Märtsi lõpuni toimub lavakunstikoolis bakalaureuseastme näitlejaeriala avalduste vastuvõtt, lavastaja- ja dramaturgierialale kandideerijad pidid oma avaldused esitama juba jaanuari lõpuks. Kuigi näitlejate avalduste vastuvõtt ei ole veel lõppenud, siis kui suur on olnud huvi lavakunstikooli õppima tulla?
Huvi kasv on tuntav. Meil on lavastaja ja dramaturgi õppesuunale rekordarv kandideerijaid. Näitlejad veel tilguvad, nende arvu ma ei oska praegu täpselt öelda. Huvi kasvu taga on omad põhjused – võib-olla oleme olnud rohkem avalikkuses nähtavad, aga samas toetab seda ka demograafia: keskkooli lõpetavate noorte arv on järgmisel kahel aastal suurem, siis hakkab katastroofilisem iibe kukkumine.
Teine asi, mis puudutab lavastajaõpet: võib-olla on õnnestunud tekitada noortes teadlikum arusaam sellest, mis see lavastaja on. Näitleja on nähtav ja sinna osatakse tahta. Siin võib olla ka roll huviharidusel ning keskkoolitaseme draama- ja teatriõppe arengus. Noored on avastanud, et tegelikult võiks lavastajaks või dramaturgiks ka tulla. Me oleme ise ka aidanud neid õppekavu ja workshop‘e välja mõelda ning noortega tegeleda, et meil ikkagi oleks järelkasv. Võib-olla on sellel kõigel oma mõju olnud.
Kui palju lavastajaid ja dramaturge vastu võetakse? Nende puhul on juba teada, kui palju soovijaid ukse taha jääb.
Meil oli 21 dramaturgiks kandideerijat ja 57 lavastajasuunale kandideerijat. Oleme selle protsessiga praegu poole peal, aga prognoosin, et võtame umbes kaks kuni neli lavastajatudengit ja üks kuni kolm dramaturgitudengit.
Meil on põimitud õpe. Nad õpivad ühes grupis näitlejatudengitega. See grupp peab moodustama terviku ja me ei saa seda liiga suureks ajada. Ja teine asi – ei ole ka mõtet nii palju neid välja lasta. Me oleme ikkagi hästi fokusseeritud praktilise draamateatri suunaga kool ja meie unistus ning pingutus on selle nimel, et vähemalt paar aastat pärast kooli lõppu nad töötaksid Eesti professionaalses teatris. Kui inimene leiab hiljem endale uue tee, siis see on juba teine asi, aga põhimõtteliselt oleme sellele fokusseeritud.
Kas sügisel alustava 34. lennu õppetöös on tehtud ka sisulisi muudatusi võrreldes suvel lõpetava 32. lennuga? Kui olen õigesti aru saanud, siis lõpetav lend on selline, mille eel dramaturgi- ja lavastajaõpe suurema ümberkorralduse läbis.
Esiteks on meil loomulik tsükkel, mis toob erisused. Me võtame uue lennu iga kahe aasta tagant, aga üle ühe lennu on selline, kus on ka lavastaja- ja dramaturgitudengid. See juba muudab palju ja programm on täiesti teistsugune.
Teine asi on kursusejuhendajate süsteem. See tähendab, et iga uus kursusejuhendaja, kes tuleb, vaatab kogu õppekava üle ja koostöös teiste erialaõppejõudude ja osakonnajuhataja ehk minuga teeb sinna pidevalt parandusi. Muudatused toimuvad kogu aeg: tuuakse uusi aineid, uusi õppejõude, ülesehitus muutub sõltuvalt ka diplomilavastuste ja praktikaprojektide iseloomust. Oleme päris tugevalt muutunud. Lavastajasuuna õppekava on oma spetsiifikat selgemalt välja arendanud. Dramaturgiaõpe on sisuliselt alles neli aastat vana – Siret Campbell tegi täiesti uue, varasemast süsteemsema ja terviklikuma kava. Magistriprogramm on kasvanud.
Näitlejaõppes on näiteks juba Jaak Printsi ajast alates eesmärk, et näitlejad omandavad ka filminäitlemise oskuse. Seetõttu oleme aina rohkem hakanud koostööd tegema BFM-iga ja minu lennul on juba nii, et diplomilavastuste hulgas on ka üks filmiprojekt. Oleme nüüd jõudnud tasemele, kus tudengid saavad kooli ajal ka piisavalt palju kaameranäitlemise kogemust.
Kuidas õppekava uuendamine toimunud on?
