Kuidas see saab olla, et mu elektriarve on tuhandetes, nuuksuvad nii mõnedki liberaalsed libekalad. Kas ma siis ei ole piisavalt homo ja kliima? Hea, et su arve ei ole kümnetes tuhandetes, tolgus. Kõik hädad algavad sellest, et sina ja sinusugused on liiga homo ja liiga kliima. Üle mõistuse.
Igasugune kliima on kuradist. Parafraseerides härra Maurust “Tõe ja õiguse” teisest köitest: ”Sellepärast, et härra Mauruse majas ei tea keegi õieti, kus lõpeb pederastia ja kus algab pedofiilia. Kus aga lõpeb pedofiilia, seda me juba teame. See lõpeb Siberis. Sellepärast ei pea ükski härra Mauruse majas jutlustama pederastiat, sest muidu võib ta ise ja ka vana härra Maurus sattuda Siberi, kus on kuuskümmend kraadi külma. Mõistate?… Der Unterschied ist ganz unbestimmt.“
Erinevus on Mauruse määratlusel täiesti ebamäärane ja mingit põhjust talle vastu vaielda ei ole, eriti arvestades seda, et härra Mauruse prototüüp oli kirjandusringkondades levivate andmete kohaselt ise samuti pedofiil.
Karl August Hindrey (kirjanik ja ajakirjanik, Treffneri gümnaasiumi kasvandik) – kirjeldab oma memuaarides Treffnerit kui inimest, kes öösiti käis poiste magamisruumides ringi, piilus teki alla ja puudutas poisse ebasobival viisil. See käitumine on tänapäeva standardite järgi klassifitseeritav kui seksuaalne ahistamine või pedofiilia.
Karl Asti (kirjanik, pseudonüüm Karl Rumori, samuti Treffneri kooli kasvandik, hilisem sotside ninamees) – tema mälestustes on sarnaseid vihjeid Treffneri “ebatavalisele” huvile poiste vastu, sh füüsiline lähedus ja öised kontrollid, mida tollal peeti osaliselt “kooli distsipliini osaks”, aga tänapäeval tundub enam kui kahtlane. Taolisi ja veelgi jubedamaid mälestusi olen lugenud, kahjuks on autor meelest läinud.
Globaalküla sarnaneb Epsteini paberite avaldamise järel Mauruse kooliga, kool on avatud noortele ja vanadele, samuti pole tähtis ei raha ega teadmised, kõik on ühtviisi teretulnud, nii vaene maapoiss ja lakkekrantsist provintsiaadlik. Nurjunud ühiskonnal on palju võrdpilte – lollide laev, Epsteini Saar, Mauruse kool. Aga kas Mauruse koolist siis ei tulnudki… võiks mõni lilla nüüd kisendada.
Tuli, muidugi tuli ja läks ka. Tont teab kelle mälestustes ahistas Maurus ühe Venemaalt tulnud nooruki nii ära, et see vaimse invaliidina kuskile stepi avarustesse tagasi lohistati. Kirjanikud Rumor ja Hindrey on oivalised näited pedofiilse keskkonna laastavast mõjust. Asti haridustee jäi pooleli 1905. aasta mässu keerises, ta pandi vangi, hiljem sai temast punane Riigikogu liige, minister ja erotomaanist kirjanik, kes suri paguluses.
Seksuaalrevolutsiooni ideid kannab Rumori varjunime all ilmunud novellikogu “Kui Saara naerab” 1929. aastast. Omal ajal peeti seda teost vähekunstiliseks, rõvedapoolseks ja vulgaarseks. Kriitikud võrdlesid seda ebasoodsalt teiste teostega, märkides, et erootika on liiga toores. Poliitilise tausta tõttu tekitas see ajakirjanduses plahvatuse – täieline skandaal, sest avalik figuur kirjutas lahtise tekstiga nilbetest teemadest.
Kaasaegne kriitik Daniel Palgi tegi raamatu maatasa. Samas kadunud Kalevi Kvell suhtus 2008. a. “Eesti Ekspressis” seksitralli palju soojemalt: “Siinset novellikogu on peetud tema loomingu hulgas üsna vähekunstiliseks ja isegi rõvedapoolseks, aga minu meelest on see oma vahetuses hea raamat, omamoodi väike Eesti erootikaentsüklopeedia.” Kordustrükk on saadaval, eks igaüks otsustab ise.
Fakt on aga see, et Mauruse koolis sai normaalsest inimesest kriminaalne sotsialist ja pornografist. Hindreyl oli rohkem selgroogu ja süda õigel kohal, temast sai vastupidi Rumorile konservatiivne ja tagurlik kirjamees, eluõnne see aga talle ei toonud. Punakriitika materdas teda usinasti.
