Maailma rahvad peaksid vägivalla jutlustamisega olema harjunud, hundimoraali ja džungliseaduse vaimus hõiskavad nii Pevkur, kuri tädi Kallas Euroopa hämaruses kui põlvilisurujate vahva president. Ka alamametnikud kuulutavad, et nad on sündinud naiskiskjateks ja ähvardavad omavalitsusi murdma hakata.
Aga eelmainitud isikud pole maailma mastaabis kõige olulisemad tegijad, pigem vastupidi ja kas nad räägivad kliimast, laste kohitsemisest või jutlustavad totaalset sõda, ei lähe kellelegi nii väga korda. Ah nad seal maailma äärel söövad niikuinii toorest liha ja käivad hülgenahkades ringi, mida targemat sealt tulla saabki.
Ent ei ole üksi ükski maa. Ka ajalooliselt ning militaarselt suurema jalajäljega riigid kalduvad jõukultust edendama ning õige värvika retoorikaga sealjuures, olgu muudega, kuidas on, aga vähemalt Piiblimaa on vaimus meiega ja seda ei olegi nii vähe.
Netanyahu pidas just ajaloolise kõne, milles tsiteeris ameerika ajaloolase Will Duranti raamatut „The Lessons of History”: „Ajalugu tõestab, et kahjuks ei ole Jeesus Kristusel mingit eelist Tšingis-khaani ees. Sest kui oled piisavalt tugev, halastamatu ja võimas — võidab kurjus headuse.”
Meie usume ajalooteadust või kuidagi nii. Ärgem pöörakem mingit tähelepanu sellele, et Jeesuse õpetust tänapäevani jõhkralt moonutatakse, khaanide niivõrd kuivõrd sisukat juttu ei mäleta aga enam keegi.
Kes teab, mis ta sellega öelda tahtis, ehk kasutas Netanyahu seda argumendina USA ja Iisraeli Iraani-vastase sõjalise erioperatsiooni kaitseks, võib-olla õigustas kurjade mullade sepitsusi või rõhutas hoopis, et moraalsus ilma sõjalise jõuta ei taga ellujäämist.
Ma muidugi jään eriarvamusele, sest olen märganud, et amoraalsus koos suure karvase rusikaga ei taga samuti ellujäämist, sellest räägivad mafioosode eriti uhked hauakivid ning Stalini poolt mõrvatud kommunistide rohtunud kalmukünkad. Revolutsioonilised madrused ei sure vanadussurma.
Minusugust patsifisti muidugi ei maksa kuulata, võib vabalt olla rahvavaenlane või kahjur. Samas, kui hea sõnum tuleb Piiblimaalt ja kõige kõrgemalt tasandilt, siis on sellega kõik öeldud, tõde on lõplik ning iga vastuargument on antisemistism või midagi veel hullemat. Kes ei tea, siis olgu lisatud, et antisemitism on väga paha, sest antisemiidid võivad muutuda vägivaldseks.
Viimasel ajal on palju räägitud kristlikust sionismist, isegi meie paepealsel maal. Rick Wiles kirjeldas kristlikku sionismi kunagi kui ketserlikku ususekti, milles Kristuse asemel kummardatakse Piiblimaa agressiivset poliitikat. Vaesed kristlikud sionistid, kas nad peavad uute arengute valguses oma pühakotta Tšingis-khaani ikooni riputama ja Duranti raamatu väikeste prohvetite hulka smuugeldama?
Olgu nende õnnetutega kuidas on, aga mõned tegelased on otse raevus. Iraani välisminister Araghchi nimetas seda „avalikuks põlguseks Jeesuse Kristuse vastu.” Petlemma palestiinlasest luteriusu pastor, sisuliselt meie mees, Munther Isaac ütles, et see on solvav mitmel tasandil — siin mitte ainult ei võrrelda Jeesust Tšingis-khaaniga, vaid viidatakse ka sellele, et Jeesuse tee on naiivne ja „jõud on õigus”.
MAGA mõõkhambulised mõjuisikud ründasid samuti Netanyahut, mis on muidugi irooniline arvestades seda, kui kramplikult ja püüdlikult on suur N üritanud kristlike konservatiivide toetust võita. Joshua Haymes kirjutas Xis: „Iga rahvas, kes teotab Jeesuse Kristuse nime, ei ole liitlane, kaugeltki siis meie “suurim liitlane”. Kristus on kuningas.”
