Taavi Aruse nime on Eesti dokumentalistikas olnud viimastel aastatel küll kohati näha lausa igal pool. Alul operaatorina tegutsenud Arus on aegapidi järjest enam ise lavastanud ning ta on ka kõigi enda lavastatud filmide monteerija. Kui mingi üldistus silma võiks jääda, siis see, et teda paeluvad subkultuurid ja muusikateemad, millele ta annab oma montaažikeelega stiilse ja hoogsa olemise.
Tema käe alt on lavastajatöödena tulnud lausa kolm pungiportreed: täispikk “Enam kui elu” (2018) Psychoterrori lauljast Freddy Grenzmannist, sarjas “Eesti lood” “Pets & Berliin” (2018) legendaarsest punkarist Pasa-Petsist ning “Kõik teevad kõike valesti” (2025) praegusest uuest pungipõlvkonnast. Lisaks veel üks “Eesti loo” sarja film “Lil Eesti” (2021) noortest hiphopparitest ning nüüd täispikk portreefilm ansamblist Puuluup – “Puuluup. Kaablid autos veel” (2026), mis esilinastub sel nädalal ning kus on püütud eritleda ainulaadset zombifolkkooslust, nagu Ramo Teder ja Marko Veisson end ise nimetavad.
Taavi, sa oled nüüd muusikadokkide valdkonnas saanud juba kätte vaata et eksperdikraadi. Mille poolest erineb Puuluubi filmi tegemine su eelmistest muusikafilmidega saadud kogemusest?
Põhiline erinevus oli ikkagi kogu töö maht: pikk võtteperiood, ja ma pole ka kunagi midagi nii kaua ka monteerinud. Materjali kogus kohati veidi isegi rusus. Aga mis seal tuuridel niisama töllerdada, ikka filmid.
Kas muusikateemaliste portreedokkide puhul on sul üks ja sama sisemine loogika või hakkad igaüht tegema täiesti puhtalt lehelt?
Tahaks öelda, et alustan puhtalt lehelt, aga mingi hetk montaažis avastad, et kasutad samu, varem proovitud võtteid. Lohutan end siis sellega, et see on mu käekiri, ja luban endale, et järgmises filmis saab olema täiesti uus käekiri. Aga ega päris ikkagi ei õnnestu … Looliselt dikteerivad ikkagi karakterid ja nende muusika filmi mineku ja rütmi.
Võiks ju ka öelda, et teed filme subkultuuridest. Peale muusikute oled ette võtnud ka rulatajad, käsitööõlletegijad … Mis sind nende poole tõmbab?
“Subkultuuride jäädvustaja” – sain kunagi ka sellise Elektriteatri tunnustuse, aga ma pole ise kunagi end sedaviisi defineerinud, mis ka teema poleks: et näe, siin on nüüd üks subkultuur ja seda tuleb dokumenteerida. Olen kuidagi väga juhuslikult nendele teemadele komistanud. Pigem on määravam, kas lugu on juba ära räägitud või on mingi versioon rääkimata.
Puuluubi filmi reklaamikampaania üks osa on meeleolukad väljavõtted mustast materjalist, mis filmi ei jõudnud. Kui keeruline on otsustada, mis sisse panna ja mida mitte?
Ma isegi ei nimetaks seda mustaks materjaliks, sest nende seas on mul absoluutsed lemmikud kogu materjalist, aga noh, päris sketšidest filmi kokku ei pane. Mõnda hoian montaažireal viimase minutini, et äkki ikka leian koha … Seega jah, jäi välja nii mõnigi kallike. Lõpuks tuleb appi aeg: mida kauem materjali kallal nokkida, seda lihtsamaks valik läheb. Muutud veidi tuimaks. Stseen, mis oli esmasel vaatamisel ülinaljakas või muudmoodi tähenduslik, kaotab veidi oma väärtusest – inflatsioon.
Kas väljajäetu eksponeerimisega pole ohtu, et igaüks hakkab ise arvama, mis oleks pidanud filmi minema?
Oo jaa, see oht on reaalne! Kõik saavad nii ise oma peas filmi edasi monteerida. Teha endale meelepärase versiooni. Kogu selle B-rulli eetrisse laskmine on meile endale ka paras eksperiment, just promo mõttes. Kas tüütad inimesed ära või saad vaataja konksu otsa? Tõenäoliselt vormub sellest mustast materjalist mingil hetkel ka tervik. Mulle ikka meeldib kogu materjal kuidagi realiseerida, kui vähegi mahla on.
Kas artistist filmi tehes peab tema muusika meeldima? Kuidas on Puuluubiga?
Ei pea meeldima, aga usun, et filmitegijale on kogu protsess nauditavam, kui muusika meeldib. Isegi kui ei meeldi, võib kontsert pakkuda fantastilise elamuse, neid juhtumeid on mul ikka ette tulnud. Puuluup mulle kunagi meeldis … Nali, kerge küllastus hetkel.
Kas filmitegemise protsess muutis mingil moel suhet nende muusikasse?
Ei muutnud. Nendega tuuritades ja väga seinast seina publikut nähes sain aru, kui osavad ja profid nad on. Ei mäleta ühtegi kontserti kas kuskil suvalises pubis või suurtel festivalidel, kus nad poleks publikut kätte saanud.
Lisaks lavastajatöödele on sul kontol veel umbes topelt sama palju filme operaatorina. Kuidas ennast neis kahes funktsioonis võrdled?
Ei ole suurt erinevust, kas filmin oma projekti, kus reeglina olen ka režissöör, või osalen projektis puhtalt operaatorina. Heas võttemeeskonnas on ikka kõik režissöörid, käib korralik targutamine ja analüüs. Puuluubi filmi puhul käisin võttel peamiselt helimehe Indrek Soega, keda julgen vabalt nimetada kaasrežissööriks.
Kui suurt edu ootad ja loodad Puuluubi filmile või mis see edu üldse on ühe eesti doki puhul?
Mis on edu eesti doki puhul? Lihtsustatult: 10 000 kinokülastust. Tõesti ei oska midagi oodata. Inimese kinno saamine on minu jaoks ikka täielik müstika. See, mis promo mõttes toimib ja mis ei toimi. Loodan, et need kaks mustas ülikonnas keskealist teismelist hajutavad selle müstikapilve kerge poognatõmbega.
Kellele mõeldes sa selle filmi tegid, kas eestlastele või ka muule publikule?
Film on tehtud ikkagi kogu universumit silmas pidades. Eestlastele on seal äratundmist kindlasti rohkem kui välismaa vaatajale, samas usun ka, et kogu maailmamuusika skeenes võiks see lugu ka korda minna. Filmi välismaale sebimine käib, pole ise väga kursis, aga mingi huvi on.
Kas sul on ka juba järgmised asjad plaanis, käigus, töös? Mis need on?
Töös on portreedokkide sarjas lugu Jüri Järvetist – ja selle tarvis ei kavatse ma sekunditki filmida – ning üks “Eesti lugu” eestlase pidutsemisharjumustest.