Üks minu põhiline agenda, mida ma siin teha tahtsin, oli käivitada süsteemsem lavastaja ja dramaturgi erialaõpe. Dramaturgi- ja lavastajaõpe on varemgi olemas olnud, ma olen ise siin lavastajaõppe läbinud. Vahepeal on see olnud natuke teistsugune, aga põhituum on olnud sama. See, mida mina tegin, oli erialatundide mahu suurendamine ja nende süsteemsema sisukava kujundamine. See tähendas kogu õppekava ümbertegemist, sest millegi arvelt pidid need tunnid tulema. Tegin ka suuremad erisused näitleja- ja lavastajaõppe vahel. Siret, dramaturgia eriala juht, sai samuti võrreldes varasemaga palju rohkem dramaturgiakursusi, mida vedada. Ja lavastajaõppes on nüüd ka oma eraldi erialajuht. Varem oli kõik kolm õppekava ühe kusrusejuhendaja vedada. Koormus kasvas tal üle pea.
Meil on nii, et õpilase päev koosneb erinevatest ainetest – liikumine, teooria ja muu –, aga päeva tuum on alati erialatund, mis kestab kolm tundi. Me säilitasime selle, et lavastajad ja dramaturgid teevad näitleja erialaõppe omal nahal läbi. See tähendab, et nad teevad kogu selle kolmetunnise näitlejatunni iga päev kaasa. Aga kolm tundi päevas on juba väga suur osa, nii et hommikusesse plokki, kus näitlejad tegelevad tantsu ja lauluga, lisasime lavastajatele ja dramaturgidele eraldi erialatunni. See tähendas päris suurt ümberkorraldust nii tunniplaani kui ka õppejõudude tööjaotuse mõttes.
Tunniplaani muutus paberil on üks asi, aga tegelik sisuline muutus toimub klassis. Seal toimub pidev arendus, et millised harjutused, workshop’id ja praktikad toimivad. See ongi peamine, mis mind huvitab. Põhiline leiutamine käib kogu aeg koostöös tudengitega, sest nemad annavad pidevalt tagasisidet, et millest nad aru said, mis töötas, mis ei tööta, mida võiks teha varem või hiljem.
Nüüd, kui on natuke selline tibude lugemise aeg, siis kuidas need neli aastat selle ümber tehtud süsteemiga on läinud?
Senini on lavastajatudengitel diplomilavastused läinud väga hästi. Viimati tuli draamateatris välja Oliver Reimanni lavastus “Ühe naise võitlused ja metamorfoosid”. Järgmisena tuleb Triin Brigitta Heidovil VAT teatris välja “Diktaatori sünd” ja siis on Elss Raidmets, kes teeb sellise salto, et ise kirjutab näidendi ja lavastab selle Tallinna Linnateatris. De facto peaks talle nii dramaturgi- kui ka lavastajadiplomi andma, sest ta on dramaturgi asju väga uhkelt kaasa teinud ja tal on selleks selgelt annet, aga kuna ta astus sisse lavastajaks, saab ta lavastajadiplomi.
Seni on läinud hästi ja kõik on saanud ka juba järgmisi kokkuleppeid. See flirtimine tööandjatega käib juba õpingute ajal ning nad planeerivad oma loomekalendrit mitu aastat ette. Esialgu tundub, et vähemalt võimaluse nad küll saavad ja keegi ei ole hätta jäänud.
Nii et kursusejuhina olete uhke?
Seda on veel vara öelda. Minu õppejõud Ingo Normet ütles, et kümme aastat pärast lavaka lõppu vaatame, kellest sai lavastaja. (Naerab)
Nagu juba rääkisime, alustab sel sügisel lavakas õppimist uus lend. Milleks need noored peavad valmis olema? Mis neid siin koolis ees ootab?
Nad peavad valmis olema sügavateks, elu muutvateks ja iseennast rohkem tundma õpetavateks kogemusteks. Näitlemine tõsisel tasandil on mäng iseenda organismi, psüühika ja emotsioonidega. See on kindlasti üldinimlikult überhuvitav, aga see tähendab ka riskivõtmist ja iseenda viimist seisunditesse, mis ei pruugi alati olla mugavad või lõbusad.
