Mida veel öelda Charli XCX-i kohta, kes on muutunud väikestviisi päästerõngaks, millest nii paljud, kes mingitki popkultuurilist adrenaliini taga ajavad, ahnelt ja kahe käega kinni hoiavad. Sama paljud on muidugi ka suurest tüdimusest juba ammu lahti lasknud ning vajuvad rõõmsas rahutundes põhja, kaasas lootus, et ei peaks paar aastat seda nime üldse kuskil enam nägema. Jääb mulje, justkui jagaks mõnel päeval seda sama lootust ka Charli XCX ise.
(PS! “Brati”-pohmelli lahkab Charli peategelasena ka jaanuari lõpus USA-s kinodesse jõudnud mockumentary‘s “The Moment”, mille seaduslikuks vaatamiseks tuleb Eesti vaatajal jälgida ootusärevalt voogedastus-menüüsid.)
Aga seal pimedas põhjas ootas neid hoopis aasta üks suurim (ja seni ka kõige edukam) film, Emerald Fenneli uusversioon Emily Brontë “Vihurimäest” koos samanimelise (“Wuthering Heights”) Charli XCX-i soundtrack’iga. Ei ole pääsu.
Võib vist öelda, et suurte Hollywoodi produktsioonide originaalmuusikaga popmuusika-soundtrack’id on sel kümnendil väikese comeback’i teinud. Ja mitte lihtsalt selles mõttes, et neid julgemini ja tihedamini tehakse ning kõvemalt promotakse, vaid neil on jõudu ka omal kahel jalal seista ning sobivuse korral oma algsest tüvest kaugemale ja kõrgemalegi võrsuda.
Esimesena hakkasid selle sajandi jooksul võrdlemisi tühjaks jäänud auku täitma möödunud kümnendi lõpus ilmunud filmid, kes said kuidagigi kasutada ära uue põlvkonna hiphopi-buumi. Kendrick Lamari ja SZA “All The Stars” või Post Malone’i ja Swae Lee “Sunflower” ei seostu vast neid lugusid miljardeid kordi oma kõrvadesse lasknud kuulajate jaoks ammu Black Pantheri ega Spidermaniga. Kindlasti ei ole paljud neid filme näinudki.
Sama juhtus ka viimase kahe näitega samal ehk 2018. aastal ilmunud megahitiga “Shallow”, millel kõlanud Lady Gaga esitus võib jäädagi üheks megastaari veel pikka ja uhket karjääri defineerivaks momendiks. Ka siis kui “A Star is Born” on saanud juba veel kaks uustöötlust.
Hiljutisematest näidetest võib välja tuua veel Doja Cati “Vegase” filmist “Elvis”, aasta loo Grammy pälvinud Billie Eilishi “What Was I Made For” Barbie-filmi albumilt, “F1 The Album” möödunud aastast, kust lendas kõige kõrgemale Tate McRae lugu “Just Keep Watching”, aga kaasa tegi veel korralike staarideplejaad koos rohkem ja vähem tuntud afrobeats’i artistidega, või koos Netflixi animatsiooniga “KPop Demon Hunters” plahvatanud “Golden”.
Mainimata ei saa jätta ka, et kuigi lugu “Friend of Mine” tänu oma veidrusele oodatud efekti kindlasti ei saavutanud, siis tõi “Smurfide” film isegi Rihanna pärast aastaid kestnud pausi uuesti stuudiosse. Rihanna viimane singel enne seda valmis kusjuures “Black Pantheri” teisele filmile.
[embedded content]
Aga mitte üldse Rihannast ega soundtrack’idest ei tahtnud ma rääkida, vaid ikka Charli XCX-i “Wuthering Heightsist”, mis liigub küünilise võitu ja uhkete nimedega palistatud kogumike juurest ühe konkreetse autorialbumini, mis usaldatakse külastajate arvu mõttes õnnestumisele määratud filmi kõrval ühe praeguse aja kõvema popstaari kätte.
Ja see on iseenesest väga meeldiv, kui kaks korraga suurt ja aktuaalset popkultuuri-maanteed nii täisnurkselt ristuvad. Küll aga on selle võrra keerulisem rääkida ainult muusikast ning film kõrvale jätta, eriti kui Charli looga jooksma hakanud lõputiitrid minu jaoks kogu filmi terve hinde võrra paremasse valgusesse tõstsid. Kõige ausam olekski seda arvustada vast ilma filmi nägemata, aga seda ma enam teha ei saa. Nii et proovimegi nii palju kui võimalik keskenduda plaadile ja vähem materjalile, mida tõlgendatakse, sest kuulates saab kiiresti selgeks, et plaadil on ambitsioon ka filmist eraldatuna püsti püsida.
Nüüd, kus see reegel on paika pandud, räägime siis kohe siia otsa, kuidas filmi nägemine plaadi vastuvõtmise totaalselt pea peale pööras. Esimeste kuulamiste ajal, kui film veel nägemata oli, kippus Charli keelpilli-popi sees valdama tunne, nagu oleksin kinni Netflixi 19. sajandi esimesse veerandi Inglismaale (tegelikult ainult mõniteist aastat enne “Vihurimäe” ilmumist) sätitud menuseebika “Bridgertoni” mõnes ballistseenis, kus kõlab reeglina turundustrikina mõni suurhitt justnimelt keelpilliseades. Aga filmi näinuna saab kiiresti selgeks, et kogu see kitš, millega muidugi Charlile nii või naa mängida meeldib, ja ülevõlli traagika on kõik omal kohal.
