimishäireid, ohtlikemate korral küündib suremus 15 protsendini. «Süütuim» on Puumala viirus alla ühe protsendiga. Ameerika mandri serotüübid põhjustavad hingamis- ja südamepuudulikkust ning suremus võib olla kuni 50%. Seal siiski haigestutakse harvem, aastas registreeritakse mõnisada juhtu, näiteks USA-s 890 juhtumit aastail 1993–2023. Valdavalt oli tegemist Mississippi jõest lääne pool levinud kopsusündroomiga, mille tõttu suri 35% haigestunutest. Vanas Maailmas registreeritakse aastas paar-kolmkümmend tuhat juhtu, Eestis paarkümmend, Soomes (uuringute põhjal diagnoositakse seal ainult 15% nakatunutest) üle tuhande. Enamik jääb diagnoosimata, sest põetakse kergelt.

Haiguse peiteaeg on üks kuni kuus nädalat. Sümptomid meenutavad tavalise viirushaiguse omi: halb enesetunne, palavik ja lihasvalu. Haiglasse sattunuil on neerupuudulikkus, verehüübimishäired, maks ja põrn suurenenud, võib kujuneda kopsupõletik. Eraldi ravi ei ole, läbipõdemine tekitab immuunsuse. Vaktsiin on välja töötatud Kaug-Idas levinud serotüüpidele. Üldiselt ei levi hantaviirused inimeselt inimesele, kuid Lõuna-Ameerika Andide viiruse korral peetakse seda võimalikuks.

Vihjed minevikust

Hantaviirused defineeriti 50 aasta eest. Tagantjärele tundub siiski, et neid teati Hiinas juba 5. sajandil eKr. Aastatel 1913–1914 kirjeldati sama laadi tõbe Kaug-Idas Vladivostokis. Seal kandis oli tõbi endeemilisena esinenud ilmselt juba sajandeid, 1932. aastal põdesid Mandžuurias Nõukogude ja Jaapani sõdurid, Teise maailmasõja ajal sealsamas 10 000 Jaapani sõdurit.

Esimeses maailmasõjas diagnoositi Briti ja USA More sõjaväelastel kaeviku- ehk sõjanefriit (neerupõletik). Alates 1915. aastast oli Flandrias põdenud 37 000 meest, paarsada suri. Sümptomeiks oli peavalu, lämbumistunne, jalgade paistetus, bronhiit ja halvad uriininäidud. Kahtlustati mürgistust või nakkust, lõplikku selgust siiski ei olnud. Saadi aru, et tõbi sarnanes sellega, mida oli kirjeldatud juba USA More kodusõja ajal. Sarnane tõbi levis 1930. aastal Venemaal (nn Tula palavik) ja 1934. aastal Rootsis.

Soome jätkusõja ajal, 1942. aastal (oli rikkalik närilisteaasta), levis Lapimaal Sallas Soome ja Saksa sõjaväelaste hulgas eelnevatega sarnane tõbi, haigestus 1060 meest. Keegi ei surnud. Huvitava nähtusena pandi tähele nägemishäireid. Haigust tunti epideemilise nefriidina. 1980. aastal sai sealne viirusvorm Puumala nime.

Korea sõjas haigestus 3200 ÜRO sõdurit. Suremus oli esialgu üle 10%, hiljem see vähenes. Haigust nimetati Korea hemorraagiliseks palavikuks, sisse seati eraldi «palavikukeskus». Oli selge, et inimesed ei nakatu omavahel, seega kahtlustati isegi biorelva: Jaapani okupatsiooniväed olid hiljuti sealsamas korraldanud katseid nakkushaigustega.

Alles 1976. aastal kinnitasid Korea teadlased seost kohalike, Hanta(a)ni jõe piirkonnast pärit juttselghiirte kopsust pärit antigeenide ja veteranide veres leiduvate antikehade vahel. Viirus sai nime 1978. aastal, kui ta esimest korda Koreas eraldati. Ameerikas diagnoositi hantaviiruste põhjustatud kopsusündroom alles 1983. aastal.