Ma tahan sisseastujatele alati kaks asja südamele panna. Punkt üks on see, et kui muudel erialadel, näiteks füüsikas või matemaatikas, sinu kursusekaaslane ei ilmu kohale, on väsinud või juua täis, ei tee oma tööd korralikult, siis see sinu õppeedukust ja võimalust õppida nii väga ei mõjuta. Aga meil on ansambliteater, kus on kõik omavahel otseses seoses. Kui sina ei ole proovis piisavalt vormis ja ei mängi mulle piisavalt hästi vastu, ei saa ka mina piisavalt hästi mängida, ma ei saa tööd teha, ma ei saa harjutada. See on oma olemuselt kollektiivne kunst. Seetõttu ei saa meie koolis arvestada individuaalsete tujude või eripäradega. Sa kas annad lubaduse, et üks kõigi, kõik ühe eest või sa ei sobi siia kooli.
Teiseks kaasneb sellega see, et õppetöö on väga ajamahukas ja meie kooli kõrvalt töötada ei saa. Esimesed kolm aastat on väga intensiivsed, alles viimasel aastal hakkab rohkem avanema võimalus teha asju ka väljaspool kooli. Esimesed aastad on nagu bändiga tuuril olemine – kogu aeg koos, ühise eesmärgi nimel. See võib alguses tunduda hirmutav, aga tegelikult on see väga eriline kogemus, mida hiljem elus enam ei pruugi saada.
Samal ajal kui maailm muutub üha individualistlikumaks, liigub lavakunstikool siis selles mõttes täiesti vastuvoolu.
Jah. Me kavatseme sellel teemal isegi konverentsi teha, sest näeme siin probleemi. Individualism on väga suhteline. Tihti mõeldakse selle all, et grupi arvelt antakse indiviidile rohkem õigusi – et sul ei ole täna tuju või usulised tõekspidamised ei luba neljapäeviti midagi teha, aga grupiloome ei saa sellega arvestada ja ma ei tea, kas see on ka päriselus reaalne.
Igal juhul see kaif, mida sa grupist saad – kuidas inimesed hakkavad üksteisele toetuma, tekib kogukond ja kollektiiv, kus kõik annavad üksteisele hoogu –, seda ei saa individualismina saavutada. Teatris on küll tunda seda, kui populaarseks on muutunud lavastused, mis pakuvad publikule kogukondliku rituaali kogemust. Selle järele on suur nõudlus. Inimesed on hakanud aru saama, et individualismi pendel on läinud liiga kaugele. Indiviid ilma grupita ei eksisteeri. Inimene on ikka päris suurel määral sotsiaalne konstrukt.
Suure põntsu pani ka Covid. Sellest räägitakse siiani, kuidas inimesed olid pikalt omaette kodus ja pärast seda on olnud näiteks noori maru keeruline kodust välja saada. Nad kapseldusid.
Aga mida selle all mõeldakse? Mis asi kapseldus?
Et kaob ära harjumus grupis olla. Ja nii jäädakse lõpuks ka ainult oma mõttemaailma kinni.
Tekivad virtuaalsed kogukonnad, mis ei kattu füüsilise kogukonnaga. Võid elada näiteks Põlvas, aga sul ei ole seal ühtegi sõpra, sest kogu suhtlus käib kuskil mujal. Need virtuaalsed kogukonnad on algoritmipõhised, tekivad niinimetatud kajakambrid. See on üks põhjus, miks inimesed ei julge enam omavahel rääkida. Varem eeldati suhtlemisel, et meil on rohkem ühisosa, oldi julgemad. Nüüd näen, et noored on palju ettevaatlikumad, nad ei julge end väljendada, sest alati võib keegi solvuda või reageerida vale sõnakasutuse peale. Mina kasvasin üles ajas, kus usuti, et erinevus rikastab. Nüüd on areng jõudnud faasi, kus see hakkab hoopis halvama.
Teine oluline asi on see, et aju vajab treeningut. Meie vaatame teineteisele otsa, loeme üksteise mitteverbaalset kommunikatsiooni, õpime seda tunnetama. Kui aga suhtlus toimub peamiselt ekraani kaudu, siis see võimekus ei arene. Siis muutub silmast silma suhtlus stressirohkeks ja seda hakatakse vältima. Minu jaoks on olnud üllatav, et noored ei ole mitte avatumad, vaid vastupidi – nad on lavakunstikooli katsetel rohkem närvis. Midagi on valesti läinud. See on minu teooria – mul ei ole uuringuid –, aga tundub, et see hirm omavahel suhelda on kasvanud.
Kas seda saab veel tagasi pöörata?
See ei pea tagasi pöörama. Areng ongi pendel. See on täiesti normaalne, et liigume ühte äärmusesse ja siis tagasi tasakaalu poole. Kõik areneb ja me otsimegi pidevalt tasakaalupunkti. Ma arvan, et seda ei pea väga traagiliselt võtma.
