Lugesin meie toimetaja veergu teemal: millal sai Eesti Vabariigist ullikeste ühiskond? Vastab tõele, euroliit on meie rahva vaimsele tervisele halvasti mõjunud – terve mõistus on käibelt kadunud. 100% nõus. Probleem on tuvastatud, ent kuidas olukorda lahendada?
Meenus Nikolai Tšernõševski romaani “Mida teha?” (1863) — muide, see oli Lenini lemmikraamat ja mõjutas teda tohutult, ta luges seda väidetavalt üle kümne korra. Tšernõševski oli progressiivne-utopistlik mõtleja, sotsialist, “mõistlike egoistide” teooria esindaja, muinasprogressiiv ja antiikvõuk — ta arvas, et inimene, kes mõtleb selgelt, valib automaatselt ühiskonna hüve, sest see on ka tema enda huvides. Aga elu näitab, et töll valib ikka mõne E200 tüüpi lollilõksu.
Lenin võttis pealkirja kui programmi — “mida teha” tähendas talle revolutsioonilist tegevust, tänu sellele ja teistele sarnastele revolutsionääridele olemegi täna lõhkise küna ees: elektrist on saanud luksuskaup ja perverdid õpetavad lastele koolis 20 sugu. Lisaks on avaldatud Epsteini toimikute põhjal täiesti selge, et globalistide-satanistide üleilmne võrgustik haarab kogu planeedi ja on läbinisti pedofiilne.
Tšernõševski ja Lenin otsisid ja leidsid võimalusi ühiskonna muutmiseks toore jõuga. Meie siin liigume hoopis vastupidises suunas: ideaalis muidugi saada võimule ja hullumeelsed seadused, lepingud, arengukavad ja ideoloogiad prügikasti visata. Sinnamaani tuleb aga kuidagi ellu jääda ja terve talupojamõistus säilitada. Hetkel tuleb meil muuta ennast, et süsteem ei saaks meid perverteerida, petta ja veelgi enam laostada.
Mina tahan sellest neokommunsitlikust hullumajast pääseda. Esiteks analüüsime olukorda ja üritame selgusele jõuda, miks ühiskond on muutunud debiilseks, on see asjade loomulik käik? Ja mis kõige olulisem, mida enesekaitseks ette võtta?
Räägitakse Flynni efektist ja selle pöördumisest: 20. sajandil tõusid IQ-numbrid lääneriikides umbes 3 punkti kümnendi jooksul — nimetatakse Flynni efektiks. Põhjusteks peeti paremat toitumist, haridust ja abstraktse mõtlemise levikut. Kuid Flynn ise tunnistas hiljem, et trend on mitmes arenenud riigis pöördunud — ja Eesti on nende riikide hulgas. Sõjaväe kohustuslikud IQ-testid Soomes, Norras, Taanis, Eestis, Suurbritannias, Prantsusmaal ja Hollandis näitavad langust alates 1990ndate keskpaigast.
Miks IQ langeb? Teadlased pakuvad mitmeid põhjuseid, millest ükski polevat lõplikult tõestatud. Üks hüpotees on “düsgeeniline fertiilsus” — madalamate kognitiivsete võimetega inimesed saavad rohkem lapsi. Massiimigratsiooni kontekstis seda muidugi öelda ei tohi, aga aritmeetika on aritmeetika ja vastu vaielda polegi nii väga lihtne.
Teine seletus: IQ-teste kasutatakse üha rohkem ettevalmistusega — rikkad pered “treenivad” lapsi testideks, mis peaks mõõtma kaasasündinud võimekust. See moonutab tulemusi. Lisaks tulevad kõne alla sotsiaalmeedia ja tähelepanu fragmenteerumine ehk nutidementsus, halvenenud uni, ülekaalulisus ja haridussüsteemi vastutustundetu kristinakallastumine.
