Postitused, kus seda mõistet mainitakse:

Sulev Vahtre

Sulev Vahtre (1937. aastani Vinkmann; 7. juuli 1926 – 31. august 2007) oli eesti ajaloolane, Tartu Ülikooli professor ja ühiskonnategelane.

Vahtre oli 20. sajandi teise poole üks mõjukamaid Eesti ajaloo uurijaid ja õpetajaid. Tema peamised uurimisvaldkonnad olid Eesti keskaegsed kroonikad, agraarajalugu, ajalooline demograafia, kirikuajalugu ja kultuuriajalugu. Ta taastas 1989. aastal Tartu Ülikoolis Eesti ajaloo õppetooli ning juhtis seda kuni 1993. aastani.[1]

Elulugu

Lapsepõlv ja haridustee

Sulev Vahtre sündis Põhja-Tartumaal Laiuse vallas. Tema isa Heinrich Vahtre, 1937. aastani Vinkmann, osales kohalikus seltsi- ja kultuurielus. Ema Elise Vahtre, neiupõlvenimega Möllerson, kujundas kodus kristlikku ning haridus- ja kultuurilembest vaimsust.[viide?]

Vahtre õppis Kivijärve algkoolis ning oli majanduslikel põhjustel aastatel 1939–1940 Paldiskis kaubandusõpilane. Aastatel 1940–1943 õppis ta Tartu Kommertsgümnaasiumis. Tema esimene kirjatöö "Sõjasuvi Laiusel" ilmus 1942. aastal ajalehes Postimees.[1]

1943. aastal katkestas Vahtre õpingud, sest tema kaks vanemat venda olid sõjas langenud ja isatalu vajas tööjõudu. 1944. aasta sügisel liitus ta löögiüksusega Admiral Pitka, millega püüti korraldada Tallinna kaitsmist pealetungiva Punaarmee eest. Organiseeritud vastupanuni ei jõutud ning Vahtre naasis kodutallu.[1]

1945. aastal jätkas ta õpinguid Tartu Arve- ja Plaanindustehnikumis, endises Tartu Kommertsgümnaasiumis, mille lõpetas 1947. aastal. Samal aastal astus ta Tartu Riiklikku Ülikooli ajalugu õppima. Tema olulisemad õppejõud olid Arno Rafael Cederbergi õpilased Rudolf Kenkmaa, Julius Madisson ja Jaan Konks.[1]

Vahtre lõpetas ülikooli 1952. aastal diplomitööga Prantsuse revolutsiooni agraarsuhetest. Sama aasta suvel töötas ta lühikest aega Tartu Õpetajate Seminaris õppejõuna ning jätkas seejärel õpinguid aspirantuuris.[1]

Akadeemiline karjäär

1955. aastal kaitses Vahtre kandidaadiväitekirja "Liivimaa noorem riimkroonika (1315–1348) ajalooallikana". Väitekiri sisaldas kroonika eestikeelseid tõlkeid, allikakriitilist analüüsi ja kommentaare. Uurimus ilmus 1960. aastal raamatuna "Bartholomäus Hoeneke Liivimaa noorem riimkroonika (1315–1348)" ning äratas ka Paul Johanseni tähelepanu.[1]

Pärast väitekirja kaitsmist asus Vahtre Tartu Riikliku Ülikooli NSV Liidu ajaloo kateedri õppejõuks. 1962. aastal sai temast dotsent. Ta õpetas ajaloo allikaõpetust, Eesti vanemat ajalugu ning aeg-ajalt ka Venemaa vanemat ajalugu.

Aastatel 1971–1972 töötas Vahtre põhikohaga Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi vanemteadurina. Ta kaitses 1971. aastal doktoriväitekirja 18. ja 19. sajandi hingeloenduste allikalise väärtuse ja Eesti talurahva ajaloolise demograafia teemal. Täiendatud uurimus ilmus 1973. aastal raamatuna "Eestimaa talurahvas hingeloenduste andmeil (1782–1858)". 1974. aastal sai Vahtrest ajalooprofessor.[2]

1989. aasta 1. aprillil taastati Vahtre algatusel Tartu Ülikoolis iseseisev Eesti ajaloo õppetool. Vahtre oli selle esimene juhataja kuni 1993. aastani, mil ta sai emeriitprofessoriks.[3] Ta jätkas magistritööde juhendamist 2006. aastani.

