Valimisaastale vastu minnes toob Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Martin Helme välja kolm suuremat valdkonda, mis vajavad väga julget ja otsustavat ümbertegemist – need on majandus, rahvuslus ja sisserände peatamine.
Aasta pärast on parlamendivalimised ja juba suve lõpus presidendivalimised. See paneb kogu poliitilisele elule suure närvilisuse ja tõmblemise templi. Samal ajal on maailmapoliitikas nii suured ja kiired muutused, et me isegi ei jõua neid kõiki läbi seedida. Samal ajal hoiab Eestis võimust kümne küünega kinni kamp, kelle toetus rahva hulgas on enneolematult väike ja kelle võime kõige elementaarsemat valitsemisvõimekust näidata on sama väike. EKRE on selle keskel kõige kindlam ja turvalisem poliitiline valik.
Valitsus ja teda toetav propagandatööstus ehk peavoolumeedia üritavad maalida rahvale pilti mürinal kasvavast majandusest, „kõigi aegade suurimast” maksulangetusest ja „kindlates kätes” riigikaitsest. Tegelikkus on vastupidine – inimesed näevad oma silmaga, et majanduskasvu pole, maksud ja hinnad on aastaid kestnud maksutõusude järel aegade kõrgeimad ning müüt Reformierakonna kangelaslikust pingutusest riigikaitse edendamisel ajab korraga nutma ja naerma.
Valitsus räägib valesid
Valitsus räägib tuima näoga ilmseid läbinähtavaid valesid, näiteks et Eestis on elekter odavam kui Soomes või et venekeelsete hulk riigis on rekordmadal.
Loomulikult naeravad terve mõistusega inimesed sellise jampsi välja ning valitsus teab seda. Et klammerduda oma võimu ja rahvalt röövitava raha külge, hoitakse meil endiselt käigus e-valimisi ning surutakse läbi tsensuuriseadusi ehk „vihakõne keelustamist”.
Eesti on justkui viimase vindini pinges ooteseisundis, teadmata, mida teha või kuidas olla. Inimesed mõistavad, et see, mis praegu toimub, ei saa jätkuda.
Nad mõistavad, et muutused tulevad nagunii. Aga et liberaalne propaganda on aastaid inimestele pähe tagunud, et ükskõik kui halb on, ükskõik kui väga muutust tahetakse, EKREt toetada ei tohi, siis suunatakse inimesed taas võltslahenduste juurde! Ärge minge liimile!
EKRE-vastane retoorika on aegade jooksul muutunud. Oli aeg kunagi kümme aastat tagasi, kui meid süüdistati russofoobias. Noh, et liiga rahvuslikud ja ei oska hinnata seda, et Eesti ei ole ainult eestlaste riik, siin on ka palju muukeelseid, ja üleüldse, head (majandus)suhted naabritega on ka olulised.
Mäletate, kuidas Urmas Paet käis Moskvas piirilepingut sõlmimas, Kersti Kaljulaid Kremlis Putiniga kohvitas või Paet ja Mihkelson nõudsid kiiremas korras viisavabadust Venemaaga. Siis oli EKRE paha, venelased head. Aga ehtorwellilikus maneeris keerati jutt mõni aasta hiljem pea peale. EKREt süüdistasid kremlimeelsuses inimesed, kes äsja olid ise olnud varjamatult kremlimeelsed. Liberaalidest said üleöö kõige vihasemad venevastased. Kahjuks mitte eestimeelsed, sinimustvalge asemel võeti enda lipuks sinikollane.
Liberaalne leer on läbi kukkunud
Meie, ekrekad oleme eesti rahvuslased, suveränistid ja vaatame igat probleemi ning küsimust Eesti huvidest lähtuvalt. See liberaale ei kõiguta, nende peamine modus operandi on valetada, laimata, sildistada. Kui keegi ei võta enam nende valesid ja silte tõsiselt, keegi ei usu enam hüsteerilisi röögatusi, et EKRE vaenab arste või solvab meie sõjaväelasi, siis alati jääb umbmäärane etteheide sobimatust retoorikast.