Samas on spekuleeritud, et inimesed hakkavad vaikselt sotsiaalmeediast ja nutitelefonidest kaugenema. Näiteks analoogkaamerad on juba aastaid väga populaarsed olnud, muusikat kuulatakse mp3-st või vanast Ipodist.
See on täiesti loogiline, sest kõik devalveerub ajas. Ma toon näite: 90-ndate alguses, kui tuli uuskapitalism, oli tohutu defitsiit ja üks väga hinnatud asi oli välismaine siirup Mehukatti, apelsinimaitseline. See oli midagi erilist. Mõne aasta pärast muutus see odavuse ja kehva maitse sümboliks. Sama juhtub kõigega.
Võib öelda, et lavaka ümber on alati olnud väga eriline aura. Seda fakti kinnitab kas või see, et iga kord, kui lend lõpetab, tehakse sellest saade, või kui uus kursuse vastu võetakse, tehakse sisseastujatest artikleid. Millest see tuleb ja miks see on püsima jäänud? See on ju omaette saavutus, et lavaka populaarsus pole aastakümnetega lahtunud.
Teater, eriti draamateater, on Eestis rahvuskunstivorm. Me oleme per capita Islandi järel teine suurima teatrikülastusega riik maailmas. Põhjuseid võib olla mitu – filmimaailm on väikse rahva ja turu jaoks liiga kallis vorm ning võib-olla ka see, et eestlane on loomult pigem vaiksem ja teater sobib selle väljendamiseks.
Teine oluline asi on see, et siin õpetatakse psühholoogilist teatrit, mis keskendub inimesele ja läheb sügavuti. Saja aasta jooksul on arendatud metoodikat, kuidas seda õpetada ja treenida. Selle elava kudeme või fookuse hoidmine läbi aegade on olnud põhjus, miks asi ei ole ära kustunud. Igasuguste reformidega ei ole pesuveega last välja visatud. Kuni selleni välja, et me oleme endiselt oma majas ja meil ei ole ruumide broneerimise süsteemi ning meil ei ole disainereid, kes kaebavad kohtusse, kui me seina peal nende sisekujunduse mingisuguse asjaga ära rikume. Ei ole oldud väga kelluusku. Siin on selline loominguline õhkkond. Siin majas on kogu aeg crazy loomelaagri atmosfäär, kus iga nurga peal võib toimuda mõni stseen. Muidugi ka see, et enamik Eesti teatritegijaid siit koolist tulnud ja juba õpingute ajal tehakse tihedat koostööd teatritega, diplomilavastused sünnivad päris teatrites.
Lisaks sellele, et märts on teatrikuu, on see ka noore vaataja teatrikuu. Sellega seoses on mitmed teatrid algatanud kampaaniaid, mille ajal saavad noored osta teatripileteid tavapärasest soodsama hinnaga. Ülejäänud ajal aastas on teater aga pigem kättesaadav jõukamale publikule. Kui siia lisada ka haridus- ja teadusministeeriumi seatud piirangud koolidele, mis puudutavad muuseumide ja teatrite külastamist, siis kas näete koolijuhina ohtu, et me suretame kogemata nii publiku kui ka teatritegijate järelkasvu välja?
See on juba poliitiline teema. See on trend, mis ei ole ainult teatris. Alustavale noorele on ka kinnisvara palju raskemini kättesaadav kui minu ajal, kuigi heaolu on suurem. Tööturule pääsemine läheb aina raskemaks. Ja nüüd tekib selline kihistumine, teatripileti hind muudkui kasvab ja kui tudengil on valida, kas ma suudan kümme söögikorda panna ühe teatripileti alla, siis ma kardan, et see ei ole võimalik. Ma ei mäleta, kes seda ütles, aga kui me tahame tegelikult demokraatiat ja võrdseid võimalusi kultuurile ligipääsuks hoida, siis teatripilet peaks maksma sama palju kui üks hamburger. Viis eurot. Meil on viiskümmend ja pole saada ka.
Nii et selles mõttes on see küll väga suur ohumärk. Mul ei ole selle vastu midagi, et teater raha teenib, see on äge, ja kapitalismist paremat süsteemi me ei ole kahjuks leiutanud ega vist leiuta ka. Aga me peaksime kuidagi niimoodi reguleerima, et vähemalt eos oleks meil ühiskonnas võrdsed võimalused. Ja just eesti kultuuri väiksuse juures, kui me juba rahastame seda kõike maksumaksja raha eest, siis saaks kuidagi nii, et vähemalt erikaasused teha, et need noored pääseksid teatrisse.
