Unt loodab, et tema raamat paneb lapsi mõistma, et iga tegu mõjutab ümbritsevat maailma. “Ma kõigepealt tahaksin, et see paneks väiksema lugeja tegema asju täie südamega, et need poole südamega tehtud asjad tavaliselt mitte kuhugi ei vii,” ütles ta.

Tema loo keskne mõte on seotud tagajärgede mõistmisega. Autori sõnul võib see mõte mõjuda vanematele lugejatele isegi kurvalt, sest vahel võib maailma käekäik sõltuda üksikute inimeste otsustest. Samas rõhutas ta, et raamatu peategelane oskab oma vigu parandada.

Unt püüab vältida otsest õpetamist. Selle asemel peidab ta sõnumi loo sisse, et see ei mõjuks moraliseerimisena. Samal ajal kasutab autor loo jutustamisel ka pinget. “Eks natuke hirmutamist kulub ka ära,” märkis ta, tuues näiteks olukorra, kus tegelane mõtleb võimalusele, et teda võib tabada sama saatus nagu Prantsuse kuningannat Marie Antoinette’i. “Natuke sellist piitsa ja präänikut vaheldumisi.”

Autori sõnul on tänapäeva laste lugemisharjumused muutunud ning see mõjutab ka raamatute vormi. “Ma kirjutan oma lasteraamatud ikkagi väga lühikesed, võrreldes sellega, mida mina omal ajal lugesin,” ütles ta. Tema tähelepaneku järgi eelistavad noored lugejad tihedama sisuga teksti ja vähem kirjeldusi.

Raamatu idee sai alguse päriselulisest olukorrast, kui Undi tütar pidi kooli jaoks täitma geograafia kontuurkaarti. Kui ta hiljem kaarti vaatas, olid mitmed objektid valesse kohta märgitud. “Kõik need objektid olid umbes sentimeeter kursilt kõrvale kaldunud,” kirjeldas ta. See pani autorit mõtlema, mis juhtuks, kui maailm tõesti muutuks.

“Siis me hakkasimegi rääkima, et aga mõtle, mis siis saab, et ühel hetkel sina muudkui jagad oma puid ja maid, kuidas jumal juhatab ja järgmisel hetkel ongi nii, et seal, kus kunagi oli mägi, on nüüd soo,” rääkis ta.

Unt kasutab kirjutamisel sageli oma laste abi. Kui lugu jääb toppama, küsib ta neilt küsimuse ja kasutab vastuseks saadud esimest emotsiooni. Autori sõnul aitab just spontaanne reaktsioon lugu edasi arendada. Samuti peab ta oluliseks, et teose lõpp oleks enne kirjutamist teada. “Mul on vaja lõpulauset. Kui see on olemas, siis on kõik hästi.”

Raamatu illustratsioonid on samuti Undi enda tehtud. Tema sõnul valmib raamat alati samas järjekorras: kõigepealt kirjutab ta loo ja alles seejärel joonistab pildid. Mõlemad protsessid võivad autori sõnul olla võrdselt keerulised. “Kohati tundub, et joonistamine on jälle raskem, siis jälle, et kirjutamine on raskem,” märkis ta.