Kultuurikogemused lapse- ja noorukieas ei ole neutraalsed – need mõjutavad hoiakuid, maailmapilti ja kuuluvustunnet aastakümneteks. Mäluasutustena on muuseumid selles hoiakute ja kuuluvustunde protsessis keskse tähtsusega. Muuseumid on paigad, kus hoitakse ja mõtestatakse meie ühist ajalugu, keelt ja kultuuripärandit ning kus noorel inimesel tekib võimalus luua isiklik seos oma kultuurilise taustaga. Küsimus ei ole seega üksnes selles, kas õppekäik toimub täna või homme või kes selle eest maksma peab, vaid selles, millise tähenduse ja koha anname kultuurile noore inimese kujunemisel.
Uuringud näitavad üheselt, et mida varasemas eas kultuurini jõutakse, seda sügavam ja arendavam on kultuuri mõju inimesele. Charles M. Gray analüüs, mis kasutab 1997. aasta USA avalikke kultuuris osaluse andmeid, kinnitab, et varane kokkupuude kultuuriga — näiteks kunstiklasside või muuseumikülastuste kaudu — on seotud suurema kultuuris osalemise tõenäosusega täiskasvanueas. Seda isegi siis, kui arvestada muid maitse ja osalust mõjutavaid tegureid (Gray, Hope for the Future? Early Exposure to the Arts and Adult Visits to Art Museums). Kui seda akent ei avata, jääb kultuur paljude jaoks hilisemas elus nö võõraks territooriumiks.
Varajane kultuurikogemus kujundab täiskasvanuea kultuurikäitumist
Erinevad uuringud tõestavad üheselt, et lapsepõlves kultuuris osalemine ennustab tugevalt täiskasvanuea kultuurikäitumist. USA riikliku kultuuriuuringu (National Endowment for the Arts) analüüse koondav NORC toob välja, et täiskasvanud, kes on lapsena külastanud muuseume või etendusi, osalevad hilisemas elus kultuuris mitu korda suurema tõenäosusega. Kusjuures varajane kokkupuude kultuuriga osutus seejuures tugevamaks mõjutajaks kui klassikalised sotsiaalsed tegurid, nagu näiteks sissetulek või vanus.
Sarnasele järeldusele jõuab ka Šotimaa valitsuse tellitud ülevaade Starting Young?: laps õpib juba varakult, mida kultuuriruumis tehakse, kuidas seal ollakse ja milline on kuuluvuse tunne. Kui need kogemused jäävad saamata, puudub hilisemas eas sageli enesekindlus ja arusaam, et “see on ka minu jaoks” ning “ma tean, kuidas see käib”.
Kultuuriharjumus ei teki iseenesest – selleni kasvatakse
Kultuuris osalemine ei ole ainult huvi küsimus, vaid suurel määral praktika ja kogemuslik suhe. Varajased kohtumised muuseumidega õpetavad lapsele, et kultuur ei ole kauge ega elitaarne, vaid osa tema enda loost – koht, kus saab oma silmaga näha, puudutada ja mõtestada seda, kust me tuleme ja kes me oleme. Kogemuste kaudu kujuneb oskus olla tähelepanelik, küsida ja arutleda ning tekivad esimesed positiivsed mälestused, millele hilisemas elus toetuda.
Kui kultuurikogemus jääb sõltuma üksnes pere võimalustest, tekib paratamatult kultuuriline lõhe: ühed lapsed saavad varakult harjumuse, enesekindluse ja kuuluvustunde, teised mitte. Kool on sageli ainus süsteemne tee, mis tasandab neid erinevusi – ja selle tee nõrgestamisel on paratamatult tagajärjed. Näiteks Suurbritannia parlamendi kultuurikomisjoni raport “Creative Industries and Education” ning organisatsiooni Arts Council England ja Cultural Learning Alliance analüüsid toovad välja selge seose: kui süsteemne kokkupuude kunstide ja kultuuriga hariduses väheneb, langeb ka osalus. Tulemuseks ei ole pelgalt väiksem kultuuriosalus, vaid põlvkond noori, kelle maailmapilt, väärtushinnangud ja seos ühise kultuuriruumiga on nõrgemad.
Seega, kultuur ei ole lihtsalt meelelahutus, vaid keskkond, kus kujunevad empaatia, kriitiline mõtlemine ning arusaam ajaloost, identiteedist ja ühistest väärtustest. Eesti-suguses väikeriigis, kus keele ja kultuuri kestlikkus ei ole iseenesestmõistetav, tasub küsida, kas me saame endale lubada olukorda, kus kultuuriline kirjaoskus ja osalus muutuvad kitsama ringi privileegiks? Pika vaate hind ei ole sel juhul mitte ainult tühjemad saalid, vaid nõrgem ühiskondlik sidusus ja hapram kultuuriline järjepidevus.
Õppides teiste vigadest: Eesti valik noorte kultuuriharjumuste kujundamisel
Eesti ei pea kordama katseid, mille teised riigid on juba kalli hinnaga läbi teinud. Kogemus näitab, et kui kultuurikogemus jääb kujunemise eas juhuslikuks või põgusaks, ei kujune kultuuris osalemiseks vajalik harjumus ega enesekindlus. Seetõttu ei ole keskne küsimus mitte see, kas õppekäigu eest maksab kool või lapsevanem, vaid see, kas õppekäik üldse toimub.
Tegemist on laiemat väärtusvalikut peegeldava otsusega: kas loome noortele järjepideva ja sisuka tee kultuuri juurde või lepime olukorraga, kus see võimalus jääb paljude jaoks kättesaamatuks. Kui otsustame kultuurikogemuse teadlikult noore inimese kujunemise osaks teha, eeldab see selget rollijaotust: kool vastutab õppe sisulise kavandamise ja eesmärkide seadmise eest, lapsevanem on partner, kellega neid valikuid ühiselt läbi arutada. Koostöös sündinud lahenduste puhul ei muutu rahaline panus eesmärgiks omaette, vaid on osa läbipaistvast ja kokkulepitud protsessist, mille keskmes on õppekäigu toimumine ja selle hariduslik väärtus.
Kool ja muuseum – strateegilised partnerid kultuuriharjumuste kujundamisel
Muuseumid ei ole pelgalt külastuspaigad, vaid haridusasutuste strateegilised partnerid, kes toetavad õppekavas seatud eesmärkide saavutamist ning noorte kultuurilist ja ühiskondlikku kujunemist. Koostöös koolidega aitavad muuseumid luua õppimisele tähenduslikku konteksti ning siduda õppekava eluliste ja kogemuslike teadmistega.
Kuigi Haridus- ja Teadusministeerium ei ole õppekäikude korraldamise juhistes sisulisi muudatusi teinud, on tekkinud tõlgendusi, mis on viinud õppekäikude vähendamise või tühistamiseni. Tegelikkuses on muuseumid jätkuvalt valmis koole vastu võtma ning nende haridusprogrammid toetavad nii uute teadmiste omandamist kui ka õpitu kinnistamist ja noore inimese kultuurilist enesemääratlust.
Kooli ja muuseumi koostööl on oluline roll noorte kultuuriharjumuste kujunemisel, aidates kujundada arusaama, et kultuuris osalemine ei ole erandlik sündmus, vaid loomulik osa elust ja ühiskonda kuulumisest.