Dirigent Kristiina Poska juhatab vaiksel nädalal kontserte Mozarti reekviemiga, mida ta peab igavikulisuse sümboliks. Mozartile eelnevad Bachi “Fuugakunsti” esimene ja viimane fuuga ning motett “Jesu, meine Freude”. Põhjuseid, miks Bach ja Mozart kokku panna, oli Poska sõnul mitmeid.

“Üks asi on see, et tegemist on vaikse nädalaga, tegemist on jeesuse ristilöömise ja ülestõusmisega. Mind kõnetab see ka ülekantud tähendus. Oma elus peame me, inimesed, surema väga palju väikseid surmasid, et midagi uut saaks sündida, uuesti üles tõusta. Mulle tundus, et see on praegusel ajal olulisem kui kunagi varem, sest maailm läheb liialdamata iga päevaga aina hullumeelsemaks ja selleks on inimesel vaja leida mingisugune telg, mingisugune tugi,” avas ta.

Bachi lood tegelevad tema sõnutsi põhimõtteliselt selle sama teemaga. “Me mängime “Fuugakunstist” esimese ja viimase osa. Kõige viimane osa jäi tal lõpetamata. Minu partituuris on väga poeetiliselt kirjas, et selle koha peal helilooja suri. Tegelikult ajalooliselt ei ole seda kindlaks tehtud ja mõned ütlevad, et tema poeg on selle manuskripti oma käega juurde kirjutanud, et lugu oleks romantilisem,” lausus Poska ja tõi välja, et tegemist on kõige paremas mõttes teoreetilise, mitte praktilise teosega. “See on peaaegu abstraktne, teoreetiline, jumalik muusika.”

“Jesu, meine Freude” puhul pole täpselt teada, mille jaoks see kirjutatud on. Dirigendi sõnul on seegi ilmselt matuste jaoks kirjutatud.

“Kogu asja mõte on see, et sa ei ole liha, vaid sa oled vaim. See üleminek füüsilisest või maisest taevalikku või vaimsesse on tegelikult lõppkokkuvõttes midagi ilusat. Mozarti reekviemi mõte on sama. Nii mõlemad Bachi teosed kui ka see reekviem kannavad seda ühte mõtet. Kui me jääme liiga palju kinni oma maistesse probleemidesse ja unustame ära, et me oleme vaim või hing, selle asemel et oleme liha, siis me oleme väga õnnetud ja me elu läheb aina raskemaks. Praegune elu ongi selline, et kogu see maine läheb aina keerulisemaks. Ainus võimalus ongi leida mingisugune teine lähenemine, mingisugune teine pidepunkt iseendas. Seda saab kindlasti otsida vaid vaimust,” usub ta.

Ka praeguses maailmas näeb Poska, et toimumas on nii väiksemad kui ka suuremad taassünnid.

“Selline tunne, et paljud struktuurid ja süsteemid tahavad kokku kukkuda. Võib-olla see ongi vajalik. Võib-olla see ongi normaalne. Läbi ajaloo on see kogu aeg nii olnud, et mingid süsteemid, ühiskonnad, tsvilisatsioonid lõpetavad mingil hetkel tegevuse ja surevad, et saaks sündida midagi uut. Mõnes mõttes on sellised vibratsioonid õhus ka praegu. Iseasi kui palju need surmad aega võtavad, et suures pildis midagi uut saaks sündida.”

Ka kultuurielus peavad struktuurid muutuma, sest inimeste majanduslikud võimalused on kokku tõmmanud ja kunstnikud peavad mõtlema, kuidas publikut ligi meelitada.

“Kui me räägime klassikalisest muusikast, siis erinevates kohtades üle maailma tehakse juba selliseid asju, mis käib nii-öelda vale repertuaari alla. Sealt tuleb täiesti teine publik, mis on ka huvitav nähtus,” tõi ta välja.

Küll aga ei usu Poska, et klassikaline muusika välja sureb. “Meile on juba aastakümneid räägitud, et klassikaline muusika sureb välja, seda ei ole kellelegi vaja. Ometigi inimesed saavad 40-aastaseks, 50-aastaseks ja nad hakkavad käima klassikalistel kontsertidel, isegi kui nad varem ei käinud. See tähendab seda, et me ei saa alahinnata muusika jõudu ja seda, et see on mingi magnet. Inimestel on mingi vajadus sellele,” leiab dirigent.

*

Otseülekanne Estonia kontserdisaalist on Klassikaraadio eetris suurel reedel, 3. aprillil kell 19.