Praegu ju on kooligruppidel on enamasti mingid grupisoodustused teatrites ehk kui terve klassiga minna, siis on pilet pisut kättesaadavam. Ja kui peres ei armastata teatris käia, siis vähemalt kool on seda pakkunud.
See ongi koht, kus põrkuvad ideaalid ja päris elu. Meil peab toimima õigusriik ja siin tekib paradoksaalne olukord. Kui Eestis on seadusega ette nähtud, et keskharidus peab olema tasuta, siis tekib küsimus, kas ja kuidas saab kool küsida raha tegevuste eest, mis on osa õppetööst. Seal tekivad õiguslikud käärid.
Üks võimalik lahendus oleks see, et teatrid pakuvad koolidele teatud hulga pileteid tasuta ja riik kompenseerib selle teatritele kuidagi. Ehk koolid saaksid oma klassidega ikka teatris käia, aga rahastus ei tuleks otse õpilastelt, sest probleem on reaalne – tänapäeval on ka see risk, et ministeerium kaevatakse kohtusse. Minister peab tagama, et lahendus oleks juriidiliselt korrektne ja kohtukõlblik. Praegu ongi tekkinud selline kahvel, mis vajab lahendamist. On väga oluline, et õpe ei toimuks ainult klassiruumis. Teater, muuseum – need kõik toetavad õppimist ja ka vaimset tervist. See on väga suur osa haridusest.
Aga tulles tagasi lavakunstikooli juurde: milline on teie kooli roll tänapäeval? Mis on teie peamine eesmärk ajaks, mil tudengid siit lendu lasete?
Taasiseseisvunud aastate jooksul on see pilt muutunud väga mitmekesiseks. Samamoodi on eurointegratsiooni ning Euroopa teatri- ja kultuuriarengutega muutunud ka noorte haridusvõimalused väga mitmekesiseks, on võimalik minna välismaale erinevates vormides õppima. Mina näen, et meie kooli peamine roll on just see, et me ei tohi proovidagi õpetada kõiki teatrivorme ja -võimalusi. Seda lihtsalt ei jõua. Meie ülesanne on hoida fookust. Lihtsustatult öeldes anda näitlejatele ja lavastajatele süsteemne metoodika, et nad suudaksid teha draamateatrit. Sealt edasi peab igaüks ise arenema – meil on magistriprogrammid eri teatrisuundadega, partnerülikoolid, workshop’id ja võimalus minna hoopis etenduskunsti skeenele. Aga bakalaureuseõpe tähendab seda, et meie anname kõik, et sa õpiksid ja arendaksid endas neid võimeid ja oskusi, mida on vaja draamateatris nii lavastades, dramaturgina töötades kui ka näitlejana.
See põhibaas on suhteliselt universaalne: lavaloleku kohalolu saavutamine, mis on ükskõik millises teatrivormis oluline. Samamoodi lavastajana etenduse komponeerimine, loo jutustamine, loo tõlgendamine: kuidas lugude või dramaturgia kaudu maailmaga suhestuda. See jääb meie fookusesse ja me oleme selles ennast nüanssideni arendanud.
Milline tänapäeva noor teatritegija on, kes siin koolis õpib? Millised inimesed nad on? Muidugi on väga raske seda ühe mõõduga lüüa, aga kindlasti on mingid tendentsid, mida saab välja tuua.
Nad on julged, loomingulised, hullud – see on alati äge. Ma arvan, et see on ka põhipõhjus, miks inimesed siin töötavad ja miks siia tulla tahetakse. Loomingulised noored, kellel on purakas sees – enam paremat elumootorit ei ole.
Võib-olla see, mis neid eristab ja mida olen rohkem märkama hakanud, on mingisugune sotsiaalse õigluse taju, tundlikkus maailma ebaõigluse suhtes. See on viimasel ajal rohkem esile tulnud. Seesama noorte ligipääs. Samas on neil ka mingi tervemõistuslikkus. Nad ei saa enam olla nii naiivsed, nagu meie omal ajal olime – et tuleme, teeme revolutsiooni ja nii on õige ja naa on vale, nagu vanad teevad. Nemad on juba üles kasvanud teadmises, et ühte ja sama olukorda saab väga erinevalt näha. Nad on nende erisuste keskel üles kasvanud. See tähendab, et nad on ettevaatlikud iseenda tõe kuulutamisel – nad teavad, et see, mis mulle tundub tõene või loomulik, ei pruugi seda olla. Minu põlvkond jõudis selleni võib-olla hiljem. Noorena arvati ikka, et tead, mis on õige ja mis on vale.
