Film kinnistus Kiwa mõtteise juba lapsepõlves. “Kui ma olin umbes kuue-aastane, siis ma nägin sellest filmist televisioonis mingit katkendit. Ma ei teadnud, mis film see on, ja siis jäid sealt, nagu paljudel inimestel, kummitama mingid kindlad näod või stseenid. Hiljem tuli välja, mis film see on, kuidas muusika ja kunstnikutöö sündis, kõik see, mis andis alust selle filmi kultuslikkusele,” selgitas Kiwa.

“Ma olen seda filmi väga palju vaadanud. Ma arvan, et ma olen selle filmi kõige suurem fänn üldse,” muigas Kiwa.

Üks Kiwale pähe söövitunud stseenidest on, kui proua Mooses oli hoiurežiimi pandud ja ta parajasti ei töötanud. “Kui tal parukas peast ära tõmmati ja siis see õudne kiilas nuku pea oli selle all.” Teine stseen on inspektor Glebsky unenäost, kui alpinisti pea end suurelt ilmutab.

Kiwa leiab et filmi ajale vastu pidanud kõheda atmosfääri tingib kõrgmäestikus toimuv tegevus. “Kindlasti mäestikus on inimeste tunded ja teadvus teistsugused kui merepinna tasandil. On igasugused kõrgmäetõved, ilmutused on erinevates religioonides seotud mägedes viibimisega ja Grünbergi geniaalne muusika toetab kogu seda meeleolu,” rääkis kunstnik filmist, mis linastub 13. veebruaril ka Berliini filmifestivalil.

“Sel ajal kui nad seda filmi kirjutasid, oli stsenaristidest vendadel Boriss ja Arkadi Strugatskil kerge loominguline kriis. Samal ajal hakati Brežnevi ajal ulmet rohkem kontrollima, see muutus ideoloogilise võitluse relvaks, nagu palju asju Nõukogude Liidus,” lisas Kiwa.

“Dalai-laama on ju öelnud, et me kõik oleme siin planeedil tulnukad ja tunneme kõik ennast vahel tulnukatena, kaotame kontakti oma teise poolega, nagu on näha ka filmi postril,” rääkis Kiwa ja juhtis tähelepanu enda seljas olevale kampsunile, millel on näha ka filmi plakatil figureerinud pistikupesast väljas pistik.

“Kas oled ühenduses oma energiaallikaga, teise poolega või lülitatakse sind lihtsalt selle maailma vooluringist välja,” lisas ta.

Oma äsja ilmunud raamatut, mis kunstniku lemmikfilmi järgi nime saanud, kirjutas Kiwa 21 aastat. “Aastal 2004 tegutses Eestis selline ansambel nagu Luarvik Luarvik, mis võttis nime filmi kõige tuntuma tegelase järgi, ja ma hängisin nendega palju koos, olin vahel seal bändis ka külalisesineja. Siis ütlesin bändi trummarile, et see film on meid nii palju mõjutanud, et sellest võiks täitsa raamatu kirjutada. Ta võttis mul nööbist kinni ja ütles, et aga kirjuta. Siis ma tegelesin sellega järgmised 21 aastat. Kirjutasin keskmiselt kaks lauset nädalas,” selgitas Kiwa.

“Tegelikult oli väga hea, et ma sain selle nii pikal ajateljel kirjutada, sest reisisin ise mägedes hästi palju, kirjutasin mõtteid salvrätikute peale, sest see oli enne, kui nutitelefonide Notesi programm tuli. Mul oli suur kaustatäis neid märkmeid ja ajapikku lugesin juurde. See andis mulle loomingulise platvormi, mille nimel tegutseda, mille nimel ennast harida, mis teemal asju juurde lugeda. Väga seikluslik oli see kirjutamine,” märkis kirjanik, kunstnik ja muusik.

Kõige muu kõrvalt tegeleb Kiwa ka elektroonilise muusika loomisega ning andis eelmisel aastal välja kaks albumit. “Muidugi on mõjutajaks kaugelt Sven Grünberg. Ma arvan, et ilma selle filmita ei oleks suurt osa Eesti eksperimentaalsest muusikast, sest see on kõiki kaudselt mõjutanud,” tõdes ta.