Eelmise aasta lõpus lugesin Voldemar Panso jutukogumikku “Naljakas inimene”, mis tähistas läinud aastal ka 60. ilmumisaastapäeva. Selle raamatu ühes peatükis söövad tegelased koorega kartuleid, kaalikat ja soolast suitsupekki ühes pläustiga. Aga mis see pläust õigupoolest on?

Viidatud raamatus mõeldakse pläusti all sousti, ent pläust võib kõnekeeles olla ka mistahes vedel või püdel toit, sageli näiteks kaste või mõni eri komponentidest kokku segatud hoidis. Nagu viitab lause “Muidu keedan endiselt letšolaadseid pläuste ja õunamoosi” või lause “…salatid, moosid, kompotid, pläustid ja muud nutikad meistriteosed”.

Samuti nimetatakse pläustiks midagi, mis on kõneleja hinnangul omadustelt kehv, ebakvaliteetne või mõttetu. See võib olla toit, muusikapala, film või muu taoline. Näiteks lauses “Raadiost tuleb rock’n’roll’i asemel mingi jõuetu pläust, kus puudub kirg ja meloodia”. Lisaks on pläust rumalaks või sisutuks peetav, lahmiv jutt, nagu lauses “Taavi pani eile ikka mõnusat pläusti”. 2025. aasta detsembris kasutati “Pealtnägijas” ka sõna AI-pläust, viitamaks tehisaru loodud lühikestele, meelelahutuslikele ja jaburatele videotele, mis ringlevad sotsiaalmeedias. Samas võib pläust esineda ka positiivses kasutuses. Näiteks lauses “Maitseb see pläust igal juhul hästi”.

Infot pläusti päritolu kohta aga keeleallikates eriti ei esine. Kui uurisin Google’i tehisarult Gemini, kust tuleb sõna pläust, siis arvas ta, et tegu on onomatopoeetilise sõnaga, mis matkib häält, mida teeb miski pehme või vedel, kui maha kukub. Sarnase kõlaga on ka sõnad plöga või plärts. Lisaks arvab tehisaru, et eesti murretes ja sugulaskeeltes levib veel sarnaste häälikutega algavaid sõnu, mis millegi pehmust väljendavad. Murrete sõnaraamatus pläusti ei esine, küll aga plöga ja pläda. Ülal viidatud Panso raamatu tegelane, kes pläusti serveeris, kõneleb samuti Hiiu murret.

Seega mine võta kinni – ehkki sageli ajab tehisaru pläusti, siis pläusti kohta annab päris loogilise selgituse. Soovin kõigile kuulajatele lauale maitsvaid pläuste!