Milline on nende töökultuur?
Meie koolis loome selle töökultuuri ise. Siin on selge ootus ja nõue, et töötatakse pühendunult ja koos, teater lihtsalt ei toimi teisiti, see on kollektiivne kunst. Tudengid ootavad seda ka üksteiselt, sest vastasel juhul ei saa tööd teha.
Ja see ongi seesama teema, mille sa tõstatasid – tänapäeva individuaalne kultuur. Nii kummaline kui see ka ei ole, aga mina näen – ja ma olen muidugi ka vastava generatsiooni esindaja –, et just kollektiivsus võimestab indiviidi, mitte see, et indiviid sulgub oma maailma ja nõuab endale eriõigusi. Indiviid ei arene mitte eraldudes, vaid teistega koos töötades, üksteist toetades ja üksteisele vastu mängides. Indiviid vs. grupp vastandus on võib-olla praegu natuke paigast ära, sest just grupis olemine annab indiviidile võimaluse ennast kõige rohkem väljendada.
Jah, ja ka dialoogi tekkimiseks on rohkem kui üht inimest vaja.
Võib isegi veel kaugemale minna ja öelda, et inimese mina tekibki dialoogis. Meis kohtuvad erinevad hääled: meie enda kogemused, teiste inimeste mõtted, haridus, kultuur, isegi ajaloolised traumad. Kõik need mõjutavad seda, kes me oleme. Ehk me ei ole kunagi täiesti üksik indiviid, vaid meis on alati koos erinevad kihid ja mõjud.
Mida tudengid teile nende aastate jooksul õpetanud on?
Maailmast arusaamist ja selle tunnetamist, mis maailmas toimub. Ma ise vist ei orienteeruks maailmas üldse, kui see uus põlvkond ei näitaks mulle, ei seletaks ega annaks mulle seda tunnetust, mis õues tegelikult toimub. See õpetaja ja õpilase suhe on vastassuunaline.
Kui me juba kultuuri ja hariduse rahastamisest rääkisime, siis üks teema, mida aeg-ajalt ikkagi armastatakse tõstatada, on see, et Eestis on kaks teatrikooli. Küsitakse, kas mõlemat on ikkagi mõistlik ülal pidada ja äkki toodetakse näitlejaid üle. Mida teie sellistest sõnavõttudest arvate? Kas meil on kahte teatrikooli vaja?
See küsimuse tõstatus on imelik – kaks teatrikooli. Teatrit on ju väga erinevat. Minu arvates on nii, et kuna eksisteerib väga palju erinevaid teatrižanre ja -tehnikaid, siis meil ei tohiks olla kahte ühesugust teatrikooli, kus õpetatakse sama asja. Kui Viljandis on lihtsalt lavakunstikooli koopia, siis on probleem. Omal ajal olid nad võib-olla kahtlaselt sarnased, aga minu arusaamist mööda on nad üritanud nüüd minna rohkem etenduskunsti poole, olla interdistsiplinaarsemad ja liikuda teises suunas. Kui nad nii teevad, siis ma arvan küll, et see on väga vajalik ja õige. Ma soovin Ivar Põllule (TÜVKA erialajuht – toim) jõudu, sest kui ta suudab seal oma liini kehtestada, siis see on väga hea, et ka väljaspool Tallinna saab sellist kõrgharidust omandada, juba regionaalpoliitiliselt on see oluline.
Statistika on ka pull asi. Meie koolis saab küll üle 90 protsendi kohe professionaalset tööd, suisa palgale, hakkavad lajatama. Ma ei tunne kuskilt otsast, et oleks mingit ületootmist, eriti võrreldes muu maailmaga, kus ainult paar protsenti näitlejatest ja lavastajatest saab üldse mingil kujul erialast tööd teha. Aga ma ei tea, mis see protsent Viljandi lõpetajate hulgas on ja kuidas teater tulevikus muutub, milliseid teatriorganisatoorseid vorme juurde tekib.
Kui palju te jälgite seda, et tudengid pärast kooli lõpetamist ikkagi tööle saaksid? Ma ei mõtle ainult suuri teatreid, meil ju ka väiksemaid truppe.
Eks ma teen viimasel kursusel sellist kosjamoori tööd ja proovin neid müüa.
Ehk siis see on oluline.