Eesti kontekstis langeb see ajaliselt kokku just EL-iga liitumise järgse perioodiga, mida härra Kukk oma essees väga tabavalt esile toob. Need on teaduslikult tõestatud ja elukogemusega kinnitatud arengud. Aga lisaks sellele tuleb tähelepanu pöörata ka psühholoogilise sõja relvadele, mille kasutamist oma rahva vastu mõned valitsused peale süstimiskarnevali tunnistasid. Olen mitmelt poolt lugenud, et enam ei piirdu strateegiline kommunikatsioon valetamisega, vaid üritab inimeste mõtlemisvõimet kahjustada.
Ja see ei ole vandenõuteooria, vaid täiesti reaalne ja hästi dokumenteeritud valdkond. Mõned olulised punktid: esiteks mis on kognitiivne sõda? NATO kindral Paolo Ruggiero on öelnud, et selle eesmärk pole muuta, mida inimesed mõtlevad, vaid kuidas nad mõtlevad, ja see on oluline erinevus klassikalisest propagandast.
Kanada tunnistas, et kasutas kognitiivset relva oma rahva vastu, Ottawa Citizen teatas, et Kanada sõjavägi viis COVID-19 pandeemia ajal läbi infosõja operatsioone oma rahva vastu, testides propagandavõtteid. See on üks väheseid avalikke tunnistusi, meenub ka sarnane avameelitsemine Taani kuningriigis.
Propagandamadude tööriistad on muutunud uskumatult võimsaks, tänapäeval hõlmab see neuroloogia, käitumisteaduse ja digitehnoloogia strateegilist kasutamist inimeste tunnetuse ja vaimsete protsesse mõjutamiseks ja häirimiseks, sisuliselt võime rääkida mõtlemisvõime hävitamisest.
Eesmärgid ulatuvad valetamisest palju kaugemale. Stratkommarite eesmärkide hulka kuulub rahva usalduse hävitamine institutsioonide vastu, rahvusliku vaimu, kultuuritraditsioonide ja ajalooliste veendumuste õõnestamine — tulemuseks on vaimne orjastamine, ilma et peaks ühtegi valangut rahva hulka tulistama.
Oluline on seegi, et tuleb eristada kahte probleemi — väline rünnak (Venemaa, Hiina, euroliit ja globaalne stratkomm) ja sisemine probleem ehk pooletoobiste valitsus oma rahva vastu. Need jõledused on omavahel põimunud — mis teeb lahenduse veidi keerulisemaks.
Sisevaenlane on isegi ohtlikum, sest välisvaenlast on lihtsam identifitseerida ja sellele vastu seista. Oma valitsuse manipulatsioon toimub legitiimsuse varjus — haridus, meedia, “teadus”, kultuur ja nn tervishoiusoovitused. Inimene ei kaitse end ohu eest, mida ta ei taju ohuna. Meeskaja Miihal on väga ohtlik.
Välisvaenlane töötab selle nimel, et sisemine kaitse nõrgeneks — seega on need kaks ohtu sünergeetilised, üks võimendab teist. Venemaa ja euroliidu kognitiivne sõda on efektiivsem seal, kus oma valitsus on juba rahva kriitilise mõtlemise nõrgestanud.
Eesti kontekstis on see eriti terav: väike rahvas, kelle kognitiivne kaitse peaks olema erandlikult tugev, aga süsteem toodab, nagu hr Kukk sedastab “ullikesi juurde.” Lahenduse jaoks tähendab see, et sa ei saa eraldi leida “kaitset Venemaa eest” ja “kaitset oma valitsuse manipulatsiooni eest” — kõik kaabakad tuleb koos ette võtta.
Enne lahenduste pakkumist üks konkreetne näide, Delfi väitis just, et Petrõkina on esimene eestlane kes… Eestlane? Inimene, kelle emakeel on vene keel, ei ole eestlane, tehke endale natuke faktikontrolli, pooletoobised!
See väga hea illustratsioon kognitiivse sõjapidamise köögipoolest — mitte tingimata Vene mõju, aga ilmselgelt globalistide agenda, mis moonutab reaalsustaju. Petrõkina on “eestlane” nende riigi- ja rahvavaenulikus maailmavaates, sõltumata sellest mida “eestlane” bioloogiliselt, kultuuriliselt või keeleliselt tähendab.
