Sotsiaalmeedias imestatakse selle üle, kuidas 95-aastane floridalane Jüri Toomepuu on suutnud alates Ungari valimistepäevast kiiruga valmis kirjutada valimisanalüüsi ja kriitilise loo rahvuskonservatiivse uudistekanali Uued Uudised vastu. Oleks me kõik selles vanuses nii vitaalsed, nii kursis maailma asjadega, sellise kiire kirjanikusulega…
Muidugi võib siin mängus olla meie kõigi suurim sõber lühendiga AI, aga see tähendab, et vanahärra mõtet ja sulge seal taga pole. Teise variandina pakutakse sotsiaalmeedias välja seda, et neid lugusid kirjutab keegi teine Jüri Toomepuu kaubamärgi all.
Kui Toomepuu on endiselt nii tarmukas, et loeb järjest ja õhinal Orbanit, Magyari, Kivisildnikut ja Martin Helmet, siis siirad vabandused temas kahtlemises, aga siis tahaks tema vitaalsuses ka kuidagi reaalselt veenduda.
Jüri Toomepuu oli kunagi aktiivne kirjasaatja, kelle lugusid avaldas portaal meelsasti, kuid ajapikku üha vähem, sest autori lugudesse sugenes teine maailmavaade, mis ei läinud enam kokku rahvuskonservatiivse maailmavaatega. Nagu Ivan Makarov, on ka Jüri Toomepuu siirdunud vastasleeri, liberaalsesse meediasse, kust ründab neid, kellega ta varem päri oli. Pigem küsiks hoopis Toomepuult, miks ta pooli on vahetanud?
Uued Uudised ei olegi “sõltumatu ajakirjandus”, vaid on rahvuskonservatiivne portaal, me edastamegi uudised, jälgituna rahvuskonservatiivse pilguga, seega ei olegi siit mõtet oodata homoagenda või massirände kiitmist. Ega ka Ungari “euromeelsetele” kiidulaulu laulmist.
Sotsiaalmeedias arutleb Jüri Toomepuu arvamusloo üle veebiväljaande Meie Kirik peatoimetaja Veiko Vihuri.
“96-aastane sõnasangar Jüri Toomepuu on seekord kehastanud propagandaanalüütikuks ja n-ö paljastab vahedalt Martin Helme, Sven Sildniku ning Uute Uudiste käsitlust Ungari valimiste teemal.
Olen irooniline, sest ma ei usu, et vanahärra ise on selle teksti kirjutanud (ta ise kinnitas ühel varasemal juhtumil küll vastupidist). Pigem paistab välja, et härra Toomepuu on oma nime kui kaubamärgi maha müünud mõnele riikliku strateegilise kommunikatsiooni üksusele.
See „Jüri Toomepuu“ artikkel esitab tegelikult tüüpilisi stratkomi jutupunkte – tema väitel langeb populistide kriitika kokku Kremli sõnumitega, eesmärk on murendada demokraatiat ja seada kahtluse alla demokraatlikud institutsioonid ja poliitikad. Selline lähenemine ei pea konservatiivide kriitikat lääne peavoolu aadressil mitte hetkekski legitiimseks. Ikka olevat mängus Venemaa käsi või vähemalt tegutsetakse Venemaa huvides. Tegelikult kasutatakse sama võtet, mida antud loos Martin Helmele ja Uutele Uudistele ette heidetakse – faktide asemel esitatakse narratiivi.
Seega osutub „Toomepuu“ artikkel ise propagandistlikuks kirjatööks, mis teenib peavoolu valenarratiivi „Ungaris võitis demokraatia“ huve. Postimees kui erakonna Isamaa häälekandja avaldab aga selle professionaalse kirjatöö mõnuga, et heita varju Orbanit toetanud EKRE-le kui Isamaa konkurendile.
Minu meelest peaks kõnealuse artikli juures olema silt „SISUTURUNDUS“ ja tänuväärne oleks, kui lugeja saaks teada, kes kuuluvad „Jüri Toomepuu“ meeskonda. Oleks ju kahetsusväärne kritiseerida auväärses eas härrat, kui peaks selguma, et teksti on kokku kirjutanud näiteks mingid Propastopi anonüümsed „vabatahtlikud“.”
Uued Uudised