Jah. Ma tahan, et meie vaev, mis me siin üle elame, raisku ei läheks ja nad saaksid võimaluse. Kui nad saavad tööle, saavad praktikat ja siis otsustavad, et nad lähevad muule alale, siis see ei ole üldse mingi probleem. Aga see, kui nad tahaksid draamateatris näidelda ja teha, aga neil ei teki seda võimalust, siis selle olukorra vastu ma proovin nii palju teha, kui võimalik ja ma oskan.
Kuidas praegu seis on: kas kõik on teatrite peale laiali jagatud?
No peaaegu. Vahepeal oli minu arvutuste ja suhtlemise järgi tunne, et kõik saavad ilusti, aga siin olukord kogu aeg muutub. Ma nüüd viimast hetkeseisu ei tea. Ühel-kahel oli ärev hetk, kas ta saab. Tahaks küll, et kõik ikkagi saaks kohe vähemalt paar aastat paugutada. Siis tehku, mis tahavad.
Kas suured riigiteatrid pakuvad veel noortele huvi? Vahepeal tundus, et neile tekkis selline tolmune maitse juurde ja lahedam oli midagi väiksemat teha.
Natuke vahepeal nagu oli seda, aga nüüd ma ütleksin selle minu kursuse näitel, et meil läheb neid igale poole – Pärnusse, Rakverre, Draamateatrisse, Vanemuisesse. Ei tunne, et keegi väga mossitaks. Elukoha vahetamine on mõnele lihtsalt kuratlikult raske, sest palk on nii väike ja kuidas sa seal hakkama saad. Kooli lõpp on alati väga ärev aeg olnud: kas saan tööd, kui palju seda tööd saab, kus ma üldse elan, mismoodi. Ja siis kõik muutub su elus. Kooli lõpp on sama suur muutus kui kooli algus. Su elus kõik muutub.
Te olete nüüd kahe kursuse juhendaja olnud.
Esimene oli Anne Türnpuga kahasse. Pigem oli Anne Türnpu see lõpuboss.
Kui palju te juhendajana muutunud olete? Kas oskate võrrelda seda, milline õppejõud te alguses olite ja milline nüüd olete?
Ise on seda raske öelda, peaks tudengite käest küsima. Eks ma proovin täpsemaks muutuda, et ei teeks tühja tööd ja ei kurnaks tudengeid asjatult. Kuna oled kogenud, mõtled rohkem läbi. Isiksusena olen võib-olla natuke reserveeritum kui esimese lennu ajal. Siis olin noorem ka, ei olnud võib-olla nii suurt põlvkonnavahet. Maailm on veel rohkem muutunud ja see nõuab rohkem pingutust, et aru saada, mis toimub, ja tuvastada see koht, kus minu arusaamad maailmast on nii-öelda aegunud.
Mis on teie jaoks kõige tähtsam märksõna, mida te oma tudengitele teatri kohta kohe õpetate?
Oma tuumoskused, mida me siin neli aastat õpime ja aina sügavamate nüanssideni sellest aru saame, on iseenda tähelepanu juhtimise kunst. Sa juhid iseenda tähelepanu: kuhu sa pöörad oma tähelepanu, kus sa seda hoiad, mis eesmärgiga sa hoiad. Ja siis see, mis sealt tulema hakkab, kuidas sa selle pealt sõidad, see kõik hakkab pihta ikkagi iseenda tähelepanu juhtimise võimest. See on konkreetne muskel, mida me siin koolis treenime.
See on ka ju omamoodi vastuminek sellele, mis ülejäänud maailmas toimub. Mulle tundub, et meil on just niimoodi, et kõigil on tähelepanu viis sekundit. Et kuidas siis osata oma tähelepanu ise juhtida, mitte lasta algoritmil seda teha.
Nii nagu mina viimase aja ajuteadusest aru saan, siis see, mida sa tarbid ja oma ajuga teed, kujundab sinu aju. Kui sa vaatad kassivideoid, siis need ühendused, mis sinu ajus tekivad tänu kassivideotele, iga kord aina arenevad. Nii et sa näed neid totaalsemalt ja tahad neid rohkem vaadata. Põhimõtteliselt allub see kõik sellele, et algoritm otsustab. Ma ei ole kindel, kas me tegelikult tahame, et mu ajus areneks kassivideote vaatamise oskus. See tuleb ju millegi muu arvelt. Ka meie tähelepanu on piiratud ressurss. Ma tahan teadlikult suruda ennast kuhugi mujale.