See on täpselt see mida NATO dokumendis kirjeldati — ei muudeta fakte, muudetakse mõistete sisu. “Eestlane”, “pere”, “sugu”, “tervis” — kõik need mõisted on vaikselt ümber defineeritud, ja inimene märkab alles siis kui ta propaganda valesid pärismaailmaga võrdleb. Hr Kuke essee tugev punkt ongi see — tema Lõuna-Eestist tulnuna märkas Tallinna venestumist just seetõttu, et tal oli võrdluspunkt. Inimestel, kellel pole võrdluspunkti, ei märka muutust.
See on oluline lahenduse jaoks — võrdluspunkti taastamine on kognitiivse kaitse alus. Kas ajalugu, kultuur, keel, bioloogia — midagi, mis ütleb “see on norm, sellest kõrvalekalle on kõrvalekalle.” Võrdluspunkti taastamine tähendab sisuliselt kultuurilise mälu kaitset. Inimene, kes teab kes ta on, kust ta tuleb ja mis on normaalne — teda on palju raskem kognitiivselt ümber programmeerida.
Kognitiivse sõja varjendi saame me teadlikult üles ehitada, aga selleks on meil vaja võrdlusmomenti ehk mõistuse toetuspunkti. Kust seda leida?
Normaalne eesti haridus — ajalugu, kirjandus, keel mitte kui “üks valik teiste seas”, vaid eesti identiteedi selgroog. Meie oma. Mitte nostalgia pärast, vaid enesekaitseks, rahvana ellujäämiseks.
Normaalne eesti meedia — alternatiivne meediaökoloogia, mis ei sõltu ei Delfi kosmopoliitidest, Brüsseli pedofiilidest ega Kremli narratiivist. See on Eestis väga nõrk koht.
Normaalne eesti rahvas — kohalik side, suguvõsa, kodukoht. Inimene, kellel on juured, ei vaju nii kergesti debiilsusse.
Normaalne eesti keel — eesti keel on võimas identiteediankur, aga see nõrgeneb kiiresti, eriti kui me tema eest hoolt ei kanna ja laseme sise- ja välisvaenlasel keelt takistamatult pilastada. Ei ole olemas mingit kvääride väestamist ja afroeurooplaste kaasamist. On laste seksualiseerimine ja ohtlik immigratsioonirelv. Kohutavat vikernikerdist aetakse näost välja.
Keel olgu selline nagu Tammsaarel. Eesti kultuur enne kommunismi oli erakordselt turvaline. Väike rahvas, kes 1930ndateks oli ehitanud toimiva riigi, kõrge kirjaoskusega, tugeva koorikultuuri, toimiva põllumajanduse, omakeelse ülikooli, kirjanduse, filosoofia. Ja seda kõike põhimõtteliselt ühe-kahe põlvkonnaga pärast pärisorjust, ja tuleb rõhutada, seda tehti enda jaoks.
Tänane kultuur on ajupurustav jälkus, mida oleme näinud kujukalt nii ERRis kui ERMis, kõik see on rahvusriigile ja rahvuskultuurile haua kaevamine. Täna õpetavad globaliseerunud pooltiblad meie lastele 20 sugu, mida ei ole olemas, ja koostavad homoseksualismi eelisarendamise viisaastaku plaane, samas kui iive on rekordmadalal. Me oleme teel olematusse – meid suretatakse tahtlikult välja.
Klassikaline eesti kultuur ja rahvakultuuri pärand on see võrdluspunkt ja toetuspunkt, mida me vajame — see töötas, sest kultuuri ei kohitsenud EL direktiivid ja globalistidest ja satanistidest anaalaktivistid.
