Kilingi-Nõmme II algkooli põleng oli 20. aprillil 1937 Kilingi-Nõmmes Kilingi-Nõmme II algkoolis toimunud tuleõnnetus, milles hukkus kokku 18 last ja vigastada sai üle 50 lapse.[1] Õnnetus leidis aset koolimaja teisel korrusel korraldatud kinoseansi ajal, kui süttis filmiprojektoris olnud filmilint ja tuli kandus edasi ruumis olnud filmirullidele.[2][1]

Eesti ajaloo kronoloogia järgi oli Kilingi-Nõmme II algkooli tuleõnnetus suuruselt iseseisvusaja teine õnnetus.[3]

Taust

Õnnetus toimus Kilingi-Nõmme II algkooli hoones, mida rahvasuus tunti punase koolimajana. Koolimaja teine korrus oli kasutusel klassiruumidena ning õnnetuse ajal oli ühes klassiruumis korraldatud filmiseanss.[2]

Olev Pauksoni raamatu järgi viibis umbes 100 ruutmeetri suuruses klassiruumis üle 130 lapse Kilingi-Nõmme 1. algkoolist, 2. algkoolist ja Lavi algkoolist.[4]

Õpetajate Leht kirjutas 23. aprillil 1937, et samal õppeaastal oli samas koolis toimunud juba mitu kinoetendust ning koolijuhataja Jaan Parts oli varem osalenud koolidele saadetud kinoaparaatide käsitsemise kursusel.[5]

Õnnetuse kirjeldus

Filmi näitamisel süttis projektoris filmilint. Tuli kandus edasi ruumis olnud lahtistes filmikarpides filmilintidele. Põleng arenes väga kiiresti ja tulemöll kestis vaid mõne minuti.[1]

Lapsed olid kogutud koolimaja teisel korrusel olevasse klassiruumi, kust ei olnud muud väljapääsu kui üksainus, sissepoole avanev uks. Ruumis ei olnud tulekustutusvahendeid.[2]

Õpetajate Lehe järgi raskendas õnnetust asjaolu, et kinoaparaat asus uksele liiga lähedal ja uks avanes sissepoole. Paanikas suruti üks uksepool kinni, mis kitsendas väljapääsu veelgi.[5]

Õnnetuse põhjusena peeti vahetult pärast põlengut võimalikuks lühise tekkimist aparaadis või juhtmes. Samas kirjutati, et aparaadis olnud film oli vana: selle näitamiseks oli luba võetud juba 1927. aastal ning neli päeva varem oli sama filmi näidatud „Lüvia” lastekodus, kus film oli kaks korda katkenud.[5]

Kinoaparaat ja filmilint

Kilingi-Nõmmes kasutatud aparaat oli Õpetajate Lehe andmetel „Kosmographi” tüüpi. Leht kirjutas, et selliseid aparaate oli Haridusministeerium omal ajal koolidele õppevahenditeks jaganud. Aparaadid olid tellitud Ameerikast Venemaa jaoks, kuid jäid 1917. aasta sündmuste tõttu Tallinna sadamas ladudesse seisma ja jagati hiljem Eesti koolidele.[5]

Sama artikli järgi oli koolidele jagatud umbes 1500 aparaati, peamiselt „Zenithi” ja „Kosmographi” tüüpi seadmeid. Ajakirjanduses märgiti, et aparaate ei hinnatud asjatundjate poolt eriti kõrgelt ning kurdeti, et need kulutasid filme liigselt.[5]

Ohvrid ja kannatanud

Õnnetuses hukkus kokku 18 last.[1] Vigastada sai üle 50 lapse.[1] Osa kannatanutest viidi ravile Pärnu haiglasse.[6]

Eesti ajakirjanduse analüütiline bibliograafia andmetel kirjutas Postimees 22. aprillil 1937, et selleks ajaks oli surnud 11 last ja paljude seisukord oli veel lootusetu. Sama ülevaate järgi võtsid riik ja omavalitsused õnnetusohvrite ravi- ja matusekulud enda kanda ning ametivõimud selgitasid õnnetuse põhjusi ja üksikasju.[7]

Bibliograafia järgi ilmus Postimehes 22. aprillil 1937 ka foto ühest ohvrist, Kilingi-Nõmme II algkooli õpilasest Ilse Järvesoost.[7] Ajapaiga kirjelduse järgi oli Ilse Järvesoo Kilingi-Nõmme II algkooli õpilane, kes suri plahvatuse tagajärjel saadud haavadesse.[8]

Viimane, õnnetuse 18. ohver, suri Tallinnas kolm aastat hiljem, 20. aprillil 1940.[1]

Abistamine ja järelmõju

Õnnetus pälvis üleriigilist tähelepanu. Õpetajate Leht teatas, et 24. aprillil 1937 korraldati kõigis koolides leinaaktus ja koolihoonetel langetati lipud poolde vardasse.[5]

Postimehe bibliokirje järgi saadeti 23. aprillil Pärnusse eriarstide komisjon: Tartu Ülikooli arstiteaduskonna dekaan, professor Vadi, ning Tallinnast dr Voogas sõjaväe tervishoiuvalitsusest ja sõjaväe gaasiasjanduse inspektor kolonel Burhoevden. Komisjoni ülesanne oli koos Pärnu linnahaigla arstidega konsulteerida vigastada saanud õpilaste seisukorda.[9]

Sama bibliograafia järgi määras Eesti Pank Kilingi-Nõmme plahvatusohvrite ja nende perekondade heaks 500 krooni. Samuti kogusid Valga muusikakooli õpilased raha ja saatsid Pärnu linna haiglas viibivatele lastele kasti puuvilja.[9]

