Lühiajalise üüriteenuse kiire kasv, mis sisuliselt tähendab majutusteenuse pakkumist, eriti Tallinna vanalinnas, on loonud olukorra, kus samaaegselt kannatavad nii kohalikud elanikud, ausalt tegutsevad majutusteenuse ettevõtjad kui ka riik ise.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) ametnikud esitavad juba ligi kaheksa aastat järjest kohtumistel sama küsimust: “Mis probleemi me lahendame?”. Seda isegi pärast 2025. aasta septembris valminud põhjalikku ja sisukat uuringut, mille maksumus ületas 100 000 eurot ja mis tõi välja nii probleemid kui ka lahenduse võimalused. Kohalikud elanikud ja turuosalised teadsid vastust sellele küsimusele juba kaheksa aastat tagasi.
Lisaks püüavad MKM-i ametnikud kohtumiste kokkuvõtteid kujundada viisil, mis ei kajasta tegelikku arutelu ega turuosaliste seisukohti. Kelle huvides selline tegevus toimub, jääb arusaamatuks. Selge on aga see, et kannatajaks jääb riik, kuna hinnanguliselt jääb maksutuluna saamata ligikaudu 50 miljonit eurot aastas, raha, millel oleks väga konkreetne mõju avalike teenuste kvaliteedile, selle eest saaks näiteks tõsta õpetajate ja meditsiinitöötajate palka.
Elanikud on jäetud üksi
Tallinna vanalinna elanikud on aastaid juhtinud tähelepanu peomürale, prügiprobleemidele, turva- ja kodutunde vähenemisele ning elamute muutumisele monofunktsionaalseteks “majutusüksusteks”, kus püsielanikel pole enam kohta. Kes tahaks elada majas, mis igapäevase naabrite vahetumisega on muutunud hotelliks?
Need ei ole üksikjuhtumid, vaid süsteemne probleem, mida riik on aastaid ignoreeritud. Kohalikud kogukonnad ei usu enam ametnike lubadusi “pehmete meetmete” korrastavast mõjust, mis tähendaks seda, et teiste kodusid hotellidena kasutavad ettevõtjad muudaks oma käitumist pelgalt selgituste ja palvete kaudu.
Tallinna vanalinna elanikke kogukonda esindav Vanalinna Selts on veendunud, et kuna kodudes majutamise reguleerimisega on juba hiljaks jäätud, siis nüüd saaks olukorda parandada vaid see, kui anda majutusteenuse lubamise otsustusõigus elanike kogukonnale ehk korteriühistutele.
Majutusteenuse turu ülevaade on miinimum, mitte piirang
Turuosaliste kokkulepe sai kinnitust 29. jaanuaril 2026 toimunud ümarlaual. Hädavajalik on majutusteenuse ja jagamismajanduse defineerimine, üle-eestiline majutustegevuse andmestik ja külaliste registreerimise kohustus majutusteenuse pakkujale. Seda toetavad kohalikud elanikud, omavalitsused, hotellid, lühiajalise üüri teenusepakkujad, aga seda ei kuula MKM. Registreerimine ei ole keelamine ega ülereguleerimine, see on miinimum, et riik teaks, kes turul tegutsevad.
Statistikas ei kajastu hinnanguliselt 20–30 protsenti ööbimistest. See tähendab puudulikku turismistatistikat, valesid poliitilisi otsuseid, märkimisväärset maksutulu kadu, ebaausat konkurentsi neile, kes täidavad reegleid, ning inimeste registreerimata majutamisel julgeolekuriski.
Mustalt tegutsejad heidavad varju kogu sektorile, ka neile lühiajalise üüri pakkujatele, kes soovivad ausaid ja selgeid reegleid.
Leedu hiljutine kogemus näitab, kuhu viib majutusteenuse ülevaate puudumine. Vilniuses on lühiajalise üüri turg kasvanud samamoodi nagu Tallinnas, kuid õigusliku selguse puudumine on viinud konfliktideni elanike ja ettevõtjate vahel ning lahendusteni trahvide kaudu. Sealgi tunnistavad ametnikud, et kehtiv regulatsioon ei vasta enam tegelikkusele ning vajab muutmist. Eestis on veel võimalus tegutseda enne, kui konfliktid eskaleeruvad ja kohtuvaidlused muutuvad ainsaks lahenduseks.
Leedu on otsustanud, et lühiajalise üüri turu korrastamine ei ole piirang, vaid vahend ausa konkurentsi tagamiseks. Selged reeglid võimaldavad riigil koguda makse, vähendada ebaausat konkurentsi ning tagada võrdsed tingimused kõigile majutusteenuse pakkujatele. Samal ajal parandab registreerimine klientide turvalisust ja aitab hoida kohalike elanike elukeskkonda.
Ametnikud ja poliitikud, kes ei soovi maksutulu suurenemist ega turu läbipaistvust, ei seisa ei terve ettevõtluskeskkonna, kohalike kogukondade huvide eest, ega ka Eesti riigi maksutulu ja turvalisuse suurendamise eest.
Äritegevus ei tohi toimuda elanike arvelt
Oluline on selgelt eristada jagamismajandust ja majutustegevuse äri. Paariks nädalaks oma kodu välja üüriv inimene ei ole võrreldav isikuga, kes opereerib mitmeid kortereid kasumi eesmärgil. MKM-i tellitud uuring näitab selgelt, et ligikaudu 90 protsenti lühiajalise üüri pakkumistest on sisuliselt majutusteenus, mitte kodujagamine.
Praeguses olukorras kantakse majutustegevuse kulud – müra, turvalisus, koristus, ühiskasutatavate ruumide kulumine jne – sageli elanike õlgadele. Samal ajal puuduvad ühtsed kohustused ja vastutusmehhanismid. See ei ole kooskõlas põhiseaduslike õigustega ega võrdse ettevõtluskeskkonna põhimõttega.
Regulatsiooni venimise on põhjustanud tegevusetus ja teadlik venitamine. Kaheksa aasta jooksul on sisulisi samme pidurdanud üksikud ametnikud, mis on toonud kaasa vanalinna kogukondade lagunemise, kogukonna- ja kodutunde kadumise, kohtuvaidluste paratamatuse, ebaausa konkurentsi hotellide ja registreeritud majutusettevõtjate suhtes, riigieelarvesse laekumata jäänud maksutulu.
Tekib paratamatult küsimus, miks soovitakse osadele majutusteenuse pakkujatele luua riigi poolt soodsamaid tingimusi, samal ajal kui teised peavad täitma rangeid nõudeid. Kas see on tõesti avalikes huvides? Või on MKM-i ametnikel sellega seoses muid huvisid?
Teiste Euroopa linnade kogemus näitab selgelt, et kui lühiajalise üüri mõju ei juhita ennetavalt, kujunevad kriisid, mille lahendamine on hiljem kordades kallim ja valusam. Eesti ei pea samu vigu kordama.