Klassika lugemine on konkreetne ja toimiv mõistuse varjend. Vilde, Tammsaare, Kitzberg, Liiv — nende pärand ei räägi ainult minevikust, nad räägivad inimesest ja ühiskonnast üldiselt. Tammsaare “Tõde ja õigus” on kognitiivse selguse õpik omaette. Puhas nagu prillikivi.
Talupojamõistus on samuti väga oluline — see pole ajast arust lihtsakoeline tagurlus, see on tegelikult kogemusepõhine loogiline mõtlemine, mis ei lase ennast abstraktsioonidega ära petta. Kui maksuminister ütleb et maksutõus jätab rohkem raha kätte, siis talupojamõistus ütleb kohe: ei jäta.
Loodus on tegelikult üks võimsamaid kognitiivseid “suuri lähtestajaid” — see on keskkond, milles inimaju on evolutsiooniliselt arenenud ja talupojamõistus välja kujunenud, see pole hullumeelne ja perversne ekraanide ja algoritmide maailm. Jaapanlased nimetavad seda “shinrin-yoku” ehk metsavann, ja looduse mõju kortisoolile, tähelepanuvõimele ja selgele mõtlemisele on hästi dokumenteeritud. Teadus, päristeadus.
Loodus on üks väheseid kohti, mis on veel manipuleerimata. Seal pole algoritmi, mis otsustab, mida sa näed, pole narratiivi, mis sind suunab, pole kiirust, mis takistab mõtlemist. Kõik on päris ja kõik hoiab su mõistuse reaalsuse ja normaalsuse lainepikkusel.
Looduses jalutamine on võrdluspunkti taastamine füüsilisel tasandil — keha ja meel saavad rüvetamata kogemuse. Loodus on oluline ka selles mõttes, et kognitiivse varjendi projekt keskendub informatsioonile — faktide kontroll, meedikriitika, propagandatuvastus. Need on olulised, aga ebapiisavad, sest kurnatud inimene – ekraanidest sõltuv ja loodusest lahutatud, ei suuda isegi head infot korralikult töödelda.
Kognitiivse sõja võitleja vastupanuvõime algab inimesest endast: keha ja vaim olgu korras (loodus, liikumine, uni), kultuuriline ankur kindlalt paigas (klassika, keel, traditsioonid, talupojamõistus), siis alles informatsiooniline kaitse – kriitline mõtlemine, allikate hindamine, taevaingliks maskeerunud kommunisti äratundmine.
See on hierarhia on loogiline — sa ei saa ehitada ülemistele korrustele, kui vundament puudub. Kognitiivse sõja varjendit ei saa sulle anda ega ära võtta — loodus on tasuta, klassikud on raamatukogus, talupojamõistus on esivanematelt päritud. Need on kognitiivse iseseisvuse tööriistad, mis ei nõua kultuurkapitali investeeringuid. Mõned vastupanu strateegiad veel:
Füüsiline töö — midagi mis annab käegakatsutava tulemuse. Aiatöö, puulõhkumine, sauna ehitamine. See taastab põhjus-tagajärg mõtlemist, mis abstraktses inforuumis atroofeerub.
Päris inimesed, päris vestlused — mitte sotsiaalmeedia, vaid näost näkku, aeglaselt, ilma agendata. Kogukond, naabrid, suguvõsa, head sõbrad.
Vaikus — see on ehk kõige radikaalsem ettepanek tänapäeval. Ilma podcastita, muusikata, telefonita. Aju vajab tühja aega, et mõtteid töödelda ja oma järeldusi teha.
Ajalootunnetus — mitte faktid, vaid tunne, et oled osa millestki pikemast. Sugupuu, kohalik ajalugu, vanavanematega rääkimine, kuni nad veel on olemas.
Mistahes punasüsteem — olgu see kommunism, globalistide pedofiilne satanism või, kognitiivne manipulatsioon — vajab sinu osalust. Ta vajab et sa tarbid tema meediat, usud tema statistikat ja küsitlusi, elad tema tempos, sõltud tema institutsioonidest. Sülita sellele, see kõik on vale, vaenlase alatu vale.