Sudor anglicus

Aastail 1485–1551 oli Euroopas viis suuremat nn inglise higitõve puhangut. Toonastele arstidele ja haigetele oli see seninägematu ja eriti hirmutav. Haigestunutest suri kolmandik kuni pool, esimese puhangu ajal Londonis väidetavalt 15 000 inimest. Sama äkki kui higitõbi ilmus, see Euroopast ka kadus. Enne siiski jõudis ka mandrile, Eestiski suri aastail 1529–1532 ja 1551 seetõttu hulganisti elanikke, 1551. aastal Tartus ja selle ümbruses kolme kuuga tuhandeid inimesi. Ühel Tallinnast Narva teel olnud laeval suri kogu meeskond.

Minevikus nimetati higitõveks sageli grippi, kuid sellega ilmselt siiski tegemist ei olnud. Kahtlustatud on tüüfust, antraksit jm, aga tooni annab arvamus, et tegu võis olla mõne senitundmatu hantaviirusnakkusega. Kusjuures tundub, et tõbi võis levida inimeselt inimesele.

Kaasaegsete kirjelduste järgi algas häda külmavärinatega, millega kaasnes peavalu, valu kaelas ja jäsemetes. Peatselt järgnes higistamisfaas, koos sellega sagenenud pulss, deliiriumid ning tugev valu südame piirkonnas. Üks haiguse ise läbi põdenud arst mainis ka lämbumistunnet. Surm võis esimestele sümptomitele järgneda juba 8–10 tunni pärast, enamik haigestunuist suri paari päeva jooksul.

Haigus ei säästnud kõrgklassi. Erinevalt katkust, mis tõi surma rohkem linnas, levis higitõbi ka maal. Puhangud olid suvel ja sügisel. Mõne puhangu eel oli olnud üleujutusi, seega võis algul olla tegu kas puukidelt või närilistelt (liiguvad vee eest inimestele lähemale) pärit zoonoosiga.

Hiljem on kõige sarnasemaid sümptomeid kirjeldatud eeskätt Põhja-Prantsusmaal levinud nn Picardy palavikul. Aastail 1718–1874 oli sel 194 suuremat puhangut, viimane juhtum registreeriti sõjaväelaste seas 1918. aastal. 19. sajandil seostati tõbe närilistega, kes tungisid inimelamuisse pärast üleujutusi. Tõbi ei olnud nii surmav (suremus oli mõne puhangu korral siiski kuni 20%) kui keskaja lõpul möllanu.

Praegune teadus seostab Picardy palavikku (vähemalt selle kergemat vormi) Euroopa hantaviiruste tekitatud neeruhaigusega. Erinevus inglise higitõvest seisneb selles, et Picardy palaviku korral oli üheks sümptomiks nahalööve, mida inglise higitõve korral ei täheldatud. Tänapäeval, kui mineviku haigestumust aitab selgitada molekulaarbioloogia, pole kummagi haigustekitaja DNA veel uurijate kätte sattunud.

Kätepesu ja kliimasoojenemine

Hantaviiruste vastu aitab kätepesu, respiraatori kandmine ohtlikes olukordades ning (eelmainitud ristluslaeva näitel) juba vanad nakkushaiguste vältimise võtted, nagu karantiin ja isolatsioon. Ent tasub mõelda ka laiemalt: kliima ja inimese põhjustatud keskkonnamuutustele, mis mõjutavad näriliste arvukust ning liikumist. (Tagantjärele ei süüdistata ka Jaapani okupante mitte bakteriaalse relva loomises, vaid hoopis Korea metsade maharaiumises, mis kahandas röövloomade arvukust ning ajas liikvele hiired.) Tundma peab piirkondlikke eripärasid: mõnel pool toob suurenenud sademete hulk või temperatuuri tõus kaasa näriliste arvukuse kasvu, teisal kahanemise. Sama on metsade kadumisega. Kindlasti on oht korraldamata jäätmekäitlus, rääkimata elust põgenikelaagrites ning lahinguväljadel.

Artikkel on ilmunud Horisondi 2026. aasta kolmandas numbris.