Lihakaupmees hakkas just üht poodi tulnud koera välja ajama, kui märkas tal suus rahatähte ja kirja:

“Kilo kaelakarbonaadi, palun!”

Annabki koerale nõutud kauba ja võtab raha. Koer lahkub.

See kõik tundub kaupmehele nii müstiline, et ta järgneb koerale, et näha, mis edasi saab.

Vaatab, kuidas koer foori taga rohelist tuld ootab ja siis, olles vaadanud vasakule ja paremale, ületab sõidutee ja läheb bussipeatusse, kus ta uurib sõiduplaani ja istub pingi kõrvale.

Kui buss saabub, vaatab ta esmalt selle numbrit, siis siseneb.

Mees järgneb talle tummakslöödult.

Buss suundub eeslinna.

Koer naudib aknast avanevat vaadet, lõpuks vajutab käpaga stopp-nuppu ja väljub ning jalutab ühe maja juurde.

Seal paneb ta kandekoti maha, võtab hoogu ja jookseb suure prantsatusega vastu välisust. Veel mitu korda, aga vastust ei tule.

Siis läheb ta maja taha ja kriibib seal aknaklaasi ning naaseb välisuksele.

Suur turske mees avabki ukse ja kukub koera sõimama.

Kaupmees tormab sinna ja käratab mehele, et mida paganat sa teed, koer on ju täielik geenius?!

“Jajah, geenius – juba teist korda sel nädalal unustas võtme koju!!!”