Kommunistidele ei meeldinud Hindrey moraalikriitika, teistele roosadele hüperrealism ja psühholoogiline täpsus, pealiskaudselt suhtudes tunnustati küll mokaotsast annet, aga tauniti lohakust ja lõpetamatust, nagu oleks elu lihvitud juveel ja lõpetatud seriaal, eks ole. Hindrey jäi marginaalseks autoriks ajaloolistele romaanidele vaatamata, mis ilmselgelt olid mõeldud masside meeleolusid kanaliseerima.
Tagurliku ja vanamoelise kriitikuna oli ta moderniste enne iseenda kirjanikutee algust korralikult klobinud ja nii talle kätte makstigi, midagi ei unustatud. Hindrey kritiseeris, et Tuglas keskendub liiga palju keelelisele viimistlusele ja dekadentlikule ilule, mitte elulisele sisule või sügavamale inimpsühholoogiale ja “Liivakella” kontekstis on see 200% õige. Hindrey ei ole sellist jama kunagi kirjutanud.
Kirjandus kirjanduseks, kui oled kommunistidega nugade peal, siis sinust elavat klassikut ei saa ja vanuigi pead ennast punaterrori eest hullumajas varjama, ehkki tegelikult on hullumaja on kõikjal sinu ümber ja ka punastega kaasa läinud tobukeste peades.
Teise maailmasõja lõpus, kui Nõukogude väed 1944. aasta septembris-oktoobris Eestisse tagasi tulid, läks Hindrey põranda alla, ta oli saksa okupatsiooni ajal väga aktiivne nõukogudevastane publitsist ja krõbedate artiklite autor. Ta varjas end valenime Hans Kuuse all ja elas Iru vanadekodus, seal ta 1947. aasta alguses suri.
Saatuse irooniana oli nii Rumor kui Hindrey nõukogude okupatsiooni ajal keelatud autorid, Rumori valikkogu “Peeglite vahel” ilmus sarjas Eesti novellivara alles 1991 aastal, nagu me teame, on revolutsioon pedofiilne kannibal ja sõi ära ka oma lihase lapse Rumori.
Konservatiivsuse eelistest räägib seegi, et avaldamise mõttes läks Hindreyl paremini, “Loomingu “Raamatukogus”” ilmus mahukas kogumik novelle kõneka pealkirjaga “Ja oli kunagi keegi…” 1968 a. Hetkel oli tsensuuriolud veidi vabamad, samal aastal ilmus eesti keeles Bulgakovi “Meistri ja Margarita” tõlge – esimene tõlge maailmas ja esimene väljaanne raamatuna, originaal ilmus ajakirjas, raamatusse ei lubatud, pilaatlus, teadagi.
Kuid tuleme tagasi elektriarvete ja hiljuti avalikustatud Jeffrey Epsteiniga seotud dokumentide juurde, DOJ Justice Department Epstein files, 2026. Siit tuleb uroloogia ajaloo kõrghetk: uroloog Harry Fischi (New Yorgi uroloog ja meeste seksuaaltervise spetsialist) ja Epsteini vahelise 2018. aasta kirjavahetusest saame lugeda mõndagi huvitavat “pizza” ja limonaadi kohta.
Epstein palus Fischil välja kirjutada erektsiooniravimit Stendra 100 mg, Stendra on avanafiliil – PDE5 inhibiitor, sarnane Viagraga, Cialisega jne, kasutatakse erektsioonihäirete raviks.
Fisch kinnitas, et retsept on välja kirjutatud ja Epstein saab selle apteegist ära tuua. Seejärel kirjutas Fisch (või Epsteinile vastates): “After you use them, wash your hands and let’s go get pizza and grape soda.” (Tõlkes: “Pärast nende kasutamist pese käsi ja lähme sööma pizza’t ja võtame grape soda‘t.”)
Miks ma limonaadist räägin, see on pedofiilide salakeel. Jälgige hoolega. Paljud inimesed, eriti konspiratsiooniringkondades ja CIAs seostavad “pizza” ja “grape soda” Pizzagate’i stiilis koodidega (pizza = laps / alaealine tüdruk, grape soda = tumedanahaline inimene jne). Egas kõrgklass ometi restoranis kalleid veine naudi – ülim heaolu on ebatervislik ja proletaarne valik, pitsa ja limonaad, naerma ajab, eks ole.
Vaadake ise failides ringi, otsige märksõnu pizza ja soda ja mediteerige neid 800 pitsa faili lugedes ning mõelge millises hullumeelses Mauruse koolis me elame, miks perverdid elektriarvetega kägistavad ja miks mõnedest saavad rumorid ja teistest hindreyd.
Selleks et päästa lapsed, pedofiilse ja satanistliku maffia Eestisse ulatuvad haarmed läbi lõigata ja maksta elektri eest mõni sent, vali Sven Sildnik Riigikokku. Vali paberil, vali õigel päeval, vali elu! Ka lapsed tahavad elada!
( : ) kivisildnik,
Sisepaguluses 07.02.2026
