Tangshani maavärin on 20. sajandi suurim seismiline katastroof, mis toimus 28. juulil 1976. aastal kell 3.42 (kohaliku aja järgi).
Maavärina hüpotsenter asus otse Tangshani linna all, 160 km Pekingist ida suunas. Maavärina magnituud oli 7,8. Suur Hiina tööstuslinn hävis maatasa, suri 243 000 inimest. Majanduslik kahju oli hinnanguliselt 2 miljardit USA dollarit.
4. veebruaril 1975 oli kõigest 400 km võrra kirdes toimunud Haichengi maavärin, mis oli umbes sama tugev (magnituudiga 7,5), ent selles hukkus palju vähem inimesi – 2041. Hiina valitsus väitis, et see tõestab Hiina sotsialistliku süsteemi üleolekut ja maavärinate maoistliku ennustusmeetodi õigsust.
Tegelikult ei antud enne Haichengi maavärinat ühtki ametlikku hoiatust ega valitsuse korraldust maavärina kohta. Kohalik omavalitsus oletas eeltõugete põhjal, et tulemas on midagi veel suuremat, ja hakkas elanikke evakueerima. Suuresti tuli kasuks see, et maa värises Haichengis õhtupoolikul, kui inimesed polnud tööl ega maganud. Tangshani maavärin toimus seevastu ilma ainsagi eeltõuketa kohaliku aja järgi kell kolmveerand 4 öösel, kui inimesed magasid.
Hukkunute esimene ametlik hinnang valitsuselt ilmus alles 1979. aasta novembris, enam kui 3 aastat hiljem. Varasemad hinnangud pärinevad välismaalt, ent välismaalasi Tangshani asja uurima ei lastud ja välismaised hinnangud pole usaldusväärsed.
Traditsioonilise Hiina uskumuse järgi tähendab maavärin looduse taevaliku korra tõrget ja seda, et valitsus võib olla kaotanud taeva soosingu. Juba 1976. aasta augustis toimus Ida-Tiibetis Songpan-Pingwu maavärin magnituudiga 7,2, mis ebausklike seas tekitas arvamuse, et taevas on pahane valitsuse peale, kelle ülesanne on loodusõnnetused ära hoida.
9. septembril 1976 suri Mao Zedong ning Tangshani ja Songpan-Pingwu maavärin aitasid niimoodi kaasa sellele, et kultuurirevolutsioon lõppes ja Nelja jõuk, kuhu kuulus Mao Zedongi lesk Jiang Qing, kaotas võimu.