Teisipäevaõhtul jõuab festivali Eesti Muusika Päevad raames esiettekandele Marianna Liigi teos “The Sound Between Sounds”, mis uurib helikoosluste kokkupuutepunkte, nendevahelisi õrnu üleminekuid ning hetki, kus üks kõla hajub ja teine alles tekib.

Liik rääkis, et viimastel aastatel on tema teoste loomise algpunkt olnud seotud harmooniate otsimisega. “Harmoonia ongi minu jaoks see kõla. Ka selle loo puhul otsisin enda jaoks mingit harmooniat või kõla, millega ma siis mängima hakkasin,” avas ta.

Värske teose puhul mõtles ta palju crossfade’ile – tehnikale, kus üks heli harjub sujuvalt välja samal ajal, kui teine järk-järgult sisse ilmub. “Aga seal loos ei ole kindlasti ainult sellised sulandumised. Need kõlad saavad üksteise kõrvale kontrastselt asetuda ja seda seal kindlasti on. Kui vaadata partituuri vertikaalselt või mingit ajahetke, siis sellest verikaalist tulevad mingid kõlad või meloodilised kontuurid rohkem esile kui teised. See ongi see teose lugu minu jaoks.”

Selleks, et helid kokku sobituksid, on vaja palju katsetada. Katsetamist on heliloojal vaja ka selleks, et üles leida tunne, mida ta tahab edasi anda. “See ju on ka oluline, mitte ainult see, mis sobib,” leiab ta. “See sobibki, mis ma sobituma panen. Ja sellest hakkab kujunema kogu teose vorm. Kui sa ühe ülemineku teed ära, siis see viib sind juba järgmisesse kohta.”

Liigile meeldib kui algallikas on minimalistlik. “Selle teose puhul ka kaheksa-üheksa akordi. See on ka mingi alguspunkt mitte seda algmaterjali nii laiaks ajada, see on mulle hästi vajalik. Samas püüda sellest võimalikult palju põnevat materjali luua ja siis lubada ka sel hetkel minna kuhugi kaugemale eemale nendest akordidest või harmooniatest, mis ma olen välja valinud,” kirjeldas ta.

“See on minu meelest kõige põnevam alati, kui sul miski rikub reeglit või sa saavutad selle hetke, et muusika hakkab ise voolama või tahab kuskile ise minna. Ma olen alati hästi õnnelik, kui need hetked tekivad.”

Uut teost esitavad Ludensemble ja dirigent Kaspar Mänd. Suurt rõõmu valmistas Liigile võimalus kirjutada akordionile, mida ta varem polnud teinud. “See on alati lahe, kui saad mingile instrumendile esimest korda kirjutada, ega neid [võimalusi] ju väga palju pole. Näiteks ka orel oli hästi põnev kohe alguses,” märkis ta.

Kõla juures huvitab Liiki enim tunnetuse leidmine. “Kõik kõlad, mis ma loon, on väga selgelt läbi tunnetatud, kui pikk miski on ja millal miski kõla teiseks muutub, kus on mingid kontrastid ja kuidas kõik on,” avas helilooja.