Mitte sellisest, nagu on näiteks Jürgen Ligil või Margus Tsahknal või Juku-Kallel või Kaja Kallasel. Näiteid nad tuua ei oska, aga midagi selle EKRE retoorikaga ikkagi on valesti, seda nad teavad.
Tõde on see, et Eestis on tänane liberaalne leer kõiges hävitavalt ja häbiväärselt läbi kukkunud ning selle tagajärjel kannatab suur osa rahvast viletust. Sinna leeri tuleb tingimata arvestada lisaks Reformierakonnale ja Eesti 200-le sotsid, kes osalesid igas maksutõusus ja on kaassüüdlased meie tänases kõrges elektri hinnas.
Kurb tõsiasi on seegi, et meedia esitletav peamine alternatiiv – Isamaa ja Keskerakond – ei muuda põhimõttelist kurssi, vaid teevad arglikke katseid kosmeetilisteks parandusteks. Näeme seda praegu Tallinnas või Tartus kohalikul tasemel.
Just sellepärast teevad meedia ja süvariik meeleheitlikke pingutusi EKRE laimamiseks, lõhkumiseks, meie algatuste ja plaanide mahavaikimiseks, et valija, kes saab väga hästi aru, et nii edasi ei saa, mitte mingil juhul ei pöörduks ainsa poliitilise jõu poole Eestis, kes tahab ja suudab tuua tegeliku muutuse.
Muutusi vajame me aga väga!
Valimistele vastu minnes toon ma välja kolm suurt valdkonda, mis vajavad väga julget ja otsustavat ümbertegemist.
Pöörame majanduse kasvule
Esiteks loomulikult majandus. Eestis on palgad ja pensionid küll kasvanud, kuid viimased viis aastat on palgakasv olnud väiksem kui hinnatõus ehk inflatsioon. See tähendab, et inimesed on tegelikult vaesemad, kui nad olid siis, kui EKRE viimati valitsuses oli.
Kui tahetakse uuesti rikkamaks saada, on lahendus lihtne: EKRE tuleb uuesti võimule tuua! Palgad hakkavad (inflatsioonist kiiremini) kasvama, kui majandus kiiresti kasvab. See saab võimalikuks ainult juhul, kui toome elektri hinna otsustavalt alla.
Põlevkivijaamad tuleb uuesti täistuuridel käima panna, et elektrit oleks turul üle nõudluse, see lööb hinna alla. CO2 maks tuleb lõpetada, rohepöörde vale on kokku kukkunud ja koos sellega rohemajanduse ulm. Eesti peab lahkuma tänaselt elektribörsilt, mis teenib ainult spekulante, ja kehtestama mõistliku hinnastamise süsteemi.
Subsiidiumid tuulikutele ja päikeseparkidele tuleb täielikult lõpetada: saagu turutingimustes hakkama. Võrgu stabiliseerimiskulusid ei pea kandma tarbija, vaid see kulu tuleb viia nende elektritootjate hinnakomponendiks, kes võrku destabiliseerivad.
Riiklikke makse ja lõive põlevkivielektri tootmisel tuleb vähendada või need üldse kaotada. Samuti peame otsustavalt vähendama võrgu- ja liitumistasusid. Seda tehes saame oma majandusele ja inimestele elektri hinna, mis on samas suurusjärgus nagu enne energiakriisi.
Koos sellega saame tööstuse tagasituleku, konkurentsivõimelise ekspordi, kõrgepalgalised töökohad ning korralikud maksutulud. See pole raketiteadus.
Meie kaitseme rahvusriiki
Teiseks tuleb otsustavalt kaitsta eestlust ja Eestit kui rahvusriiki. Just selle tõttu tõi EKRE parlamenti eelnõu, mis nägi ette, et avalikel hoonetel lehviks alati ainult Eesti lipp. Mitte vikerkaarelipud, mitte Ukraina või mõne muu riigi oma. Meie enda sinimustvalge. Peame oma lipu üle uhked olema ja seda kõrgel lehvimas hoidma.
Rahvusriik eeldab aga rahvast! Meil on liberaalide perepoliitika tulemusel (ära võetud lastetoetused, ära võetud abikaasade ja laste maksusoodustused, ära võetud huviringitoetused, ära võetud koduse ema tervisekindlustus, juurde pandud automaks) katastroofiline sündimuse langus.
