Arutelu, mis toimub ainult lubatud teemadel

„Äkki on arutelukultuur juba kadunud?“ küsib Peeter Võrk. Ta peab silmas olukorda, kus teatud teemadel arutelu ei toimugi, sest „õiged vastused“ on juba paika pandud ja kõik muu kuulub tühistamise alla. “Mina ise olen muutunud ettevaatlikuks,“ tunnistab ta.

Peetri hinnangul on ohtlik, kui arvamuste piiramine kandub ühiskonnast ka isiklikku ruumi. See ei tähenda sugugi, et inimesed ei mõtleks enam ise, aga nad lihtsalt ei jaga oma mõtteid. „Näiteid on palju. Kes mõned aastad tagasi kahtles maskide kandmise nõudes või muudes jaburates piirangutes, sai kohe sildi: lamemaalane,“ meenutab ta. „Kuidas teile täna tundub, kas loogika, et toitlustusasutustes levib viirus rohkem hilisõhtul kui päeval on tarkade inimeste mõte?“

Peeter lisab, et kirjutab ilukirjandust fantaasia võtmes ühe põhjusena just selle pärast, et see lubab täna lihtsamalt lubamatuid mõtteid välja öelda. „Fantaasia ikkagi,“ muheleb ta.

Kuidas head kavatsused saavad normatiivseks?

Võrk toob näiteks keskkonnateemad. Alguses tuli surve seestpoolt – teadlikumad inimesed pöörasid tähelepanu probleemidele, mis olid seni tähelepanuta jäänud. Maailmakoristus, metsade säilitamine, merede puhtus, kõik väga õiged suunad. “Siis aga tulid ametnikud ning hakkasid rohepöörama.“ Ühiskondliku surve all muutusid mõned seisukohad „valeks“ – mitte sellepärast, et need oleksid kahjulikud, vaid sest need ei sobinud enam ametlikku narratiivi.

„Kõik mõtted on valed, mis ei õigusta rohepööramist. Mõistlikum on hoida suu kinni … ja lihtsalt mitte prügi sorteerida kui ei taha,“ nendib ta.

Loovus kitsas raamistikus ei ela