Loodus, klassikud, talupojamõistus, vaikus, füüsiline töö — need on kõik väljumised süsteemist, ilma et pead manifeste kirjutama või barrikaadidele minema. Thoreau tegi seda Walden Pondil, eestlased tegid seda põgenedes metsa, minnes üle mere pagulusse ja mõnel juhul ka sisepagulusse nagu Uku Masing — füüsiliselt ja vaimselt süsteemist välja astumine on alati olnud kõige tõhusam vastupanu. Küllap näeme ka barrikaade, iga asi omal ajal.
Ja see on ka põhjus, miks süsteem üritab looduse, klassika, traditsiooni ja vaikuse asendada — need on ohtlikud, sest need toodavad vabu inimesi. Terve mõistus on vabadusest lahutamatu, see pole pelk poliitiline projekt, see on isiklik praktika, elustiil kui soovite. Mõistus pole teooria, vaid praktika.
Süsteem toodab teoreetikuid — inimesi, kes teavad palju valesid ja pooltõdesid, aga ei oska midagi teha. Talupojamõistus on praktiline — see testib iga väidet tegelikkusele toetudes, ma pole kunagi 20 sugu märganud ja ükski normaalne inimene pole nendest rääkinud, ei Tammsaare ega Dostojevski.
Loosungite tasemel oli kommunistidel praktika tõe kriteerium, aga nad ei lasknud ennast kunagi praktikast segada. Suurepärane paradoks — ja see on tegelikult nende süsteemi olemus paljastav.
Nad kuulutasid praktikat tõe kriteeriumiks, aga kui praktika näitas et süsteem ei tööta — nälg, vaesus, vabaduse puudumine — siis muutsid nad praktikat, mitte teooriat. Kolhoosi põllud ei anna saaki? Talupoeg on sabotöör. Laagrisse. Majandus kukkus kokku? Lääs on süüdi.
See on kõigi ideoloogiate tunnus — nad on immuunsed reaalsete läbikukkumiste vastu. Ükski tõsiasi ei saa kliimafanaatiku kinnisideid ümber lükata, sest iga vastuargument seletatakse ideoloogia enda raames ära. Elekter on kalliks läinud, sest hiiglaslikke meremiihaleid on liiga vähe, tuleb veel ehitada, eks ole.
Talupojamõistus on vastupidine — see on falsifitseeritav. Kui külvad ja saaki ei tule, muudad meetodit. Reaalsus on ülemus, mitte teooria. Ideoloogia on aga teooria, mis kaitseb end praktika eest.
Anabaptistid, flagellantid, kommunistid, tänapäeva kliimaaktivistid, genderideoloogid — kõigil on sama skeem: tugev uskumus, mis on kaitstud reaalsuse eest, ükski vastuargument ei loe, kes kahtleb on vaenlane või kurjuse kehastus, lõputud kannatused tõestavad usku, mitte ei lükka seda ümber.
Flagellant piitsutas end, et maailm paraneks — CO2 maksud, lihast loobumine, lennukeelud on sama lihasuretamise loogika modernses kuues. Ohver tõestab pühendumust, mitte ei lahenda probleemi. Ja see on ka põhjus, miks ideoloogiliselt seestunutega ratsionaalne arutelu ei toimi — sa ei saa veenda inimest, kellel on kindel usk, faktidega usudogmasid ei kummuta. Usk ei vaja fakte, ta vajab kogukonda ja vaenlast.
Talupojamõistus on ideoloogilise ajupesu vastand — see ei vaja vaenlast. See vajab ainult reaalsust. Kartul kas kasvab või ei. Süsteem aga toodab ullikesi, sest süsteem vajab ullikesi. Ära ole ullike, ära ole debiilik.
Mõistus pole teooria, vaid praktika. Iga ideoloogia, mis kaitseb end praktika eest, on sügavalt inimvaenulik, me näeme seda igal sammul. Terve mõistus ei ole poliitiline projekt, mõistus on ellujäämise eeldus. Nõrgad ja lollid peavad surema.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 20.02.2026