Teadustöö

Vahtre uuris Eesti kesk- ja varauusaegseid kroonikaid, talurahva ajalugu, agraarsuhteid, ajaloolist demograafiat, rahvastiku liikumist, kiriku- ja kultuuriajalugu ning Eesti muistset vabadusvõitlust. Ta avaldas üle 200 teaduspublikatsiooni.[2]

1980. aastal ilmus tema uurimus "Jüriöö", milles käsitleti Jüriöö ülestõusu muistse vabadusvõitluse jätku ja epiloogina ning analüüsiti ülestõusu poliitilisi ja ühiskondlikke põhjuseid. Teose eest pälvis Vahtre 1990. aastal Arthur Puksovi fondi preemia.[2]

1990. aastal ilmunud raamatus "Muinasaja loojang Eestis. Vabadusvõitlus 1208–1227" käsitles Vahtre Eesti ala vallutamist, muistse ühiskonna poliitilist arengutaset ja 13. sajandi vabadusvõitlust. Raamatus pööras ta suurt tähelepanu ajalooallikatele ja varasemate käsitluste uurimisloole.

Vahtre koostas ja toimetas mitmeid Eesti ajaloo üldkäsitlusi. Ta oli teoste "Eesti ajalugu. Kronoloogia" ja "Eesti ajalugu elulugudes" koostaja ning koguteose "Eesti ajalugu" IV, V ja VI köite peatoimetaja. V köide ilmus 2010. aastal pärast tema surma.[1]

Vahtre õpilaste hulka kuulusid teiste seas Heldur Palli, Mati Laur, Margus Laidre, Mart Laar, Lauri Vahtre, Tõnis Lukas, Andres Andresen, Aivar Põldvee ja Janet Laidla. Tema õpetus ja isiklik eeskuju mõjutasid mitut põlvkonda Eesti ajaloolasi.[4]

Tegevus Tartu Ülikoolis

Vahtre oli üks Tartu Ülikooli ajalooringi pikaajalisemaid juhendajaid. Koos Helmut Piirimäe ja teiste õppejõududega aitas ta ajalooringist kujundada rahvusliku mõtte ja vabama ajalookäsitluse keskuse.

1979. aastal algatas Vahtre Tartu Ülikooli ajalooõppejõudude ja lõpetajate iga-aastased jalgpallivõistlused. Ta oli õppejõudude võistkonna 13-kordne kapten.[5] Võistlused kujunesid ajaloo-osakonna traditsiooniks ning meelitasid kohale arvukalt pealtvaatajaid.[6]

Nõukogude ajal jäi Vahtre oma rahvuslikele ja demokraatlikele põhimõtetele kindlaks ega astunud kommunistlikku parteisse. Seetõttu ei olnud tal võimalik saada NSV Liidu ajaloo kateedri juhatajaks ning tema edasised karjäärivõimalused olid piiratud. 1980. aastate lõpul ähvardas teda professori kohalt kõrvaldamine.

Ühiskondlik tegevus

Laulva revolutsiooni ajal osales Vahtre aktiivselt Eesti iseseisvuse taastamise liikumises. Ta oli üks Eesti Muinsuskaitse Seltsi asutajaliikmeid ning nõudis 1988. aasta Tartu muinsuskaitsepäevadel avalikult Eesti iseseisvuse taastamist.[1]

Vahtre osales 1988. aastal Õpetatud Eesti Seltsi taastamises. 1989. aastal toimetas ta Mart Laari, Lauri Vahtre ja Heiki Valgu teost "Kodu lugu", mis esitas Eesti ajalugu nõukogudeaegsest käsitlusest erinevast rahvuslikust vaatepunktist.

1989. aastal valiti Vahtre Eesti Kodanike Komitee juhatusse. Ta oli Eesti Kongressi liige ning aastatel 1991–1992 Põhiseaduse Assamblee liige.[7][3]

Isiklikku

Sulev Vahtre abiellus 1951. aastal Idi-Alice Rammiga (1926–2018). Nende pojad on kunstnik ja lavastuskunstnik Silver Vahtre ning ajaloolane, kirjanik ja poliitik Lauri Vahtre.

Vahtre kuulus Eesti Üliõpilaste Seltsi.[4] Alates 1992. aastast oli ta Isamaa ja hiljem Isamaaliidu liige.

Sulev Vahtre suri 31. augustil 2007 Tartus. Ta on maetud Raadi kalmistule. Tema isikuarhiivi andis perekond 2008. aastal üle Tartu Ülikooli raamatukogule.[1]

Tunnustus

Teoseid

  • "Ajalooalaseid töid. ÜTÜ ajalooringi kogumik 1". Tartu, 1962. Vastutav toimetaja.
  • "Ajalooalaseid töid. ÜTÜ ajalooringi kogumik 3". Tartu, 1967. Vastutav toimetaja.
  • "Balti kroonikad ja nende osa eesti rahva mineviku valgustamisel". – Eesti kirjanduse ajalugu, I köide. Tallinn, 1965, lk 91–104.
  • "Bartholomäus Hoeneke Liivimaa noorem riimkroonika (1315–1348)". Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1960. Tõlkija ja kommenteerija.
  • "Eesti ajalugu IV. Põhjasõjast pärisorjuse kaotamiseni". Tartu: Ilmamaa, 2003. ISBN 9985-77-062-5. Peatoimetaja.
  • "Eesti ajalugu V. Pärisorjuse kaotamisest Vabadussõjani". Tartu: Ilmamaa, 2010. ISBN 978-9985-77-141-9. Peatoimetaja.
  • "Eesti ajalugu VI. Vabadussõjast taasiseseisvumiseni". Tartu: Ilmamaa, 2005. ISBN 9985-77-142-7. Peatoimetaja.
  • "Eesti ajalugu elulugudes. 101 tähtsat eestlast". Tallinn: Olion, 1997. ISBN 9985-66-081-1. Koostaja.
  • "Eesti ajalugu. Kronoloogia". Tallinn: Olion, 1994. ISBN 5-460-00228-1. Koostaja.
  • "Eesti ajalugu. Kronoloogia, 13 000 eKr – 2006". Tallinn: Olion, 2007. ISBN 978-9985-66-508-4. Koostaja.
  • "Eesti ala mõisate nimestik". Koostanud Vello Naber. Tallinn: Eesti Raamat, 1981. Toimetaja.
  • "Eesti ala mõisate nimestik". 2., täiendatud ja parandatud trükk. Tallinn: Eesti Raamat, 1984. Toimetaja.
  • "Eesti talurahva ajalugu I". Peatoimetaja Juhan Kahk. Tallinn: Olion, 1992. Kaasautor.
  • "Eestimaa talurahvas hingeloenduste andmeil (1782–1858). Ajaloolis-demograafiline uurimus". Tallinn: Eesti Raamat, 1973.
  • "Eesti NSV ajaloo küsimusi 7". Tartu, 1972. Vastutav toimetaja.
  • "Hingeloendused Eestimaa kubermangus (1782–1858) ja nende andmed talurahva ajaloo allikana". Tartu, 1970. Doktoriväitekiri.
  • "Ilmastikuoludest Eestis XVIII ja XIX sajandil (kuni 1870. a) ja nende mõjust põllumajandusele ning talurahva olukorrale". Tartu, 1970.
  • "Jüriöö. 1343. a ülestõus". Tallinn: Eesti Raamat, 1980.
  • "Kodu lugu I–II". Autorid Mart Laar, Lauri Vahtre ja Heiki Valk. Loomingu Raamatukogu, nr 40–41, 1989. Toimetaja.
  • "Liivimaa noorem riimkroonika (1315–1348) ajalooallikana". Tartu, 1955. Kandidaadiväitekiri.
  • "Muinasaja loojang Eestis. Vabadusvõitlus 1208–1227". Tallinn: Olion, 1990. ISBN 5-450-01313-2.
  • "Rahvastiku liikumisest Eestimaa kubermangus XVIII sajandi lõpul ja XIX sajandi esimesel poolel". – Ajaloo järskudel radadel. Pühendusteos Hans Kruusi 75. sünnipäevaks. Tallinn, 1966, lk 56–83.
  • "Talurahva sooline koostis Eestis XVIII sajandi lõpul ja XIX sajandi esimesel poolel: 1782–1858". Tartu, 1970.
  • "Talurahva sotsiaalsest struktuurist Eestimaa kubermangus feodalismi lõpuperioodil hingeloenduste andmetel". Tartu, 1970.
  • "Tartu Ülikooli ajalugu 1632–1982". Peatoimetaja Karl Siilivask. Tallinn: Perioodika, 1985. Kaasautor.
  • "Õigus ajaloole". Koostanud Priit Raudkivi, toimetanud Leino Pahtma. Tartu: Ilmamaa, 2026. ISBN 978-9985-77-927-9.[10]