Matused

25. aprill 1937 oli Kilingi-Nõmme alevis leinapäev. Sel päeval maeti Saarde kalmistule 13 tuleõnnetuse ohvrit.[6]

Pärnumaa Teataja kirjutas 24. aprillil 1937, et ühismatus toimub pühapäeval ning Pärnu koolinoorsugu saadab lahkunuid Kilingi-Nõmmele viimisel.[10]

Rahvusarhiivi fotokogus on säilinud Artur Kalmu foto Kilingi-Nõmme II algkooli põlengu ohvrite matuserongist teel Saarde kirikust kalmistule 25. aprillil 1937.[11]

Teine ühismatusepäev oli 1. mail 1937, sest nädala jooksul oli Pärnu haiglas surnud veel kolm last.[6]

Mälestuse jäädvustamine

Kilingi-Nõmme tuleõnnetuse ohvrite ühishaud ja mälestusmärk Saarde kalmistul (2014)

Pärnumaa Teataja kirjutas 24. aprillil 1937, et Kilingi-Nõmme ohvritele kavandati mälestusmärki.[10]

Pärnu Kommunisti 1987. aasta mälestusartikli järgi paigaldati klassiruumi, kus õnnetus toimus, aasta pärast õnnetust mälestustahvel.[12]

8. juunil 1941 avati Saarde kalmistul mälestusmärk 1937. aasta tuleõnnetuses hukkunud Kilingi-Nõmme kooliõpilastele. Mälestusmärgi autor oli skulptor Paul Horma.[13]

Paul Horma loomingut käsitlevas Eesti Kunstnike Biograafilises Leksikonis on Kilingi-Nõmme tuleõnnetuse ohvrite mälestusmärk nimetatud ühe tema avaliku mälestusmärgina.[14]

Saarde Sõnumid avaldas 2019. aastal õnnetuse 82. aastapäeva puhul mälestusloo „Õnnetus, mida ei saa unustada”.[15]

Vaata ka

Viited

  1. 1 2 3 4 5 6 Allar Viivik (21.04.2007). "Suurim kooli tragöödia Eestis: Põlemalahvatanud filmilint tappis Kilingi-Nõmmel 18 last". Õhtuleht. Vaadatud 29.05.2026.
  2. 1 2 3 "Kurbmäng Kilingi-Nõmmel". Postimees. 22.04.1937. Vaadatud 29.05.2026.
  3. ↑ "Eesti ajaloo kronoloogia". Eesti Entsüklopeedia. Originaali arhiivikoopia seisuga 13.01.2026. Vaadatud 29.05.2026.
  4. ↑ Olev Paukson. Alevikust linnaks: Kilingi-Nõmme 70. Arendus- ja innovatsioonikeskus Livonia, Pärnumaa 2008, lk 45.
  5. 1 2 3 4 5 6 "Kilingi-Nõmme II algkoolis teisipäeva, 20. aprilli õhtul..." Õpetajate Leht. 23.04.1937. Vaadatud 29.05.2026.
  6. 1 2 3 Olev Paukson. Alevikust linnaks: Kilingi-Nõmme 70. Arendus- ja innovatsioonikeskus Livonia, Pärnumaa 2008, lk 46.
  7. 1 2 "Kilingi-Nõmme ohvreist surnud juba 11 last; Kurbmäng Kilingi-Nõmmel". Eesti ajakirjanduse analüütiline bibliograafia. Vaadatud 29.05.2026.
  8. ↑ "Ilse Järvesoo, Kilingi-Nõmme II algkooli õpilane". Ajapaik. Vaadatud 29.05.2026.
  9. 1 2 "Postimees 1937. Kilingi-Nõmmega seotud bibliokirjed". Eesti ajakirjanduse analüütiline bibliograafia. Vaadatud 29.05.2026.
  10. 1 2 "Mälestusmärk Kilingi-Nõmme ohvritele. Ühismatus toimub pühapäeval". Pärnumaa Teataja. 24.04.1937. Vaadatud 29.05.2026.
  11. ↑ "Fotoreporterid Eestis enne Teist maailmasõda" (PDF). Eesti Pressifoto aastaraamat 2015. Vaadatud 29.05.2026.
  12. ↑ "Tuleõnnetus Kilingi-Nõmmes". Pärnu Kommunist. 04.04.1987. Vaadatud 29.05.2026.
  13. ↑ "Mälestusmärgi avamine 1937. aasta tuleõnnetuses hukkunud Kilingi-Nõmme kooli õpilastele". Rahvusarhiivi fotode andmebaas Fotis. Vaadatud 29.05.2026.
  14. ↑ "Paul Horma". Eesti Kunstnike Biograafiline Leksikon. Vaadatud 29.05.2026.
  15. ↑ "Õnnetus, mida ei saa unustada". Saarde Sõnumid. 26.04.2019. Vaadatud 29.05.2026.

Kirjandus

  • Olev Paukson. Alevikust linnaks: Kilingi-Nõmme 70. Arendus- ja innovatsioonikeskus Livonia, Pärnumaa 2008.
  • Kurbmäng Kilingi-Nõmmel. Postimees, 22. aprill 1937.
  • Kilingi-Nõmme ohvreist surnud juba 11 last. Postimees, 22. aprill 1937.
  • Tuleõnnetus Kilingi-Nõmmes. Pärnu Kommunist, 4. aprill 1987.
  • Õnnetus, mida ei saa unustada. Saarde Sõnumid, 26. aprill 2019.

Välislingid

allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Kilingi-Nõmme_alevi_II_algkooli_põleng