Mingis mõttes on kurikaval Durant, kelle tsitaadist pahandus alguse sai, ise ka ameeriklane ja siin on ilmselgelt tegu jagatud vastutusega. Ma olen kindel, et khaani nimi ei ole jutuks võetud ilma kaalumise ja kalkuleerimiseta. Kõik on hästi läbi mõeldud, lähenemine on otse teaduslik.
Mõned eksperdid väidavad, et iga 200. mees maailmas on Tšingis-khaani sugulane. Veri on paksem kui vesi. Ja kui kõrge Piiblimaa ametlik, kelle valduses on Valge Maja võtmed, kinnitab teadusele viidates, et sinu maniakaalne sugulane on tegelikult lahe tüüp, siis läheb tuju kohe heaks.
Allakirjutanu on ka ilma geeniteaduseta veendunud, et ta on Jeesuse sugulane. Siit see tuleb, et khaani lähemate ja ka kaugemate sugulastega tuleb vahel ette nii müksatoni kui häkatoni. Selge see, et kellegi tuleb vahel lõust lamedaks tampida, nii siin Kalevipoja- ja Pärdimaal kui kaugel Piiblimaal, see on elu nõue.
Aga kui muud tegevust enam ei ole, kui päevast päeva khaani sugulastel karvu kitkuda ja hambaid harvendada, hakkab lõpuks ka viimasel puitpeal igav. Ütlen ausalt, see Hormuzi väinas pusserdamine hakkab juba ära tüütama. Ei ole seal ägedaid tüüpe, midagi ei juhtu, ukrainlased vähemalt mõtlesid välja kangelaslenduri, ei mäletagi oli ta nimi Fantoom või mis. Igal juhul oli huvitav.
Tšingis-khaani teema on toonud küll elevust, aga sõjaline erioperatsioon ise on ikkagi uimane. Kui mängus on Piiblimaa parimad pojad, hullud mullad, täielikud maniakid ja Ameerika impeeriumi emalaevad, siis tahaks korralikku tulevärki, mitte intellektuaalset dispuuti, Durant nii ja khaan naa. Asendustegevus, muud ma ei ütle.
Aga kui kõrbenurka kuidagi puhtaks ei saa, siis ei jäägi muud üle kui ohkida ja ajalooraamatutes sonkida, ehk leiab vähemalt siit midagi põnevat. „The Lessons of History” ilmus 1968. aastal ja oli Will ja Ariel Duranti ühine teos, mis on kokkuvõte nende nelja aastakümne tööst tsivilisatsiooni ajaloo uurimisel.
Populaarsust koguv tsitaat on huvitav, aga kogu mammutteos ise on paras savi. Duranti loomingulise kollektiivi jaoks oli ajalugu julgustav meenutus loovatest hingedest, kus „tuhanded pühakud, riigimehed, leiutajad, teadlased, poeedid ja filosoofid edasi elavad.”
Mis neist leiutajatest ja filosoofidest kasu on, kui keegi ei suuda välja mõelda pommi, mis mullade ühe laksuga uimaseks lööks. Ajaloo lõpust on ehk natuke vara rääkida, aga ajaloo kvaliteediga on küll tõsiseid probleeme.
Isegi khaani ja tema kullast hordi peale ei saa kindel olla. Möllab mis ta möllab, ühel heal päeval kaob nagu kevadine lumi. Hävitab Samarkandi, Mervi ja Nishapuri täielikult, Mervis tapab heast peast üle miljoni inimese maha, aga aeg läheb ja pärast pole Kohilas tema-nimelist tänavatki.
Kus on siin rahvusvaheline õigus? Kui me ei taha lõpetada järjekordse naftasõja põrutada saanud ohvritena naisametnikest kiskjate toidulaual, siis tuleb valida Sven Sildnik Riigikokku. Ellujäämise küsimuses ei saa teha mingeid kompromisse. Vali paberil, vali õigel päeval, vali elu!
( : ) kivisildnik,
Sisepaguluses 21.03.2026