Mälestuse jäädvustamine

2001. aastal ilmus Vahtre 75. sünnipäevaks pühendusteos "Muinasaja loojangust omariikluse läveni", mille koostas Andres Andresen.

Pärast Vahtre surma ilmus 2008. aastal tema mälestusteraamat "Koolis, elukoolis ja ülikoolis. Sulev Vahtre memuaarid", mille toimetas Lauri Vahtre.

2026. aastal, Vahtre 100. sünniaastapäeva aastal, ilmus "Eesti mõtteloo" sarja 188. köitena tema artiklite, usutluste ja mälestuste kogumik "Õigus ajaloole". Kogumiku koostas Priit Raudkivi.[10]

Viited

  1. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 "Fond 186. Vahtre, Sulev. Inventarinimistu". Tartu Ülikooli Raamatukogu. Vaadatud 12.07.2026.
  2. 1 2 3 4 5 6 7 8 "Eesti Vabariigi teaduspreemiad 2004" (PDF). Eesti Teaduste Akadeemia. Lk 21–26. Vaadatud 12.07.2026.
  3. 1 2 3 "Sulev Vahtre". Tartu linn. Vaadatud 12.07.2026.
  4. 1 2 "Sulev Vahtre 7. VII 1926 – 31. VIII 2007". Sirp. 7.09.2007. Vaadatud 12.07.2026.
  5. ↑ Sulev Vahtre. "Ajaloolased jalgpallimurul". – Kleio, 1996, nr 2, lk 53.
  6. ↑ "Ajalooprofessor Sulev Vahtre peab Laiuset üheks Eestimaa kultuurikantsiks". Vooremaa. 31.07.2006. Vaadatud 12.07.2026.
  7. ↑ "Kes? Mis? Kus?". Tallinn, 2008, lk 188.
  8. ↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
  9. ↑ "Tartu Ülikooli suure medali kavalerid". Tartu Ülikool. Vaadatud 12.07.2026.
  10. 1 2 "Õigus ajaloole". Ilmamaa. Vaadatud 12.07.2026.

Kirjandus

  • Tiit Rosenberg. "Ajaloolane ja aeg. Sulev Vahtre 75". – Muinasaja loojangust omariikluse läveni. Pühendusteos Sulev Vahtre 75. sünnipäevaks. Koostanud Andres Andresen. Tartu, 2001, lk 13–36. ISBN 9985-9178-8-X.
  • "Koolis, elukoolis ja ülikoolis. Sulev Vahtre memuaarid". Toimetanud Lauri Vahtre, järelsõna Silver ja Lauri Vahtre. Laiuse: Laiuse Raamatukogu, 2008. ISBN 978-9949-15-645-0.
  • Priit Raudkivi. "Vabadus ei tule tuulest". – Õigus ajaloole. Tartu: Ilmamaa, 2026.

Välislingid

allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Sulev_Vahtre