Tänase sündimuse jätkudes on kahe põlvkonna ehk poole sajandi pärast eestlasi vähem kui pool miljonit. See tähendab meie lõppu riigi ja rahvana. Meil on rahvana mõni aasta, et vabalangus peatada ning kasvuks pöörata. See omakorda tähendab, et kogu ühiskond peab seadma pere loomise, laste saamise ning kasvatamise keskseks eesmärgiks nii rahaliselt kui kultuuriliselt.
Peame tingimata muutma noortel peredel oma kodu saamine lihtsamaks ja odavamaks, peame toetama rahaga laste kasvatamist, peame tagama kodulähedase kooli ja lasteaia, taskukohase huviringi.
Aga selle kõrval tuleb mõista, et kõige olulisemad on ikkagi kultuur ja identiteet, hoiakud, mis toetavad pere loomist, idealiseerivad emadust ja isadust.
Just sellepärast peab EKRE kultuurisõja võitlusi. Pole lootustki, et me pööraksime oma demograafilise olukorra ümber, kui jätkub tänane ametlik agressiivne riiklik propaganda LGBTQ ideoloogia juurutamiseks.
Äärmuslik ja väärastunud ideoloogia tuleb otsustavalt kõrvale lükata ning riiklikult tuleb asuda ellu rakendama hoopis „saagu kaks miljonit eestlast!” programmi. Selle osaks on homo- ja transideoloogia asendamine traditsioonilist, paljulapselist perekonda toetava ja edendava maailmapildiga, selle arendamine lasteaiast doktoriõppeni, ajakirjandusest kohaliku omavalitsuseni, riigiasutustest MTÜdeni.
Just seetõttu peame tühistama pervopakti ehk Istanbuli konventsiooni, just selle pärast saatma laiali võrdõigusvoliniku kontori, võtma ära rahastuse LGBT-ühingutelt ja inimõiguste keskustelt ning andma selle raha pereväärtusi edendavatele ja propageerivatele kodanikualgatustele.
EKRE on siin võitluses ainus, kellele saab loota. Liberaalid-sotsialistid võitlevad mõistlikust ja normaalsust tagasi toova tegevuskava vastu viimse veretilgani. Nagu nägime Istanbuli konventsiooni denonsseerimise hääletusel Riigikogus, siis Isamaa ja Keskerakond kultuurisõjas rivvi ei astu. Loodame vähemalt, et nad meid takistama ei hakka.
Eestlane ei pea andma ruumi sissetulijatele
Ja kolmandaks. Rahvusriigi kaitsmine tähendab ka radikaalset muutust migratsioonipoliitikas.
Kordame: ainus sisseränne, mida Eesti vajab, on eestlaste tagasiränne! Praegune valitsus toob riiki piiramatus koguses odavtööjõudu eelkõige venekeelsetest piirkondadest endise Nõukogude Liidu aladelt. Valitsuse plaan korraga venestab jõuliselt Eestit ja teeb meie töötajaid vaesemaks. See poliitika tuleb pöörata täpselt vastupidiseks.
2023. aasta valimistel ütles EKRE, et meil tuleb päästa Eesti. Täna teame, et e-valimiste võltsingu tulemusel tõsteti võimule hoopis Eesti hävitajad. Meie ülesanne on jätkuvalt päästa Eesti. Päästa meie rahvus välja suremisest, välja vahetamisest, vaesusest, väärastamistest, võõrastest lippudest ja lõputust korruptsioonist.
Me oleme tipp-poliitikas olnud kaua. Oleme üle elanud kõik tormid, tagasilöögid ja reetmised ning neist tugevamana läbi tulnud.
Meie teame, mida Eesti jaoks teha tuleb, ja meie teame, kuidas seda teha. Meil on olemas inimesed, kes tahavad ja oskavad. Nüüd on valijate asi koonduda ainsa tõelise konservatiivse ja eestimeelse jõu taha.
Aeg on tõsta EKRE võimule! Asume tööle!
Martin Helme, eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees