Viis mõtet Lili Milanilt:
- Vabadus on arengu eeldus. Riikide ja inimkonna edasiviiv areng on võimalik vaid ühiskondades, kus on tagatud inimõigused ning vabadus teha teadust piiranguteta.
- Integratsiooni võti on vastastikune austus. Turvaline ühiskond püsib sellel, kui sisserändajad kohanevad siinse kultuuriga ning austavad kohalikku rahvast ja tavasid.
- Hirmu ületamine parandab ennetust. Vähi sagenemine noorte seas on seotud elustiiliga, kuid varajast avastamist takistab sageli inimeste hirm oma terviseriskidest teada saada.
- Geeniandmete laiem rakendamine eeldab elukaarepõhist vaadet. Geeniandmete kasutamist pidurdavad praegu kitsad kulutõhususe arvestused, mis ei võta arvesse info kasulikkust inimese terve elukaare lõikes.
- Religioonil on oma koht, kuid teadust ei saa eirata. Kui teadus on ühiskonna arengu vundament, siis usk pakub tuge inimolemuse ja elu nende tahkude mõtestamisel, mida füüsiline maailm ei seleta.
Olete küll päritolult pärslanna, aga nagu öeldud, sündinud Rootsis. Eestisse kolisite teismelisena. Kuna teie kodune keel lapsepõlves oli pärsia keel, siis kust ja mis keeles te ammutate praegu infot Iraanis toimuva kohta?
Praegu on väga raske sealt üldse infot saada. Internetti neil ei ole, kõik kontaktid on kinni keeratud. Ma tarbin ikkagi Eesti uudiseid. Nüüd tahaks Iraani kohta natuke rohkem teada, mis seal toimub. Raske on aru saada, kuidas on võimalik, et pannakse internet kinni ning sajad tuhanded inimesed on meelt avaldamas ja neid lihtsalt tulistatakse maha. Seda on nii raske hoomata ja aru saada.
Tahan tegelikult esimest korda rohkem lugeda selle kohta, mis nüüd toimub – kas neil õnnestub oma sõna maksma panna, et neid kuulataks. Olen ka USA uudiseid jälginud, aga sealt ei ole väga midagi lugeda. On USA ähvardused ja siis on ikka vaikus. Riigi poolt on nad tunnistanud, et üle 3000 inimese on surma saanud, aga arvud, millest tavainimesed räägivad, on ikkagi kordades suuremad.
Ilmselt on see arv seal isegi paarikümne tuhande ligi.
Jah, tundub nii.
Teil sinna sugulasi jäänud ei ole? Te ei pea muretsema kellegi pärast?
Ei, lähisugulasi ei ole mul seal üldse.
Millisena te praegust olukorda seal kirjeldaksite, nii palju kui te üldse teate tavakodanike vaatest?
Inimesed on esiteks ära tüdinenud sellest võimust ja majanduskaosest. Põhiline on see, et inimestel ei jätku raha, ostmaks täiesti tavalisi asju. Valuuta on osutunud nii nõrgaks. Teine on loomulikult islamirežiim. Nüüd tahetakse vabadust, tahetakse inimõigusi, aga seda ei anta neile. Mulle tundub, et on need kaks protsessi korraga.
Korra suutsid nad maha suruda eelmise Mahsa Amini teema, kui olid “naised-vabadus”-protestid. Praegu oli lootus, et seda ei juhtu, aga uudised ja info puuduvad.
Mis peaks Iraanis juhtuma, et see muutus tuleks ja endine läänelik elulaad võiks naasta?
Võim on vaja kukutada. Kas see õnnestub, seda ei oska praegu öelda.
Kes saaks seda teha? Kas selleks on vaja Donald Trumpi või on võimalik, et ka kohalikud saavutavad selle protestide tulemusel?
Tundub, et kohalikud ütlevad ka, et palun tulge meile appi, meil on abi vaja. Kõige suurem võim, kes neid aidata saaks, on USA. Nad loodavad ikka selle abile.
Miks Iraan üldse on finantskriisi jõudnud? Tegemist on ju tohutu suure riigiga, kellel on meeletud maavarade rikkused. Sel on maailmas suuruselt kolmas naftavaru ja suuruselt teine gaasivaru. Üsna sarnane tegelikult sellega, mis on toimunud Venezuelas – tohutud naftavarud, aga inimesed on vaesed.
Eestis on kindlasti suuremaid eksperte kui mina, kes oskavad seda palju paremini kommenteerida, aga paistab, et tegemist on lihtsalt halvasti majandatud riigiga. Seal on intelligentsed inimesed, seal on maavarad olemas, aga midagi on juhtimises täiesti käest ära.
Teeme väikese ajalooekskursiooni, et aru saada, kuidas on praegusesse punkti Iraanis jõutud. Teadupärast peeti Iraani kuni 70-ndate lõpuni kõige läänelikumaks Lähis-Ida riigiks. Naised käisid miniseelikutega nagu mujal Euroopas ja USA-s, omandasid läänelikku kooliharidust ja said end ühiskonnas teostada nagu mujal Euroopas ja USA-s. Islamirevolutsioon tegi sellele järsu lõpu ja see kestab siiamaani. Ometi hääletasid inimesed ise selle režiimi poolt. Kuidas see nii juhtus?
Seda ei oska ma ka kommenteerida. Olles ise eluaeg elanud demokraatlikes riikides, ei saa ma ka aru, kuidas selline asi saab juhtuda: kas päriselt hääletati selle poolt või ei teatud ette, mida see endaga kaasa toob. Minu arvates peaksid need asjad olema lahus. Usk on üks asi ja see, kuidas riiki juhitakse, on teine asi. Seda ei saa peale suruda.
See on laiem teema Lähis-Idas, küsimus ei ole ainult Iraanis, kuigi Iraan hoiab ülejäänud maailma hirmu all oma tuumaprogrammiga. Meenutuseks, eelmisel aastal tegi Iisrael USA toel välkrünnaku Iraani tuumarajatiste pihta. Selle järel teatas Donald Trump, et asi on kontrolli all. Ometi räägitakse endiselt sellest, kas Iraan peaks tegelema tuumaprogrammi edasiarendamisega või ei. Tegelikult see vist ikkagi ei ole kontrolli all?
Kindlasti ei ole kontrolli all. Keegi ei tea täpselt, aga paistab, et ei ole.
Kuidas üldse saaks Lähis-Idas konflikte lahendada? Draamateatris jookseb praegu dokumentaalne menutükk “Ükskord Liibanonis”, mis räägib terroristide kätte langenud Eesti ratturite päästeoperatsioonist 15 aastat tagasi. Seal tuleb väga värvikalt esile, mismoodi kõik need piirkonnad on jagatud erinevate usuliste ja terroristlike rühmituste vahel, kellega tuleb läbirääkimisi pidada. Ei piisa lihtsalt diplomaatidest või riigijuhtidest. Kas Lähis-Idas, mis on etniliselt ja usuliselt nii kirju, on üldse võimalik rahu saavutada?
Hea küsimus. Ma arvan, et mõni välispoliitika ekspert võib seda lähemalt kommenteerida. Selgelt paistab aga, et seal, kus on tagatud inimõigused, vabadus mõelda ja teadust teha ning kus investeeritakse teadusesse, et inimesed uuritakse erinevaid asju, seal on võimalik inimkonna ja riikide areng ning õitseng. See paistab mulle väga selgelt silma, kui võrdleme lääne- ja idariike.
Inimesed peaksid saama uurida asju, mida me veel ei tea, ilma et keegi sunniks midagi peale. Isegi praegu vaatame USA poole, kus järsku mingeid teemasid ei tohi enam uurida. See kõik peab vabaks jääma. Nii kaua, kui on tagatud vabadused ja inimõigused ning ei hoita kinni vanast, on areng võimalik.
Kuidas teie vanemad on meenutanud, milline Iraani eluolu oli? Nad on ju mõlemad kõrgharidusega inimesed – ühesõnaga nemad said ennast seal varem teostada.
Mõlemad lahkusid enne revolutsiooni, enne kui islamivõimud tulid ja riigi üle võtsid. Nad elasid väga vaba elu. Mu ema lapsepõlvepildid, ta oli 16, kui Iraanist ära tuli, ei erine üldse Lääne-Euroopa inimeste teismeeapiltidest. Sellised vabadused olid tagatud, elu oli hea ja sai vabalt liikuda. Ema tuli otse Rootsi. Isa liikus natuke teist teed: kõigepealt Portugali, siis Šveitsi ja alles siis jõudis Rootsi. Just see vabadus olla ja mõelda on kindlasti väga suur erinevus sellega, mis tuli pärast ja mis seal siiamaani valitseb.
Mis põhjustel nad Iraanist lahkusid ja veel enne islamirevolutsiooni? Mis selleni viis?
Põhjuseid on erinevaid: õppimisvõimalused, soov maailma näha ja Iraanist välja liikuda. Seal ei olnud selliseid piiranguid. Kui oled noor ja vaba, siis saabki liikuda. Kuidagi on kogu suguvõsa sealt ära tulnud. Ema poolt oli täitsa nii, et õed-vennad tulid esimesena, siis tulid vanemad ja siis tädid. Kuidagi ükshaaval hakati tulema ja avastama, kuhu minna. Nüüd on nad üle maailma laiali, sugulasi on USA-s, Brasiilias ja Hispaanias igal pool.
Erinevatel andmetel on pärast islamirevolutsiooni Iraanist lahkunud kuni kaks miljonit elanikku. See on päris suur ränne.
On, on.
Te ei ole siiani kunagi Iraanis käinud?
Ei ole käinud.
Millistel tingimustel te tahaksite või oleksite nõus sinna minema? On teil üldse selline igatsus või unistus olemas?
Ma olen filmidest näinud ja sõpradelt kuulnud. On väga palju asju, mis mulle meeldivad. Pildid Iraanist, Isfahanist ja sellistest kohtadest on lihtsalt imelised. Ka Eesti inimesed, kes on Iraanis käinud, räägivad, et seal on nii ilus ja kultuuri on palju, mida näha. Kindlasti ma tahaksin sinna minna, aga ootangi, et nende, kes praegu on oma elu vabaduse nimel ohverdanud, pingutus ei oleks tühja läinud. Loodan väga-väga, et tuleb aeg, kus see riik saab olla jälle vaba ja inimesed saaksid vabalt sinna liikuda ja külastada.
Siis julgeks lastega koos minna?
Jaa, siis tahaks minna.
Kui juba filmidele ja kultuurile jutt läks, siis kuidas on võimalik, et Iraanis saab praegu vabalt või ma ei tea, kui vabalt vändata filme, mis kindlasti ei ole praegusele režiimile meelepärased? Paar aastat tagasi jooksis PÖFF-il ja vist on hetkel ka ERR-i voogedastusplatvormil Jupiter vaadatav “Minu lemmikkook” – väga südamlik ja tundlik film. On teil teada, mismoodi neid filme tehakse? Kui põrandaalune see peab olema ja ka muu kunst, mis ei ole valitsevale režiimile meelepärane?
Olen aru saanud, et see toimub ikka väga palju koostöös välisriikidega, päris puhtalt Iraanis seda ei ole võimalik teha. See, mida filmitakse, käib kindlasti väga ettevaatlikult ja põranda all.
Te sündisite Rootsis. See pidi olema ilmselt kasvamiseks unistuste keskkond, aga kas teid kasvatati pigem rootslannaks või pärslannaks, arvestades, et kodune keel oli teil ikkagi pärsia keel?
Kodune keel oli alati pärsia keel, aga olen aru saanud, et mu vanemad on inimesed, kelle jaoks on integratsioon väga oluline. Kui kolid Rootsi, siis kohaned Rootsi eluga. Kui sa oled tulnud sinna Rootsi keskkonda, siis õpid keele ära. Nad õppisid ise väga kiiresti ja sulandusid väga ilusti Rootsi keskkonda. Ega me ei tundnud, et oleksime väga teistsugused peale välimuse, koduse keele ja toidu.
Kui me Eestisse tulime, isegi kui ei olnud teada, kui kauaks jääme, panid nad meid kohe eestikeelsesse kooli. Mina olin 12, vend 14. Neile ei tulnud mõttessegi panna meid ingliskeelsesse või diplomaatide kooli. Mulle väga meeldib see põhimõte, et on oluline tutvuda selle riigi kultuuriga, kus sa elad, nii palju kui võimalik ja sellega kohaneda.
Te tulite heaoluühiskonnast, ilusast värvilisest Rootsist, kõikide võimaluste maalt ja maandusite siia halli, tohutult vaesesse 90ndate alguse Eestisse. Oli see suur šokk?
Ma arvan, et see oli hästi lühikest aega tõesti väga suur šokk. Teismelisele eriti ebameeldiv kogemus: vanemad otsustasid ja nüüd ela sellega.
Mässasite ka selle vastu, sõbrad jäid ju maha?
Alguses ütlesin, et mina ei tule kaasa. Kui me juba tulime, siis eks tujutsesin nagu teismeline ikka, aga see läks väga kiiresti üle. Ma ei oskagi öelda, kas kohanemine oli lihtsalt nii kiire ja hea, aga sain päris ruttu aru, et materiaalsed asjad ei ole põhilised. Vahet pole, et Rootsi on heaoluriik.
Võib-olla tõesti kõige suurem ebameeldivus oli koolisööklas: pisikesed taldrikud ja väga vähe sai süüa. Sellega harjud ka: tuled koju ja sööd siis kõhu täis. Kõik muu, see, et poes ei ole kõike, millega oled harjunud, sellega kohaned nii kiiresti ära. Sõprused, suhted ja inimesed, kellega tutvusime, ning see, kui soojalt meid vastu võeti, hakkas domineerima ja asendas kõike muud.
Rootsis olid küll väga head sõbrad, kellest oli kahju lahku kolida, siis ei olnud ju ka võimalik helistada ega tšättida nii lihtsalt nagu täna. Kuidagi väga kiiresti läks kohanemine üle ja järsku tundsin, et Eesti on kodu.
Kui kiiresti te eesti keele suhu saite?
Tundub, et olin piisavalt noor. Kolme kuuga hakkasin aru saama ja kuue kuu pärast rääkima. Ei olnud valikut, sest kogu õpe oli eestikeelne. Vedas, et sain Tallinna Inglise Kolledžisse. Kaasõpilased oskasid juba seitsmendas klassis väga hästi inglise keelt. Mul oli väga hea pinginaaber, kes tõlkis esimesed kuud väga hoolsalt, olen Mariale väga tänulik. Kõik need sõbrad tekkisid kohe. Lapse aju on lihtsalt selline, et keel tuleb ja hakkadki rääkima. Eks vanemad räägivad siiamaani kehvemini, aga ka nemad õppisid ära.
Kui jätta kõrvale väikesed toiduportsud sööklas, siis milline oli esmamulje Eestist? Kuidas ühiskond ja eestlased teile toona tundusid?
Kõige rohkem mäletan koolikeskkonda ja trolliga sinna kooli sõitmist. Sel ajal oli väga vähe tumeda peaga inimesi. Inimesed vaatasid bussis, et kes need on ja mis nad siin teevad, aga keegi midagi ei öelnud. Koolis olid õpetajad väga sõbralikud. Mõni ei osanud ühtegi sõna inglise keelt, aga suhtlesid kenasti eesti keeles. Inimesed hoidsid võib-olla rohkem omaette. Rootsis on esmamulje soojem ja jutukam, Eestis on esimene samm natuke kinnisem. Kui saad aga inimesega jutule ja sõbraks, on ta hoopis teistsuguse soojusega – sügavam. See on teistpidi tore.
Kui erinevad on eestlased ja rootslased iraanlastest? Kas teile on omasem pigem eestlaslik suhtlusstiil või rootslaste lähenemine?
Lapsed ja noored kohanevad kiiresti. Rootsis sobis mulle väga hästi Rootsi oma, kui tulime Eestisse, siis sobis väga hästi Eesti olek. Huvitav on see, mida kõige kontrastemana tundsin, et kuigi Rootsi ja Eesti on nii lähestikku, siis koolisüsteemi hariduse olulisuse osas näen rohkem sarnasusi Eesti ja Iraani vahel.
Ka Iraani lapsevanemad peavad haridust väga oluliseks. Mõtleme, et tulime Rootsist mingist suvalisest väiksest linnast Tallinnasse. Isa küsis, kuhu kooli me peaksime lapsed panema. Keegi ütles, et Inglise Kolledžisse ehk 7. keskkooli, mis oli üks parimaid koole. Sinna me sihtisime ja vedas, et me ei pidanud keeleoskamatuse tõttu ühtegi sisseastumiseksamit tegema.
Kindlasti oli tunda, et haridustase oli hoopis teine, kas aasta või pool jäi vahele. See sobis meile. Pidi rohkem pingutama, aga arenesime ka kiiremini ja kaugemale kui väikeses Rootsi koolis.
Oli teil plaani pärast gümnaasiumi või ülikooli lõppu Rootsi tagasi kolida ja sinna jäädagi?
Ma arvan, et ma väga kaugele ette ei mõelnud, aga pärast keskkooli lõppu oli selge siht Tartu. Sõbrad läksid sinna. Olin lugenud just geenitehnoloogiast ja oli selge, et see on see, mida ma tahan õppida. Võib-olla vaatasin korraks Rootsi poole, aga selleks ajaks oli see ühiskond juba nii võõras, et kohe sinna ülikooli tormata ei tulnud pähe. Alles bakalaureuse lõpupoole tekkis lihtsalt üks suhe Rootsis. Siis läksin vahetusüliõpilasena Rootsi, jäin sinna ja tegin doktorantuuri samuti Uppsala Ülikoolis.
Siiski suutsite oma rootslasest abikaasa meelitada Eestisse ära. Kuidas see üldse võimalik oli?
Ta ütles, et ei ole kunagi nõus kolima väiksemasse linna kui Stockholm. Nüüd elab ta Tartus. Kõigepealt tulime aastaks Tallinnasse ja siis juba Tartusse. Vaatame, mis ees ootab, aga ära iial ütle iial. See tuli väga loomulikult. Ta oli uudishimulik, et miks mulle Eesti nii palju meeldib ja mis seal nii erilist on.
Kui meil esimene tütar sündis, võttis ta Rootsis isapuhkuse ja tulime aastaks Tallinnasse. Andres Metspalu kuulis siis, et ma olen Eestis, ja kutsus Tartusse tööle. Algul ütlesin et mu mees ei ole iial nõus. Kui ma aga rääkisin, siis ta ütles: olgu, lähme vaatame.
On Eesti ühiskond teie suhtes olnud tolerantne ja sõbralik? Kas need esimesed uudishimulikud pilgud, mida te trollis tundsite, on jäänud viisakaks või on see ajaga muutunud?
Ma arvan, et see on muutunud. 90-ndate alguses oli ikkagi väga suur uudishimu välismaalaste suhtes – inimesed ei teadnud, kuidas reageerida, aga uudishimu oli väga suur. Muutus tuli kümne aasta eest, kui olid põgenikelained ja ühiskonnas levis retoorika, et Eesti kvoot on null. Peale seda oleme paar korda kogenud viha rongis või tänaval, aga väga vähe. Võib-olla minu suunas oluliselt vähem, mu mees on seda võib-olla rohkem kogenud.
Mulle tundub, et seda on väga vähe, see on pinnapealne ja esimene reaktsioon. Ka väikelinna inimesed, kes kardavad või arvavad, et vihkavad välismaalasi, neid lugusid on nii palju, kuidas see kõik muutub ja kaob ära, kui teed suu lahti ja räägid eesti keeles. Tuleb muidugi hoida seda, et kes siia tuleb, austab Eesti kultuuri ja rahvast, hoiame niimoodi ennast ja teisi ning ei teeks kellelegi liiga. Niikaua, kui suudame niimoodi koos toimetada, ei pea me väga muretsema.
Kellena teie lapsed end identifitseerivad?
See sõltub päevast. On hetki, kus nad ütlevad, et on eestlased. Siis on hetki, kus nad ütlevad, et on hoopis rootslased, sest nad on aru saanud, et neil on Rootsi pass ja paljud sugulased Rootsis. Sõltuvalt sellest, kuidas neil tuju on
Nende aastakümnete jooksul, mil te geneetika valdkonnas olete töötanud, on see tohutult arenenud. Ilmselt on see üks kiiremini arenevaid teadusharusid üldse. Kuna te olete oma haridustee erinevatel etappidel uurinud ka vähki, siis millest on tingitud see, et vähki haigestumus on üha sagenenud? Kui veel 20. sajandil peeti seda pigem vanainimeste haiguseks, siis nüüd võtab see üha nooremaid ja on kuidagi üha kurjem. Millest see tuleneb?
See on keeruline küsimus. Suures osas tulevad vähijuhud ikkagi juurde sellest, et inimesed elavad kauem ja siis on vähil aega areneda. See, et ta jõuab ka nooremate sekka, aga kindlasti on tingitud pigem elustiilist. Siin on väga olulisel kohal füüsiline aktiivsus ja toitumine.
Ülekaalulisus, mis on igal pool maailmas tõusutrendil, on üks suuremaid tervishoiuprobleeme. See ei suurenda ainult vähiriski, vaid ka südame-veresoonkonnahaiguste riski. See suurendab väga paljude haiguste riski ja on seotud ka vaimse tervisega. Põhiline on ikka see istuv elustiil, me liigume vähe ja ei toitu piisavalt tervislikult.
Kui suur on siin geneetika osakaal?
See sõltub väga vähitüübist. Näiteks vähivormide puhul, mis arenevad lastel, on geneetikal loomulikult oluline roll, kas on tekkinud mingisugune mutatsioon, mis seda vähki põhjustab. Teine variant on see, et leukeemiate puhul kahtlustatakse ka viiruseid. Need on ühed kavalad organismid. Ise nad ei ole elujõulised, aga kasutavad inimese rakke selleks, et paljuneda. Need viirused võivad siseneda inimese DNA-sse ja tekitada seal probleeme. Siis hakkavad rakud kasvama kontrollimatult ja tekib vähk. See on ka üks eraldi uurimissuund.
Kas on teada ka, millised viirused need on? Need ei ole ju ometi kõik viirused?
Ei, need on väga erinevad viirused. Neid uuritakse ja üritatakse leida just tänu tehnoloogia arengule, mis võimaldab meil DNA-d analüüsida nii põhjalikult ja oluliselt odavamalt kui kümme aastat tagasi.
Esimese inimgenoomi järjestuse määramine maksis üle kolme miljardi dollari, aga pärast seda maksis ühe genoomi sekveneerimine 100 000, siis juba 10 000 ja täna on see sadades eurodes. Sellepärast ongi see tervishoius kättesaadavam. On võimalik sekveneerida nii tervete inimeste DNA-d kui ka vähikudet ja uurida, mis geneetilised muutused on vähirakkudes toimunud. See aitab meil paremini aru saada, kust need vähid tulevad ja millised ravimid toimivad erinevate kasvajate suhtes.
Kui rääkida eelsoodumusest, siis osadel inimestel on ka lihtsalt kõrge vähi eelsoodumus: nii-öelda perekondlik vähk, olgu need rinnavähid või teised vormid. Siin on vaja inimeste teadlikkust tõsta, sest üks inimene 150-st või üks inimene 200-st kannab geenivarianti, mis annab väga suure riski rinnavähiks. Lisaks on ka teised perekondlikud vähivormid. Kui suguvõsas on olnud mitu vähijuhtumit noores eas, siis peaksid perearstid nendega tegelema.
See teadmine on oluline. Vahel saame geenivaramusse kirja: “Mul on nii, emal oli nii ja tädil oli nii – kus on minu vähi riskinfo?” Meie vastus on alati, et tegelikult on teil vaja perearstilt saatekirja meditsiinigeneetiku juurde, kes on tegelenud nende perekondlike vähivormidega juba aastaid. On väga oluline, et nad jõuaksid õigel ajal meditsiinisüsteemis õige arsti juurde, kes saaks seda uurida.
Juhul kui peres on mitu inimest või mitu põlvkonda juhuslikult teie juures geenidoonorid, kas nad saavad siis teie juurest ka seda infot?
Geenivaramu on eeskätt teadusasutus. Ka rahvusvahelisel tasandil on väga haruldane, et me oleme üldse geenidoonoritele erinevate leidude kohta tagasisidet andnud. Meie teeme seda põhiliselt teadusuuringutena. Näiteks oleme koostöös onkoloogidega kutsunud uuringutele tõesti ka rinnavähi mutatsiooniga inimesi. Need on teadusuuringud, mis peaksidki meie silmi avama: kui paljudel on rinnavähi pärilik geneetiline eelsoodumus ja kui paljud neist on saanud saatekirja meditsiinigeneetiku juurde.
Kui onkoloogid neid geenidoonoreid intervjueerisid ja sugupuud joonistasid, tuli välja, et suguvõsas oli tõesti ema või tädi, kes sai juba 40-aastaselt rinnavähi. Kui nii noores eas on suguvõsas juba vähijuhtumeid olnud, siis on selge, et perearst peab tegema saatekirja meditsiinigeneetiku juurde. Selles uuringus osales ligi 20 inimest, kuid nendest vaid üks oli saanud saatekirja.
Me näeme, et siin tohutu suur auk. Osaliselt on põhjuseks kindlasti teadmised, osaliselt aga see, et inimene saab info, aga ta ei lähe arsti juurde. Siiski on seal mõni tõrge, võib-olla ta ei soovi teada. Me peame selle hirmu ja maha võtma. Teadmine ja ennetus on ikkagi parem kui mitteteadmine, sest kuigi tõenäosus vähi tekkeks on väga kõrge, on seda võimalik ennetada.
Kas teie ise ei saada mingit teavitust nendele inimestele, kellel see kõrgenenud risk välja joonistub?
See on mitmeti keeruline. Ühelt poolt on haruldasemate geenivariantide leidmiseks vaja kogu DNA järjestust. See on endiselt kallis, umbes 500 eurot geeniproovi kohta. Meie oleme kõikidele geenidoonoritele teinud väiksema analüüsi, mis maksab 50 eurot ja mida eelarve võimaldas. See määrab 700 000 geenivarianti, aga just neid haruldasi suure mõjuga geenivariante ei ole selles andmestikus nii täpselt võimalik määrata.
Seega esiteks ei ole meil seda infot kõigi geenidoonorite kohta. Teiseks oleme neile, kellel oleme riski erinevate uuringute raames leidnud, saatnud kutse osaleda uuringus, kus antakse infot, aga see on ikkagi nende otsus. Vastamise määr on umbes 50 protsenti. Siin on selgelt näha, et osad ei soovi üldse midagi teada ja osad võib-olla ei hooma, mida see uuring tähendab.
Me ei saa saata ka kellelegi koju kirja, et oleme teil leidnud rinnavähi mutatsiooni ja teil on suur risk. See kõik peab käima koos nõustamisega ja selgitamisega. Kui meie teadlased on neid tulemusi rahvusvahelistel konverentsidel ette kandnud, siis kõik imestavad, et info jagamine ei ole liigset ärevust tekitanud. Inimesed on väga rahulikud ja mõistavad hästi, et see risk on nende sees olemas, kuid nüüd on nad sellest teadlikud ja saavad midagi ette võtta. See on see, kuhu me tahame kõigiga jõuda, et mõtleksime kõik koos niimoodi
Emakakaelavähi vastu on vaktsiin juba olemas. Kas tulevikus võib teiste vähiliikide vastu ka tekkida vaktsiine või ennetavat ravi. Kas me suudame end kunagi üldse vähikindlaks teha?
See on hea küsimus. Kindlasti sõltub see vähitüübist. Emakakaelavähi puhul on haigus tingitud viirusest, mistõttu töötavad vaktsiinid väga hästi. Teiste vähivormide puhul, kus me ei tea tekkepõhjust või kus on geneetilised põhjused, on olemas väga head ennetusmeetmed ja teadus areneb kiiresti.
Näiteks uuritakse, kas väga kõrge riskiga inimesed peaksid lisaks kirurgilisele sekkumisele alustama varem väga väikses doosis kemoteraapiaga. Sellised uuringud tulevad ja siis saame ka paremini teada, kuidas erinevaid vähivorme ennetada.
Nii et teoreetiliselt võiks leukeemia vastu, mis tekib viirustest, tekkida ka vaktsiin, kui need viirused suudetakse ära kaardistada?
Leukeemial on mitu erinevat vormi ja erinevaid tekkepõhjusi. Senikaua, kui on teada, millistest viirustest mingi osa neist tekib, oleks tõesti võimalik ka seal erinevaid vaktsiine arendada.
On midagi sellist kuskil töös ka?
Ei tea. Ma pole ammu leukeemiat uurinud, kuigi see oli mu doktoritöö teema.
Ka vaimse tervise probleemide, depressiooni, ärevuse, autismi, aktiivsus- ja tähelepanuhäire, levimuses on toimunud plahvatus. Kui palju sellest võib olla geneetiline? Kehvemal järjel riikides kipub vaimse tervise probleeme olema vähem. Vanasti öeldi, et “heast elust lolliks läinud”. Kui suur siin ikkagi geneetika osakaal on?
See on erinevatel häiretel väga erinev. Näiteks skisofreenial on suurem geneetiline komponent, depressioonil väiksem ja mitmekesisem. Selle pärast on seda raske hinnata. Iga häire puhul on mängus väga paljud geenid ja igal üksikul geenil on väga väike mõju. Kui liidame need efektid kokku, tekib normaaljaotus.
Need, kes on äärmuses, võivad olla pisut suurema riskiga haigestuda. See aga ei tähenda, et kõigil neil haigus tekiks. Tuleb uurida kõike koos, mitte ainult geneetikat, näiteks ka elus kogetud traumasid või mõni on nii vastupidav – tal on kõrge risk ja raske elu, aga ta on ikka hea vaimse tervise juures. Mis on need harjumused.
Tartu Ülikooli psühholoogia instituudis uuritakse neid aspekte palju. Näiteks kuidas inimene suudab oma mõtteid suunata, kui juhtub midagi rasket. Kas mõtled olukorra raskemaks või kergemaks?
See on loomuomane.
Seda saab ka harjutada, geneetika on nii mitmekesine. Näiteks rasvumise geneetika on kõige rohkem seotud impulsikontrolliga: kas suudad koogile “ei” öelda. Sama on ilmselt mõtetega. Kui saad kurjaks, siis hingad sisse-välja ja mõtled positiivselt.
Kas impulsikontroll, kui tugev või nõrk see on, on ka geneetiline?
Jah, sellel on geneetiline komponent, kuid see on samuti kompleksne tunnus. Inimese lõplik impulsikontroll tekib mitmete erinevate mõjurite toimel.
Kui inimene on sõltlane, kas siis tema järglastel on suurem tõenäosus, et mingi sõltuvus tekib – olgu need koogid, hasartmängud või alkohol?
Jah, sellel on geneetiline eelsoodumus olemas. Seda kõike teades peame ühiskonnana rohkem mõtlema, kuidas luua lastele toetavat keskkonda, et nad ei harjuks koolisöökla toidu mittemeeldimisel puhvetist magusat saiakest ostma. Kuidas aidata neid, kel on impulsikontroll nõrgem? Kas laste sünnipäevalauad peaksid olema täis maiustusi? Kuidas saaksime keskkonna kõigi jaoks toetavamaks teha?
Peaaegu iga soomlane on lühinägelik prillikandja, neil on sinised silmad ja tuhkblondid õhukesed juuksed. Need on soomlaste geneetilised eripärad, mis on välja kujunenud sellega, et sajandite jooksul nende veri ei ole väga segunenud. Eestlaste tervis on aga vast just selle tulemusel tugevam ja välimus mitmekesisem, et meie verd on palju segatud. Krantsi tervis on tõuloomal tugevam nagu ikka. Kui pikk võib ajaloos selline periood olla, mil rahvuse verd ei segata, enne kui see geneetikasse tugevalt oma negatiivset jälge hakkab jätma nii-öelda tüüpvigadega?
Selle taga on keeruline matemaatika, aga Soome probleem on põhiliselt see, et nad läbisid mingis faasis nii-öelda pudelikaela, kus väga paljud surid ära ja populatsioon jäi liiga väikeseks. Kui on piisavalt suur populatsioon, siis ei pea verd segama väljastpoolt.
Lähis-Ida riikides on teine probleem – sugulusabielud. Kui näiteks nõbud või pisut kaugemad nõbud saavad ühise lapse, ongi nii, et suguvõsas võib olla mõni haruldane geenivariant, mida nad mõlemad kannavad, ja see kandub lastele edasi. Kui laps saab kaks katkist geeni, siis tekibki haigus. Sellepärast on segunemine kindlasti hea. See annab geneetilist varieeruvust juurde ja teeb meid tugevamaks.
Habsburgide dünastiale sai see igal juhul saatuslikuks – sugulusabielud. Ometi pole islandlastel, keda on ka väga vähe, täheldatud samasuguseid väga tugevaid ja raskeid geneetilisi haigusi või eripärasid nagu soomlastel.
Seal on vastus “jah ja ei”. Ühest küljest nad mingil määral segunevad, kuid teisalt on neil ka eelskriining paaridele enne rasestumist. Nad kontrollivad, kas on ohtu, et mõlemad kannaksid ühte geenivarianti, ja kas on seetõttu vaja teha pigem kunstlikku viljastamist. Vähemalt need minu sõbrad ja kaasdoktorandid, kes on sellest teadlikud, rääkisid, et muidugi nad teevad seda.
Huvitav on see, et Saudi Araabia on tohutu suur riik, aga seal on ka hästi palju selliseid spetsiifilisi geenirikkeid. Seal kõrval väike Bahrein. Seal jälle öeldakse, et neid on kõige vähem. Millest sellised erinevused naabritel?
Need ongi harjumused või kultuurilised eripärad. Rikkad tahavad vara hoida suguvõsas ja seetõttu toetavad nad sugulusabielusid. Teises kohas võib-olla on inimesed teadlikumad sellest, et see ei ole hea mõte ja segunevad rohkem.
Kui geenivaramu 25 aastat tagasi alustas ja inimesi geenidoonoriteks kutsus, maaliti meile helesinine unistus personaalmeditsiinist. Meid ravitakse vastavalt sellele, mida meie geenid ütlevad. Praegu oleme olukorras, kus tervisekassa tüürib pankroti poole, sest meie ravikindlustussüsteem on jätkusuutmatu. Kas see tähendab, et on aeg sellele personaalmeditsiini unistusele kriips peale tõmmata?
Ei, kindlasti mitte. Esiteks on geenivaramu roll teadus. Me uurime, millised geenid on seotud haigustega ja ravimite toimega. Me leiame seoseid ja midagi täiesti uut, mida pole võib-olla teistes populatsioonides kirjeldatud.
Teine pool on küsimus, kuidas see võiks tervishoidu jõuda. See tee on pikk ja käänuline, innovatsioon tervishoius on aeglane ja väga rangelt reguleeritud. Takistuseks on raha: kui tervisekassa käivitab uue teenuse, peab see olema kättesaadav kõigile. See maksab. Praegu on eelarvepuudujääk aga ennetuseks ja reformideks on vaha raha. Siin on vaja kedagi julget ja visiooniga, kes otsustab, et investeerime nüüd rohkem, sest see aitab meil tulevikus kokku hoida.
Kõik kulutõhususanalüüsid on näidanud, et see tasub ära. Näiteks tahetakse pakkuda uut geneetilist rinnavähi analüüsi sellest aastast kõigile naistele alates 40. eluaastast. Kõrge riskiga naised käiksid siis mammograafias juba nooremas eas, madala riskiga naised alustaksid 50-aastaselt nagu praegu. See on alguses lisakulu, aga riik hoiab sellega raha kokku. Igale analüüsile on vaja teha kulutõhususe analüüs, et me hoiame X aasta pärast raha kokku.
Probleem on kindlasti selles, et pole andmeid. Geenianalüüsi tehakse üks kord, aga iga kulutõhususeanalüüsi tehakse kitsalt. Näiteks analüüsitakse eraldi antidepressantide määramist, kuidas maksaensüümide geneetika mõjutab seda, kui kiiresti inimene ravimit lagundab. Kui ravim eemaldatakse organismist liiga kiiresti, siis see ei toimi, või vastupidi tekib risk kõrvaltoimeteks. Iga selline analüüs tehakse jupikaupa.
Eesti lähenemine võiks aga olla see, et teeme selle suure geenianalüüsi ühe korra ja kasutame seda infot eluaeg: siis, kui noorukile kirjutatakse antidepressant, keskeas vaadatakse vähiriski ja vanas eas määratakse metoprolooli ehk südamerohtu. See info on kasulik kogu elu ja väljakutse ongi teha kulutõhususanalüüs, mis võtaks arvesse kogu elukaart.
Ligi kaks aastat tagasi käisid kõik nagu rahvussportlased geenivaramu portaalist vaatamas, kui palju neil mingisugust verd on ja kui hästi nad kofeiini lagundavad. Kas sedasorti infot on veel tulemas või on selline lausaline info jagamine lõppenud?
Me proovime siiamaani lappida seda eelarvemiinust. mis meil sellest ettevõtmisest tekkisid, ja otsime vahendeid, kuidas saaksime sinna infot juurde lisada: võimalikult kiiresti, automaatselt ja tõhusalt.
Meil on kogu aeg mõttes, et tahaks geenidoonoritele rohkem infot jagada. Teiselt poolt suhtleme pidevalt ka sotsiaalministeeriumiga, et kas ja millal oleks võimalik raha juurde saada, et ka teised saaksid geenivaramuga liituda. Praegu käivad aga hoopis eelarvekärped, mistõttu on sellele küsimusele raske vastata. Tahtejõudu meil on ja targad inimesed on endiselt siin tööl. Vaatame, millal see võimalikuks saab.
Natukene ühel teisel teemal ka veel. Teadlaste ja märkimisväärsel määral just reaalteadlaste hulgas on väga palju usklikke inimesi: nii kristlasi kui ka teiste usundite esindajaid. Te ise olete ka tunnistanud, et olete usklik. Usk, mida teie kannate, on bahá’í usk, Iraanist võrsunud usund. Kuidas uskumine, mis põhineb usul, ja teadus, mis põhineb teaduslikel faktidel ja tõenditel, omavahel kokku klapivad? Kas siin on mingisugust vastuolu ja kuidas te selle enda jaoks lahendanud olete?
Ma arvan, et see sõltub sellest, kuidas inimene usku defineerib või mõtestab. Bahá’í usk sai alguse 1863. aastal Pärsias ja on algusest peale toetanud teadust. See ei ole teadusega vastuolus, vaid asetab selle väga olulisele kohale. Ühiskond saab areneda ainult läbi teaduse. Kõik, mida me praegu ei oska seletada, tuleb teaduse abil välja selgitada.
Samas aitab usk mul mõtestada elu ja inimolemust. Inimeses on midagi enamat kui see, mida me suudame füüsiliselt mõtestada. See annab elule mõtet: me oleme siin, et aidata edasi viia igavesti arenevat tsivilisatsiooni ja teha tähendusrikkaid asju. Oluline pole see, kui palju on raha, vaid et sa arened, aitad teistel areneda ja lähened kõigele südamega ja heaga. Teadlase elu ei ole ka lihtne. See, kuidas igapäevaselt mõelda, kuidas ennast arendada ja teha midagi head inimkonna jaoks, käivad minu jaoks väga tihedalt koos.
Olete te seda ka teiste usklike teadlastega arutanud – kuidas nemad enda jaoks seda selgitavad?
Eestis on neid võib-olla vähe, aga teistes riikides on. Need on head vestlused. Kõik suhtuvadki sellesse nii, et religioonil on oma koht, kuid teadusele ei saa vastu minna. Kui religioon väidab midagi, mis on teadusega vastuolus, on tegemist ebausuga. Seda ei saa niimoodi minu arvates käsitleda.
Just ebausust tahtsingi saate lõpetuseks küsida. Eestlased ei ole küll usklikud, aga nad on üsna ebausklikud. Näiteks ei tohi käekotti maha panna, kui seal on rahakott sees, muidu jookseb raha välja või palja käega lauda pühkida, muidu tuleb vaesus majja. Kuidas teil või teadlastel üldse ebausuga lood on?
Teadlaste seas kohtan seda vähem, sõprade ringis ja mujal kuulen seda rohkem. Teadlased on ratsionaalsemad: ei no kuule, raha ei jookse sealt kotist läbi.
Nii et panete südamerahuga oma käekoti põrandale?
Ei pane ikka maha. Kuigi praegu panin… Käekotti võib-olla ei pane, seljakoti panen, see on selline pragmaatiline valik.