Kaitseväe vastus Postimehele pehmendas veidi pilti, arvestades, et õppus oli teadlikult kujundatud piiratud maastikul ja kaotusi võimendati. Eesmärk oli olnud testida juhtimisahelat, sõdurite reaktsioonikiirust ja droonide tõrjumist. Ent isegi, kui see kõik vastab tõele, ei muuda see peamist järeldust, millega nõustus ka kaitsevägi ise – meil on vaja Ukraina kogemusest õppida kiiremini ja julgemalt.

Ukraina sõda on muutnud tänapäevase sõjapidamise reegleid ja sündmuste kulg jätkub, sest sõda kestab veel. Muidugi, sõda on alati innovatsiooni kiirendanud. Ukraina-Venemaa rindel sünnivad lahendused kuude, vahel lausa nädalatega.

Meil on vaja palju droonioperaatoreid, kes oskavad nendega luurata ja rünnata ning iga kaitseväelane peab teadma, kuidas droonide eest varjuda.

Ukrainas tuleb lahinguvälja peamine oht praegu taevast, kus droonid võivad tuvastada ja rünnata mitte üksnes üksikuid sõidukeid, vaid lausa üksikuid jalaväelasi. Droonid luuravad, droonid juhivad tuld, droonid ründavad vaenlast ja tema droone. Nende massiline kasutamine on toonud tagasi Esimese maailmasõja stiilis positsioonisõja. Mehhaniseeritud rünnakud suurtes gruppides ei saa olla kuigi edukad – osavad droonioperaatorid saavad neist kergesti jagu. Niisugune areng on meile halb sõnum, sest näib, et meie kaitsevägi ei ole selleks piisavalt valmis.

Ent olukorras peitub meile ka hea sõnum. Odavad, 3D-prinditud või internetist tellitud komponentidest kokku pandud seadmed võivad peatada miljoneid maksva soomuki. Suurtes kogustes toodetud lihtsad droonid aitavad väiksemal riigil tasakaalustada suurema vastase füüsilist ülekaalu ja säästa kaitsja elavjõudu.

Oluline on droonide kasutamise mastaap. Nagu elu on näidanud, ei ole droonivaldkond sõdureile kitsas nišioskus, vaid laiapindne pädevus. Nagu kunagi ütles kindral Ants Laaneots tankide kohta, et relvasüsteeme tuleb tunda, et sõdida nendega koos ja nende vastu, kehtib sama ütlus nüüd droonide kohta.

Iga meie kaitseväe sõdur peaks oskama drooni elementaarsel tasemel kasutada. Riigikaitseõppe abil tuleb droonindus viia massidesse. Meil on vaja palju droonioperaatoreid, kes oskavad nendega luurata ja rünnata ning iga kaitseväelane peab teadma, kuidas droonide eest varjuda. Ning Eesti peab suutma droone kiiresti ja suures koguses ise toota.

Õnneks, nagu ütlesime juhtkirjas läinud aasta augustis, on meil võimalik praegu õppida teiste kogemustest, mitte tunda puudujääke valusalt enda nahal. Et õppusel ilmnevad droonidega seotud probleemid, on üksnes hea. Läinud aasta kevadel avati Koigi murulennuväljal Eesti esimene mehitamata õhusõidukite väljaõppekeskus. Raske õppusel, kerge lahingus – nagu väidetavalt ütles Vene väejuht Aleksandr Suvorov.