Võib-olla see ongi see, mida sa küsisid, mis seda erilist aurat siin koolis üleval hoiab: inimesed alateadlikult tajuvad, et me oleme praegu algoritmide orjad ja need algoritmid lahustavad minu isiksust või minu vaimuseisundit. Lülitaks ekraanid välja, oleks kohal ja vaataks üksteisele otsa samas ruumis. Võib-olla just selle võimekusega inimesed on tulevikus aina vajalikumad ja inimesed hakkavad seda rohkem igatsema. Kultuur kogu aeg tasakaalustab ennast: kui kuskil tekib üledoos, siis tekib vastudoos. Äärmuslus sünnitab äärmust, vahet ei ole, kas see on vasak- või parempoolne.
Mis on lavakunstikooli juhtimises teie jaoks kõige suuremad väljakutsed olnud nende pea viie aasta jooksul?
Üks on kindlasti see, et tudengite erisusega arvestada nii palju kui võimalik, sest nad on ikkagi isiksused ja seal tuleb ikkagi vastu tulla. Teine on hoida siin majas tasakaalupunkti eri teatripõlvkondade ja maitsete vahel – et inimesed, kellel on erinev arusaam teatrist ja põhimõtetest, oleksid ikkagi ühes paadis ega hakkaks üksteisele vastu töötama.
Ja mis on kõige rohkem rõõmu pakkunud?
Tudengid! See on lihtne vastus. Need hullud on vahel ikka nii lahedad.
Järgmine nädal jagatakse välja teatriauhinnad. Kui te vaatajana teatris käite, siis mida teie teatrist otsite? Kas meie teatrimaastik on piisavalt mitmekesine, et kõigile leidub seal midagi?
Mitmekesisuse üle nüüd küll kurta ei saa. Saab ikka igasuguseid asju näha, kui oskad käia. Mida mina teatrist ootan? Ma olen selle koha pealt vist vanamoodne. Kunst on minu jaoks ikkagi spetsiifiline elu tunnetamise vahend, mida näiteks teadus või inseneeria ei saa mulle anda. Ma ei tea, kui suur on IT maailmas hetkel suurima infomahutavusega mälukaart, aga ma tean, et kunstiline kujund on ikkagi kordades suurema mahutavusega. Miks? Sellepärast, et kunstiline kujund võimaldab mulle edasi anda kogemust, mitte teadmist. Ma vaatan ikkagi mingit põrutavat kogemust.
Parim lause, mida ma kuulnud olen, on see, mis Franz Kafka kunagi ütles: “Kunst on kirves meie hinges jäätunud mere jaoks.” Ja näiteks Raineri Sarneti “Hamletis” ma selle kirvekõma sain – et ma kuulen, et selle jää all on ikkagi kuskil mingi ookean oma tohutute sügavustega…
Kas ei igatse rohkem lavastada?
Praegu mul ei ole lihtsalt ressurssi, ei energilist ega ajalist, sest koolielu on nii mahukaks läinud. Selles mõttes ei igatse ka. Praegu tundub, et ma ei tahagi tihemini lavastada kui kord paari aasta jooksul. Aga ma arvan, et ühel hetkel hakkan jälle. Mul on juba väiksed mõtted ja teatritega ka mõned jutud. Eks näeb, ma ei kiirusta. Pean kogu aeg valikuid tegema, et läbi ei põleks. Multitasking põletab mind väga läbi, see ei tööta minu jaoks. Pean selgelt otsustama: nüüd keskendun sellele, siis sellele.
Kuigi 32. lennu lõpuaktuseni on veel mõned kuud jäänud ja kõne kirjutamiseks on veel aega küll, siis mis on need sõnad, millega te oma lennu tahate siis turvaliste kooliseinte vahelt välja saata?
See on nüüd küll küsimus! (Naerab) Tõenäoliselt selleks hetkeks, kui see aeg kätte jõuab, mõtlen mingid teised sõnad, aga kui praegu proovida… No ma ei tea, ma natuke ikka muretsen nende pärast, sest maailm on nii ärev ja kas nad jaksavad ja saavad hakkama. Ma tahaks neile praegu edasi anda mõtte, et kui sul on ärev aeg, sind valdab hirmuhoog või masendus, tunned ennast nagu mõttetu säga, keegi kritiseerib ja kogu see valu, siis sind aitab see, kui vaatled seda tunnet uudishimuga. Nagu Nietzsche olevat öelnud: “Iga valu on sünnivalu.”
See on väga ilus mõte.
Kultuuriportaali intervjuusari “ID” võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.