Algab “Wuthering Heights” suurepäraselt. Esiksinglina külmaks jätnud “House” John Cale’iga lõi albumil oma jäised ja teravad küünised mu turja ning siis seda enam maha raputada ei saa. Loos valitseb nii ränk kõhedus, et seda tuleb doseerida väga ettevaatlikult. “Wall of Soundi” intensiivsus vastab igati oma nimele ning õudusfilmi-crescendo’de abil loodud pingega – mis ei lahene kuhugi, vaid jääb kuulajat sama pingsalt saatma – tekitab jahmatava küsimuse, et kellele üldse neid süntesaatoreid vaja on?
“Dying For You” võtab seda küsimust veel eriti tõsiselt, kui asendabki loo esimeses pooles hüperpopi-sündikäigu keelte-hakkimisega, tehes loost samal ajal ka kõige täpsema silla “Wuthering Heightsi” ja “Brati” vahel. “Always Everywhere” ja “Chains of Love” võtavad jällegi totaalse maksimumi sellest melanhoolsest manipulatsioonist, mida uus stilistika lubab.
Albumi ilmumise eel jagas Charli oma elevust põgeneda eelmise albumi eest hoopis uude maailma. Ning lisas veel, kuidas ta vaatas dokumentaalfilmi The Velvet Undergroundist, kus albumi ainus külaline, John Cale ütles, et iga Velvet Undergroundi lugu peab olema “elegantne ja julm”. Neid märksõnu tuletaski ta endale “Vihurimäe” soundtrack’i kirjutades ka pidevalt meelde.
Kuigi instrumentatsioon võib tõesti jätta mulje, et Charli tegutseb hoopis uues maailmas ning “Bratiga” võrreldes on tempo tunduvalt madalam, siis tegelikult ta pigem ikkagi kohandab oma käekirja siit-sealt veidi ümber. Tõestab küll, et ta haare võib vajadusel olla laiem, kui me praegu arvata oskame, aga üldiselt siiski tõmbab sealt, kust vaja, natuke otsi kokku, ja laseb teisest küljest veidi rohkem õhku sisse, et kõik see filmilikkus lugudesse ära mahutada.
[embedded content]
See ei ole otseselt negatiivne ega positiivne märkus, vaid lihtsalt tõdemus, et “Wuthering Heights” on rohkem stilistiline edasi- või kõrvalearendus sellest, mida Charli juba väga hästi oskab, mitte nii väga täiesti uus asi.
Märksõnadele “elegantne ja julm” tabab ta see-eest vähemalt esimese viie looga otse vastu pead. Kõik eespool mainitud lood tõmbavad väga graatsiliselt ja vaikselt oma külmade teradega su nahka verele, kutsuvad endaga masohhistlikule valsile, mille jubedust looritab ilu ja vastupidi.
Ülejäänud plaat aga samaväärset elegantsi ja julmuse kokteili kokku segada ei suuda. Lõpuks kaob kahjuks julmus või vähemalt selle sõna vääriline energia/jõud üldse retseptist ära. “Seeing things” jääbki tegelikult oma üheplaanilisuses sinna “Bridgertoni” territooriumile. Peale “Eyes of The Worldi” ükski lugu otseselt millegi “uuega” ei üllatagi, “My Reminder” küll proovib ülejäänud plaadi rütmist veidi välja astuda, aga on teostuselt liiga lihtne ja otsekohene.
Lõpulugu “Funny Mouth” saab selle balansi õnneks jälle enam-vähem paika ja kui loo outro kriipiv keelte kaja lõpuks vaikusesse kaob, tekib mõistmine, et reis oli tervikuna oli meeldiv, mis siis, et vahepeal paistsid mõnda aega rongiaknast korduma kippuvad motiivid, mis sõidule tagasi mõeldes ühtlaseks häguks sulavad. Võib uuesti sõita küll ja sõidangi.
Juba “Brati” arvustuses rääkisime, kuidas Charli tõstis rohkem või vähem tahtlikult, aga siiski tõstis kõik oma eelmised plaadid menualbumi vaimus ümberkujundatud plaadikaantega selle sama “Brati” varju ning kuidas selles samas varjus peavad toime tulema ka kõik tema järgmised plaadid. “Wuthering Heights” on kindlasti hea paletipuhastaja, mis viskab sisse küll sarnase toimimis-põhimõttega, aga siiski piisavalt erineva vertikaali, et vett veidi sogasemaks ajada, “Brati”-leegionitele veidi keelt (või keeli!) näidata ja edaspidi selle võrra vabamalt toimetada.
“Shallowit”, “All the Starsi” või “What Was I Made Fori” siin plaadil küll ei ole, aga ma arvan, et ma ei ole ainus, kes üle pika aja ühte filmi soundtrack’i, mis teoorias võiks olla lihtsalt turundusvaht, nii pingsalt ja suure põnevusega ootas ning siis ka kuulas. Loodetavasti tõestab selline lähenemine ennast filmistuudiote juhtidele ja režissööridele piisavalt ära, et näeme selliseid täpselt ajastuvaimu kümnesse lendavaid sümbioose veel.